„Kolmas Vabadussõda – telliskivi poliitlimukate „varvastele“

Hoiatusromaan, millest „vaprusest värisev” lambakari eemale hoiab.

Aivar Kivisivi poliitiliseks õudukaks kvalifitseeritav teos „Kolmas Vabadussõda“ pani tõsiselt mõtlema. Ülevaatliku arvustuse kirjutamine võttis sellest johtuvalt aega.

Allakirjutanu toppis „Kivisivi tellise“ kotti (raamatu formaat ja sisu otse nõudsid seda!) ja sõitis 12. novembril 2012 „Viking XPRS”-i pardal Soome, kus tal oli kohtumisi vajalike inimestega.

Laeval õnnestus mul „tellisega“ põgusalt tutvuda. (Põhjalikult lugesin läbi hiljem.) Vahetult pärast Helsingi-reisi lugesin peavoolumeediast üllatusena paari Eesti nn. riikliku esifunktsionääri viibimisest Soomes. Visiidi eesmärke ja toimunut sisuliselt muidugi ei avalikustatud. Mind isiklikult üllatas asjaolu, et neid subjekte Soome üldse kutsuti, eriti hoiatatud saama teemadel, millest nendega seekord räägiti. Olen jõhker: mina ei oleks neid vennikesi „vaibale kutsunud”!

1932. aastal „Looduse kirjastuses” tõlkeraamatuna ilmunud Kyösti Vilkuna teoses „Tapani Löfvingi seiklused Põhjasõja ajal“ kirjutas Narvas sündinud soomerootsi sissiohvitser Löfving järgmist:

„Mul läks kops üle maksa, ja et nimismehe vööl rippus ilus mõõk, oli mul suur himu haarata mõõk ning torgata see omanikule keresse. Kuid koht oli liiga hädaohtlik (Peeter I vägede hõivatud. – T.L.), et ma oleks võinud hakata kohut mõistma säärase isamaa unustanud ülejooksikuga (minu esiletõste. – T. L.).

Endise riigiametnikuna justiits-, sisekaitse ja välissuhtluse sfäärides, olen tänagi hästi kursis riigikese välissuhete ning riigi- ja sisekaitse võimetusega. Sise- ja riigikaitsesüsteemi on taasiseseisvumisjärgselt ühe käega ehitatud, teisega tulemuslikult põrmustatud...

Kivisiv on suurepäraselt kirjeldanud nn. aprillisündmusi. Edasise osas võiks nii mõnigi „pareminiteadja“ öelda, et tegemist on oletustega. Paraku ei ole see nii. Aivar on läbi ja lõhki patrioot ning viisakas, liigagi viisakas.

Poliitikute nimesid teoses üldjuhul kasutatud pole. Hästi on kirjeldatud provokaatorite ja sabotööride valguskartvat tegevust ja meetodeid. Energiasüsteemide halvamine Ida-Virus on tõepäraselt esitatud, samuti „Nord Streamiga” seonduv. Usutav on nii NATO reaktsioon kui ka Euroopa Liidu võimukoridorides toimuv.

Toompea ülepeakaela kaitsmine on samuti ehe. Nõukogude ajal kuuldu põhjal huvitasid ENSV ministreid nn. riigiasjadest enam „tõelised väärtused“, nagu defitsiitsed ehitusmaterjalid, kraanikausid, Soome tapeet, Salora värviteleviisorid. Kollada – nagu Uno Laht oma perestroikaaegses luuletuses kirjutas – on ka tänaseks jäänud mentaliteedilt, osalt ka isikkoosseisuna pea samaks...

Aivari kirjeldus riigikogulaste käitumisest ajal, kui surmavaenlase rünnakrühmad lossi ründavad, on ülimalt tõepärane. Ja et lossi kaitsjate padrunisalvi hädakorras laadivaid vabatahtlikke riigikogulasi öeldakse olevat vaid 10 – usutav (!). Asjaolu, et Toompea kaitsjail laetud salvedest puudu tuli, pole imestamisväärne. „Rootsi peldikupotid“ on „rahvaasemikele” palju tähtsamad kui mingid lossikaitsjad või laskemoon. Eesti juhtimises ilmnev „toompäisus” on eheda onupojapoliitika tulemus ka madalamate ametnike-struktuuride tasandil.

Tegemist on hoiatusromaaniga. Asjaolu, et riigiaparaat oma enamuses sellest järeldusi teha ei kavatsegi, on iseküsimus. Selge on, et kui midagi juhtub, siis tuleb, nagu alati, loota vaid iseendale – põhiseaduses on (seni veel) kodanikkonna omaalgatuslikku enesekaitset lubav paragrahv. Nimetatu võib isegi rakenduda, üksikute rahvuslike isikute eestvõttel. Nn. viimase hetke abi põhjanaabreilt on teatud tingimustes võimalikki. Selge on aga, et kui kodanikkond kaitsele ei asu, siis ei tule meile keegi appi. Orjadele ega vaenlaste kintsukaapijatele appi ei tulda!

Mulle on seda öeldud. Ja sedagi: „Olete viletsad!“ Kui vastu vaidlesin, et „mina ju ei ole“, vastati viisakalt: „Sinust polnudki jutt.“  Soovitan Aivari raamatut rahvuslikult mõtlevaile rahvuskaaslastele. Lambakari hoidku aga „vaprusest värisedes“ „tellisest” eemale – põletab!

Aivarile kui patrioodile ja nüüdsest ka kirjamehele, mehine käepigistus. Soovin edu! Kivisivi-suguste meeste kaitsetahe on platvorm, millele võib toetuda – ja toetubki – Eesti iseseisvus!

TARMO LAASI

Autor on jurist, julgeolekuekspert ja harrastusajaloolane; endine riigiametnik. Praegu ettevõtja.

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 14. numbris (jaanuar-veebruar 2013) ilmunud kirjutis.

________________

"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564