Martin Helme: Süvenevaks eurointegratsiooniks ei ole valitsusel rahva mandaati!

Martin Helme kõne Riigikogus 19.novembril Eesti suveräänsuse arutelul

Õigekeelsussõnaraamat defineerib suveräänsust nii: see on riigi täielik sise- ja välispoliitiline sõltumatus teistest riikidest, iseseisvus. 16. sajandi prantsuse õigusteadlane Jean Bodin ütleb, et suveräänsus on kõrgeim võim oma territooriumi üle. Kõrgeim! – kõige-kõige kõrgem, millest kõrgem on veel ainult Jumal.

Eesti Põhiseaduse algab sellest. Põhiseaduse preambul, st põhiseaduse kõige olulisem osa ehk selle kõige olulisem aluspõhimõte ütleb: Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ja alles siis tuleb paragrahvide loetele, millest omakorda kõige esimesele ehk kõige tähtsamale kohale on tõstetud järgmine: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.
Need laused on meie riigi ja suveräänsuse kõige olulisemad nurgakivid. Aga läheme korraks ajas ja ruumis kaugemale.

Ameerika iseseisvusdeklaratsioon, mida võib pidada Euroopas palju kiidetud valgustusliku ja humanistliku riigikorra alguseks – Prantsuse revolutsioon oli veel toimumata ja tol ajal olid enamik Euroopa riike veel absolutistlikud, kus suverään ei olnud mitte rahvas vaid valitseja – ütleb midagi, mis on tänaseks rahvaste enesemääramisõiguse ja rahvusvahelise korra aluspõhimõtteks kujunenud. Nimelt et: me peame neid tõdesid enesestmõistetavaks, et kõik inimesed on Looja poolt loodud võrdsetena ning neil on teatud võõrandamatud õigused, milleks muu hulgas on elu, vabadus ja õnne poole püüdlemine.
Ja edasi: Nende õiguste tagamiseks on inimesed loonud valitsused, mis ammutavad oma õiglase võimu valitsetavate nõusolekust. Et mil iganes ükskõik milline valitsemisvorm hakkab neid eesmärke hävitama, siis on rahval õigus muuta või kaotada ta ning luua uus valitsus, mis toetudes neile põhimõtetele, organiseerib võimu viisil, mis tundub neile kõige paremal moel toovat turvalisust ja õnne.
Tagasi Eestisse. Meie iseseisvuse taastamine sai alguse suveräänsusdeklaratsioonist. 27 aastat ja 3 päeva tagasi võeti siinsamas saalis vastu deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest. Deklaratsiooni keskne idee on lihtne. Tsiteerin: Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu.

Deklaratsiooniga ütles Ülemnõukogu esiteks, et ta on kõrgeim rahva võimu esindav organ ja teiseks, et just siin saalis vastu võetud seadused omavad ülimuslikkust Eesti territooriumil.
Miks ma sellest räägin? Mida see tähendab? See tähendab, et demokraatliku riigiõiguse mõistes ja eriti Eesti põhiseaduse valguses on suverääniks rahvas. Kõik algab ja lõppeb rahva tahtega. Eesti riik eksisteerib eesti rahva jaoks ja võim tegutseb rahva loal. Ning mis samuti väga oluline: riik ei saa rahva otsustamisõigust mitte kunagi, rõhutan, mitte kunagi, ega mitte kuidagi, mitte kellelegi ära anda. Valitsus ja riigikogu on ise võimu saanud laenuks rahvalt, et sellega heaperemehelikult ringi käia. Valitsus ja riigikogu ei saa seda võimu kellelegi edasi anda või maha parseldada, vaid ainult rahvale tagasi anda. Võimu tagasiandmine käib loomulikult läbi referendumi korraldamise, kui olulises küsimuses tehakse kindlaks suverääni tahe, mida võim järgib. Võimu legitiimsusele küsitakse aga regulaarselt kinnitust ja uut mandaati valimistel.
Millal viimati konsulteeris võim Eestis rahvaga? Taasiseseisvunud Eestis on referendumeid korraldatud täpselt kahel korral. Esiteks sellesama põhiseaduse vastu võtmiseks, millele me täna riigina tugineme ja teiseks 14. septembril 2003, mil täiendati põhiseadust ja võeti luba astuda Euroopa Liitu. Tuletan teile kõigile meelde selle täpse mandaadi, mille rahvas toona andis. Põhiseaduse täiendamise seaduse § 1 sätestab: Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. § 2 Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.

Selle paragrahviga pandi valitsusele ja riigikogule selge kohustus lähtuda ELi kuulumisel põhiseaduse aluspõhimõtetest. Neile aluspõhimõtetele viitasin oma sõnavõtu alguses.
Nüüd küsimus saadikutele, parteijuhtidele, valitsuse liikmetele ja avalikkusele: kas teile tundub, et eesti rahvas on praegu tegelikult ka suverään, teostab oma suveräänset õigust kõigis, absoluutselt kõigis küsimustes oma tahet realiseerida, või on praktika midagi hoopis muud?
Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et hetkel ei austa riigivõim rahva kui suverääni tahet terves reas küsimustes, mis tähendab, et võim delegitimiseerib ennast.
2012-l aastal, kui riigikohus vaagis Kreeka võla käendamise ehk ESM-i seaduspärasust, seda, kas ESM-i leping on ikka kooskõlas meie põhiseadusega, ütles kohus selgelt ja üheselt:
Resolutsiooni punkt 223. Üldkogu on seisukohal, et PSTS § 1-e tuleb käsitada nii volitusena ratifitseerida Euroopa Liiduga liitumisleping kui ka tulevikku suunatud volitusena, mis lubab Eestil kuuluda muutuvasse Euroopa Liitu. Seda tingimusel, et Euroopa Liidu aluslepingu muutmine või uus alusleping on põhiseadusega kooskõlas. Samas ei ole üldkogu hinnangul PSTS volituseks legitimeerida Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti pädevust Euroopa Liidule. Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga Euroopa Liidu aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas Euroopa Liidu aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise Euroopa Liidule, seega ka põhiseaduse põhimõtete ulatuslikuma riive. Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust.

Teisisõnu ütleb riigikohus parlamendile ja valitsusele puust ette ja punaselt: 2003-l aastal saadud volitus ei võimalda Eestil osaleda süvenevas eurointegratsioonis. Selleks on vaja uut mandaati.
Nüüd: suveräänsus ei ole abstraktne asi. Ta taandub selgelt praktiliste otsuste peale. Kui 1988-l aastal oli võitlus suveräänsuse üle võitlus selle üle, kas või kes saab kaevandada meie fosforiiti, siis 2012-l aastal käis suveräänsusvõitlus selle üle, kes ja kui palju võib võtta raha eesti inimeste taskust. Sest ESM-iga andis valitsus ja riigikogu selle õiguse võõrastele. Tegi seda, minnes vastuollu rahva selge enamuse tahtega. 2014-l aastal oli suveräänsuse põhiküsimus kes otsustab, mis on abielu.
Peatuksin sellel korra pikemalt, sest kooseluseaduse puhul käis võitlus suveräänsuse kahe erineva tahu üle. Esiteks, kas võim arvestab kõrgeima võimu kandja tahtega. Rahvas ei toetanud ega toeta ka praegu kooseluseaduse vastu võtmist. Parlament läks lühikese aja jooksul juba teist korda rahva vastu. See on väga ohtlik. Teiseks, nagu kooseluseaduse pooldajad ehk rahva tahte vastased korduvalt kinnitasid, seda seadust nõuavad meilt välisjõud – mis tähendab, et õõnestati eesti rahva kui kõrgeima võimu kandja rolli Eesti territooriumil seaduste kehtestamisel.
Tänase päeva praktiline võitlus suveräänsuse üle käib loomulikult immigratsiooni küsimuses. Küsimus ise on ju väga lihtne: kes otsustab? Kes otsustab kui palju, kust, millal, kauaks ja mis tingimustel võib Eestisse tulla? Konservatiivide vastus on siin ühene: ainus otsustaja saab olla suverään. Selles kontekstis tahan rõhutada, et kuigi immigratsiooni vastu on mäekõrgune kuhi argumente nii majanduslikus, kultuurilises, julgeolekualases, sotsiaalses ja ei tea veel millises vallas, siis tegelikult pole nende loetlemine vajalik. Piisab ühest ainsast argumendist: rahvas ei taha. Suverään ei suvatse ja kõik!

Ometi räägivad meie valitsuskoalitsiooni poliitikud, et me peame. Et kuigi me võtsime endale mingid kohustused vabatahtlikult, oleks me saanud trahvi, kui me neid ei oleks võtnud. Kah mul vabatahtlikus, eks? Kogu jutu juures solidaarsusest ja moraalsest kohustusest ei unustata viidata ühele või teisele euroliidu paragrahvile, mis meid justkui kohustab immigrante vastu võtma. Mis viib meid tagasi küsimuse juurde suveräänsusest: kui rahvas ei taha, siis ei maksa ükski euroseadus mitte midagi, nii lihtne see ongi.
Või õigemini oleks, kui meil oleks võimu teostamas inimesed, kes on ausad oma rahvaga, järgivad põhiseadust ja rahva tahet. Kahjuks oleme me näinud nüüdseks juba aastaid haledat pilti, kus inimestele öeldakse, et ärge uskuge oma silmi, uskuge meie sõnu. Kuigi põhiseadus ja põhiseaduse täiendusseadus seda ei luba, tehti ära nii Lissaboni leping, Kreeka võla käendus, kooseluseadus kui pagulaskvoodid. Samal ajal seletati sinna juurde kogu aeg, et see on kõik kooskõlas meie põhiseaduse ja suveräänsusega. Kuristik tegelikkuse ja retoorika vahel on kärisenud sedavõrd suureks, et seda ei ole enam võimalik kuidagi varjata. Sellest ka ühiskondlik ärevus, jääkeldrid, rahulolematus ja usaldamatus valitsuse suhtes ning üleüldine vaenulik õhustik. Sest kui võim ja võimukandja ehk rahvas võõranduvad, siis muutuvad nad vaenlasteks.
Väga lihtsalt öeldes: kui rahval ja riigivõimul on eriarvamus – olgu see immigratsiooniküsimuses, kooseluseaduse teemal, Kreeka võla käendamisel, piirileppe teemal – siis on rahval alati õigus.
Kui Euroopa Liit tähendab lisaks eurotoetustele põhjatute kreeka võlgade katmist, armutut homopromo, lõputut immigrantide sissevoolu ja lisaks veel sõnavabaduse ohverdamist vihakõne paragrahvide kaudu, siis on vaja suveräänilt küsida – kas sellega ollakse nõus.

Me teame, et sedasama küsimust küsitakse ka mujal. Briti peaminister David Cameron on selgelt välja öelnud, et Euroopa Liit, millega 1970-ndatel liituti, oli midagi sedavõrd erinevat võrreldes tänase Euroopa Liiduga, et sinna kuulumiseks on vaja uut rahva mandaati. Suurbritannias korraldatakse vastav referendum 2017. aastaks. Väärib tähelepanu, et ka brittide jaoks on keskne probleem just suveräänsuse küsimus. Cameron on ülejäänud euroliidu riikidele esitanud ettepanekud, mis võtaks otsustusõigust Brüsselilt tagasi ning taastaks liikmesriikide suveräänsust. Selleks soovib Cameron näha rahvusparlamenti kõrgeima seadusandliku organina, taastada riikliku kohtuvõimu ülemuslikkuse, hoida immigratsiooni selgelt liikmesriikide kontrolli all ja aluslepingutesse sisse kirjutada võimalust kasutada vabalt oma raha. Taoline Euroopa Liit oleks selle mandaadi piires, mis rahvas 2003-l aastal andis ja riivaks meie põhiseaduse aluspõhimõtteid oluliselt vähem, kui praegune liit või liit, kus föderaliseerumine veelgi süveneks. Mulle on mõistetamatu, miks me ei nõua samu asju.

Riigikogu spiiker Eiki Nestor küsis oma sügisese istungjärgu avakõnes ilmselt meie erakonnale viidates, et kes meile andis õiguse väita, nagu kaitseks me Eestit ja eestlasi. Võiks ju öelda, et see pole mitte õigus vaid põhiseaduslik kohustus ja mitte ainult meie erakonnale vaid kõigile erakondadele ja poliitikutele Eestis. Aga võiks öelda ka Ameerika presidendi Abraham Lincolni moodi, kui talt küsiti, kummal poolel on USA kodusõjas Jumal: ei loe, kelle poolel on Jumal, loeb, et sina oled Jumala poolel. Pole vahet, millise partei poolt on rahvas, tähtis on see, et partei oleks rahva poolel. Kui te endalt päris ausalt küsite, kallid kolleegid, ma usun, te saate ise ka aru, et siin saalis on liiga palju neid parteisid, kes on kellegi teise poolel, aga mitte oma rahva poolel. Teie vanne suveräänile – teie ametivanne – nõuab teisiti.

Allikas: http://uueduudised.ee/martin-helme-suvenevaks-eurointegratsiooniks-ei-ole-valitsusel-rahva-mandaati/