MEIE KIRIK: Peapiiskop electus Urmas Viilma: "Üksikisiku vabadusjumal hakkab valitsema."

Autor: uudistetoimetus

EELK peapiiskop electus Urmas Viilma tõdeb, et Eestis kui liberaalses riigis on moraali­küsimused jäetud üksik­inimese otsustada ning vabadus on pea­aegu jumalikustatud: iga­ühel lastakse Jumala asemel troonil istuda. „Umbes 20 aastat tagasi arvasin, et kristlus ja humanism on midagi väga sarnast: mõlemad austavad ligimest,“ rääkis Urmas Viilma intervjuus Postimehe Arterile (küsitles Priit Pullerits). „Aga nüüd tundub, et humanismist on saamas uus ideoloogia, mis tõstab inimese jumala kohale. Ja mitte ühe konkreetse inimese, vaid meil kõigil lastakse troonil istuda – mina olengi kuningas. Me oleme enda­välised, kõrgemad autoriteedid kõrvaldanud ja pannud autoriteediks inimese tahte.“ Viilma sõnul tähendab olukord, kus igaüks on kuningas, üksteisele kõri kallale minekut. „Me näeme, et esindus­demokraatia võib jõuda otsusteni, mis lõhuvad ühis­konda,“ märgib Viilma, tuues näiteks kooselu­seaduse, mille poliitikud ilma valijate toetuseta vastu võtsid, „sest neil on võim ja õigus.“ „Kui aga elu on hea, hakatakse tegema otsuseid, mis toetavad meie mugavust, mandumist ja hedonistlikku elu­stiili,“ leiab Viilma, lisades, et Pandora laegas on juba avatud ning „üksik­isiku vabadus­jumal hakkab valitsema.“ „Üksikisiku vabaduse jumalikustamine toob ohu, et ühel hetkel tulevad asjad, mida seni oleme nimetanud eba­normaalsuseks, kõne alla kui normaalsus,“ hoiatab Viilma. Viimaks arutleb Urmas Viilma selle üle, kuidas eurooplaseks saamine aitab kaasa eestlaste püsimisele riigi ja rahvana. „Ma ei ole Euroopa Liidu demoniseerija, aga meid neelatakse lõpuks alla. Näen, kuidas mingeid otsuseid hakatakse meie eest ära tegema sellega, et võetakse vastu õigus­aktid, millega meie peame oma õigus­aktid kohandama. [---] Kas nüüd ongi käes aeg, et enam pole tähtis, mida rahvas arvab?“ mõtiskleb peapiiskop electus. „Meid okupeeritakse mingi uue ideoloogiaga,“ selgitab ta oma mõtet surve­ühiskonnast. „See on täiesti uut liiki okupatsioon, sest seda on raske määratleda: me ei näe, kes on vaenlane, kes meid okupeerib, ta ei ole rünnatav. See on nagu kesk­ajal Euroopasse jõudnud katk, mille vastu ei osatud toimida…“ Loe lähemalt siit (Postimehe tasuline versioon).   Allikas:http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=4397&Itemid=1