Aigar Põder: Hiiliv diktatuur ja selle välismaised abimehed

Hiljuti jälgisime võidupüha paraadi Hiiumaal. Olime uhked oma kaaslaste, poegade ja tütarde üle, kes seal osalesid ning nende kaudu ka kogu rahva kaitsetahte ja eneseväärikuse üle. Aga siis tuli mõru kirss tordile. Presidendi kõne! Rida äraleierdatud klišeesid sellest kuidas meil justkui leviksid mingid rassistlikud ja sallimatud meeleolud, täiesti kohatud ajaloolised ja poliitilised võrdlused, sisuliselt sõim oma rahva pihta? Miks, milleks?

Need, kes aktiivselt ajakirjandust jälginud, ehk mäletavad kuidas pagulaskriisi alguses paar kuud tagasi president reageeris eitavalt ja oli, kuigi mitte väga selgelt välja öeldud, seisukohal tuhandete pagulaste (ei hakka neid siin liigitama, nagu ultrasallijatele väga teha meeldib) vastuvõtmise küsimuses. Ja ennäe, milline imeline muutumine. Enam ei saa olla mingisugust isemõtlemist, tuleb teha nii nagu sotsialistlik internatsionaal käsib. Ei mingit isikupära peale ülikonna lõike ja lipsu valiku. Niisiis jõudis president järeldusele, et rahvast tuleb hakata ümber kasvatama, ravima, tervendama, uusi tuuli näkku puhuma. Tuleb tuttav ette? Jah, ka 1934 aastal pani president Konstantin Päts rahvale diagnoosi: rahvas on haige. Ravi: poliitiliste erakondade sulgemine, tsensuur ajakirjanduse üle, teisitimõtlejad Kihnu ja Ruhnu saartele merevaate abil tervist ravima.
Ajalugu armastab end korrata paroodiana. Täna toimuv võikski olla naljakas, kuna on selgelt näha, et enamik valitsuserakondade esindajatest ise ka ei mõtle tõsiselt seda, mida nad jutupunktidena räägivad. Alles see oli kui nii enne kui pärast Riigikogu valimisi sõimati konservatiive, et külvame hirmu rahva seas mingite müstiliste pagulaste numbritega. Tänaseks on need “hirmud” juba kordades ületatud ja süüdistajatest on imeväel saanud rahva kaitsjad.
Nende kameeleonitega (liberaalid/reformistid ning sotsid) saaksime küllap ise ilusti hakkama, tooksime nad jalgupidi maa peale tagasi, patsutaksime õlale, on ju ka nende vaatenurka vaja, et ühiskond tasakaalukalt areneks.
Aga miks ei ole enam naljakas ja mis paneb muretsema?
Küllap kõik ajakirjanduse jälgijad on pannud tähele, kuidas toimub mõjutustegevus. Parim näide, mis mulle meenub on Postimehe lisaleht, päev pärast Euroopa Liidu pagulaskvootide avaldamist, neli või kuus lehekülge südantlõhestavaid lugusid ja pilte õnnetutest aafriklastest, kes seisavad veekanistritega kaevujärjekorras ja muud säärast. Läheb härdaks? Tahaks aidata? Muidugi! Paraku on nii, et meie enda kaasmaalased ei ole suutelised sellist propagandakampaaniat tegema, nad saavad ise ka aru, et see oleks lootusetu. Aga nagu meie liitlased ütlevad:  money talks. Raha räägibki meil täna, siin ja praegu. Ja see ei ole meie maksumaksja raha. President Pätsil oli lihtsam, temal oli suur võim, meie valitsus tänapäevasel kombel peab valijad ära ostma ja sel teel saavutama “demokraatliku” tulemuse.
Muidugi oleks vale mingisuguse välisagentide seaduse tekitamine, nii nagu seda Venemaal tehti. Küll aga oleks õigus rahval teada, kelle rahaga tehakse nii öelda “sotsiaalseid” kampaaniaid? “Erinevus rikastab” – kampaania puhul sai hiljem selgeks, et seda toetasid nii mõnegi välisriigi saatkonnad ja mittetulundusühingud. Paistab kujunevatki kombeks teha enne mingit reaalset aktsiooni rahvakasvatuslik kampaania ja kui eesmärgid saavutatud, alles hiljem tehakse mokaotsast juttu rahastajatest. Me peame nõudma, et igal sellisel kampaanial oleks küljes hinnasilt ja made in märge. Kes on tellinud sellise muusika? Kui seda ei ole, siis tekibki tänapäevane poliittehnoloogide diktatuur, kellel pole mingit sidet ei rahva ega rahvuslike huvidega. Meile tehakse suure raha abil selgeks kui rumalad ja mahajäänud me oleme ja kui me vajalikul kombel ei hääleta, siis läheb veelgi hullemaks. Paljud vähemkogenud inimesed seda usuvadki. Ühel päeval aga öeldakse äkki, et eesti rahvuse, keele ja kultuuri eest seismine ning sellekohased väljaütlemised ei ole korrektsed. Meil on ülisalliv riik ja kedagi elanikkonnast ei tohi solvata. Põhiseaduse vastav säte seotakse mingite muude seadusalgatustega või siis muudetakse üldse ära. Ikka ajendatuna suurest humanismist ja inimõigustest- kes ikka seda maailma päästab, kui mitte meie?
Mind tõsiselt hämmastab nii valitsuse kui ka mõnede end intellektuaalideks nimetavate isikute jutt, et Eestile võiks suureks eesmärgiks olla põhjamaade tüüpi heaoluühiskond. Mina arvan, et meil seisab lähima kümne aasta jooksul ees hoopis suur abiandmisaktsioon rootslastele, kelle elu nende kodumaal muutub peagi väljakannatamatuks. Rumalast peast müüsid nad kunagi meie looderannikul oma talud maha. Sinna tuleks hakata nüüd uusi sotsiaaltalusid ehitama. Minul pole küll selle vastu midagi, kui head, toredad, rahuarmastavad rootslased taas meie rannikule kolivad. Võiks neid täitsa ilma kvoodita vastu võtta. Tean, et paljudele rootslastele meeldib hea rahulik elu looduse rüpes, ilma metslasteta. Küllap hakkavad tööle ka!
Head inimesed, peatagem poliittehnoloogide pealetung enne, kui see tungib meie peredesse. Avatud, aus, mõtestatud ja otsekohene sõnavõtt on tegelikult iga demokraatia alus!

Allikas: http://uueduudised.ee/aigar-poder-hiiliv-diktatuur-ja-valismaised-abimehed/