Andres Herkel: 2014 - veel üks kaotatud aasta
Foto: Vallo Kruuser
2014. aasta ei muutnud Eesti poliitikas suurt midagi, kuid tõi senisest selgemini nähtavale riigis valitseva stagnatsiooni. Reformierakonna manöövrid peaministri ja koalitsioonipartneri vahetamisega olid eeskätt mõeldud selle varjamiseks.
Samas muutus julgeolek palju hapramaks. Nähtavale tulid mitmed nõrkused, näiteks piirivalve puhul. Sõjalise riigikaitse ja siseturvalisuse vajadusi ei saa ükski valitsus lähitulevikus eirata, kuid kust võtta raha?
Kui toome veel esile naabrite halvenenud majanduskeskkonna, meie endi vananemise, väheneva sündimuse ja väljarände, siis ei saa me tõeluse eest peitu pugeda. Ees seisavad rasked ajad. Vanaviisi me liugu lasta ei saa ega tohi.
Eeskätt peab seda taipama poliitiline eliit, ent see on mitmel põhjusel raske. Valijaile on illusioone müüdud ja seni edukalt. Meil on kujunenud silmakirjalikkuse kultuur, kus Riigikogu võtab vastu arengukavu, aga nende täitmine kuulub utoopia valda. Realistlikke ja karme samme on hoopis raskem pakkuda.
Tasahilju on siiski rääkima hakatud kestlikust kahanemisest ja riigireformi teemat ei õnnestu enam valimisdebattidest välja lülitada. Midagi on muuta vaja. Koostöö Kogu ettepanekud annavad omavalitsuste ja riigihalduse osas üsna selged piirjooned, mida ja kuidas teha.
Kuid kui selle asemel hakatakse rääkima Riigikogu suurusest ja vajadusest muuta Põhiseadust, siis on oht jäädagi kinnises ringis tammuma. Olen Vabaerakonda ehitades mitu korda põrkunud suhtumisega, mille võtab kokku lause: „Midagi ei saa tegema hakata enne, kui kõik on valmis!" Tahe muuta tegelikkust virtuaalselt ning alustada hooneehitust katusest on meil hästi levinud.
Paraku ei saa pikaajalist plaani ja kestlikke lahendusi niiviisi tagada. Me võime ju irooniliselt küsida, mis on Putini Venemaa pikaajaline plaan? See rong kihutab kuristikku. Aga seal ei saa ju meie sekkuda, me peame püstitama selle küsimuse enesekohaselt: „Mis on Eesti pikaajaline plaan?"
Kuni me riigireformi kallale ei asu ja kuni me ei võta maha ettevõtlikkust pärssivaid tegureid, seni ei saa me rääkida tegelikest muutustest. Küsimus ei ole üksnes väikevallale või -ettevõtjale üle jõu käivate kohustuste mahavõtmises, küsimus on mentaliteedis ja Eesti ühiskonna loovuses.
Vanasti pani tark piirivalvur vahel silma kinni, kui pudeli üleliigset viina üle toonud Vene kodanik vahele jäi, aga selle eest sai ta lojaalse infoallika teisel pool piiri toimuva kohta. Nüüd pole sellist piirivalvet ega luurevõimekust ning nööri mööda kõndiv ametnik silma kinni ei pigista. Ta ei saagi seda teha, ta kardab.
Meil tehakse bürokraatlikke, mitte poliitilisi ja strateegilisi otsuseid. Elame ajal, mil näiteks karmi keskkonnaalase ettekirjutusega saab sulgeda tehase. Ja seda regioonis, mis piirneb Venemaaga, mille elanikud vaatavad Vene telekanaleid ja mille stabiilsus peaks olema valitsuse esmane mure.
Üks mainekas jurist ütles hiljuti, et juriste ei tohiks riigijuhtimise juurde lasta. See oli kosutavalt enesekriitiline mõtteavaldus, aga ma arvan, et asi pole juristides, vaid üle normeerimises ning terve mõistuse ja otsustusjulguse defitsiidis, mida liigselt normeeritud õiguskeskkond tekitab.
Praegu võistlevad erakonnad väiksema sissetulekuga inimestele maksusoodustuse tegemises, mis on põhimõtteliselt õige samm - seda selge osutusega, et senine tulumaksu ühtlase alandamise poliitika vajab korrektiivi.
Hoopis raskem on aga leida vastust küsimusele, kuidas ettevõtlust ja eksporti turgutada. Põllumajanduspoliitika on meil soosinud suurtootmisi, mis aga näilise efektiivsuse juures tähendab maaperede kahanemist, inimeste koondumist Tallinna ning kasvavat väljarännet.
Mida siis teha? Ma ei jändaks Vabaerakonnaga, kui näeksin Riigikogu erakondades tahet neid probleeme lahendada. See eeldab laiemat rahvuslikku kokkulepet või vähemalt teovõimelist valitsust, mis püstitab ühised eesmärgid ja liigub nende saavutamise suunas kulutamata aega sisemiseks positsioonisõjaks.
Viimane õrn hõngus Eesti poliitika selgroost oli 2008. aastal, kui valitsus rakendas masu vastaseid meetmeid. Nii enne kui pärast seda on meil olnud suhteliselt vastutustundetu poliitika periood. Kõige ilmekamalt iseloomustab seda erakondade vaheline ja erakondade sisene laevade pommitamine iga uue haldusreformi katse põhjalaskmiseks.
Kui me praegu murrangut ei saavuta, siis jõuame hiljemalt 2020-ndate alguses olukorda, kus ühiskonna vananemine ja eurotoetuste vähenemine viib meid paratamatute ja seda valusamate sundkäikudeni. Seda näpp suus muretult oodata on sõge.
Meil on nõrgad ja tänapäeva mõistes liiga väikesed omavalitsused, nõrk Riigikogu ja kesise koostöövõimega valitsus. Samas on meil ülemäära tugevad erakonnad, kes on märkamatult ise muutunud peamiseks arengupiduriks.
Nii mängib Eesti oma senist arenguedu järjest selgemini maha. Neil päevil saadame ära veel ühe kaotatud aasta. Küsimuste küsimus on see, kas suudame uuel aastal arengusuunda muuta või läheme „kindlalt edasi" - paraku küll vääramatu loojangu suunas.
See leht on trükitud EESTI PÄEVALEHE internetiväravast
Aadress http://epl.delfi.ee/archive/article.php?id=70451029
Samas aga oli Herkel üks neist, kes kiitis Riigikogus heaks ESMi, video:
0 kommentaari:
Postita kommentaar