Varro Vooglaid: Veel veidi ajakohast, erakordselt tabavalt sõnastatuna

Me sugupõlve pilt mu hinge rusub.
Ta tulevik on sünk või sisuta.
Ta liiga palju teab, ta liiga vähe usub
ja elab loiult, õige isuta.

Maast madalast meid piinab koorem kole –
me ainus pärandus on vanemate vead.
Just nagu võõral peol või teel, mil sihti pole,
me uitame maailmas omapead.

Hing häbiväärselt tuim on hea ja kurja vastu,
jõud eluvõitluses jääb välja toomata.
Ei hädaohtudes me julgelt välja astu
ja võimumeeste ees meil tung on roomata.

Nii enneaegne vili solvab silma:
ta ihuüksinda on keset õitelund,
Kui ilu tund on üle kogu ilma,
tal juba käes on hukkumise tund.

Vaim tühjast tarkusest on muutund sigimatuks.
Ei pihi sõbrale ka püüdeid parimaid.
Et naerualuseks maailma ees ei satuks,
need ammugi me silmis naeruks said.

Küll lõbu karikast me harva jõime sõõmu,
kuid noori jõudusid ka see ei kaitsenud,
sest kartes küllastust, liig vara iga rõõmu
hing poolikult on ära maitsenud.

Me luule unelmaid ja kunstitöid ei hinda,
ei meie piinale too needki parandust,
ja tundenatukest, mis jäänud tühja rinda,
me varjame kui ihnus varandust.

Me kirg on juhuslik – meid arm ja vihkamine
veel kitsimaks, veel kinnisemaks teeb,
ja hinges alati on külmus kummaline,
ka siis, kui veri tules keeb.

Mis köitis isasid, näib lapsik meie soole,
au, õnne endale ei leia päikse alt,
ja kiirelt astudes ees seisva haua poole,
ta tagasi veel vaatab pilkavalt.

Pea jõuab lõpule me sünge elulugu,
me kaome jäljetult kesk unustuse ööd.
Ei mõtet viljakat meilt päri järelsugu,
ei geeniuse alustatud tööd.

Täis karmi kodaniku, kohtumõistja valjust
kord neab meid tulev põlv. Nii, tulvil jälestust,
ka pettund poeg, kes ilma jäänud paljust,
neab laostund isa mälestust.

Mihhail Lermontov, 1838
tõlge August Sang