Eesti Meel: Millest tekkis kultuur?

See on küsimus, mida tavapäraselt esitatakse antropoloogidele või arheoloogidele.
Meie päevil on aga bioloogidki öelnud kõva sõna sekka.

«Püssid, pisikud ja teras»
TEOSE ORIGINAALTEKST

Üheks selliseks "sõnaks" on California Los Angelese Ülikooli (UCLA) biogeograafia professori Jared Diamondi 1997 ilmunud teos «Guns, Germs and Steel: A short history of everybody for the last 13,000 years»  (Tulirelvad, pisikud ja teras: inimühiskondade saatus) See ei püüa otse lahendada küsimust kultuuri algeist — ¿geenid või omandatud oskused? — kuid pakub seletuse lääne tsivilisatsiooni erakordsele elujõule võrreldes loodusrahvaste sotsiaalstruktuuridega.

Läänlased, ütleb Diamond, on edestanud kõiki teisi kultuure seetõttu, et nad on osanud taltsutada suurima valiku loomi. Kummaliselt ühtib see hüpotees suurelt jaolt vanakreeka müüdiga Prometheusest, kes sai kultuuri esiisaks seeläbi, et kinkis inimsoole tule.

Prometheuse pärand. Kesksel kohal Diamondi uurimuses on küsimus: miks hävisid terved indiaanihõimud, surres Euroopa konkistadooride imporditud rõugeisse, eurooplased elasid aga üle asumaadest toodud süüfilise jm nakkushaigused?

Washington Timesi retsensent Martin Sieff võtab kokku UCLA professori peateesi:

«Diamondi hinnangul oli põhjuseks see, et eurooplaste immuunsus oli märksa tugevam ja ulatuslikum. Nad olid sajanditega omandanud vastupanuvõime märksa laiemale nakkushaiguste skaalale. Nende haiguste allikaks olid enamasti Euraasia koduloomad suhteliselt taltsad — lambad, veised, sead ja hobused — kes ühtlasi tegid inimsoole võimalikuks karjakasvatuse alguse nooremal kiviajal.» Vaid sel teel arenesid välja need «laiad sotsiaalstruktuurid, mis kindlustasid immuunsuse tavaliste pisikute vastu tohutu suurte inimpopulatsioonide ulatuses». (WT 17.5.1997)

Seevastu näiteks Aafrika päriselanikel ei õnnestunud kunagi taltsutada oma mandri pühvlit ega sebrat, nagu ei tekkinud karjakasvatust ka vihmametsade populatsioonides. Ometi, väidab Diamond, ei ole olulist vahet mujal elavate ürgrahvaste ja Euroopa talupoja mõtlemis- ega kohanemisvõime vahel.

Diamond hülgab seega geenid (pärilikkuse) kui seletuse kultuuri tekkele. Tõestuseks tõstab ta esile Põhja-Ameerika indiaanlaste võime kiiresti õppida kasutama euroopalikke tulirelvi ja pidama edukat võitlust valgete sissetungijate vastu. Vahe seisnes vaid selles, et indiaanlastel puudus oma taristu püsside tootmiseks, puudus terasetööstus; ent sõdalastena olid nad vilunud.

Põlisus + asustus… Saksa ajaloolane Herbert Kühn juhtis veel pool sajandit varem tähelepanu sellele, et ka kõige sõjakamad stepikultuurid (sküüdid, hunnid, mongolid) ei jäänud püsima, sest nad ei suutnud taltsutada maad, st teha maast samasugust inimese teenrit nagu hobustest või veistest. Nomaadidel püsiasulaid ei tekkinud. 'Küla' tähendas mitmes indoeuroopa keeleski algselt ringkaitsesse asetatud härjavankreid.

Püsivalt ei jäänud inimene paigale enne kui põlluvilja kasvatama hakates.

Prometheuse müüt asetab inimkultuuri tekketegurina esikohale maaviljeluse, seejärel arstiteaduse ja siis loomakasvatuse. See on teatavaks täienduseks Diamondi hüpoteesile loomade kodustamise kaudu omandatud immuunsusest. Eksootiliste tõbede võitmiseks pole ju tähtis olnud mitte üksnes lääne inimese immuunsuslävi, vaid ka lääne meditsiin, teadus ja tehnoloogia.

Ent teadus ja tehnoloogia on saanud edeneda vaid linnastumisega käsikäes, linnastumine omakorda käsikäes inimese paikseks muutumisega. Paikseks muutumine aga tähendab ka põlluharimist.

Tõenäoliselt need ongi need laiad sotsiaalstruktuurid, mis seletavad kultuuri teket niisama hästi või paremini kui geenid või geniaalsed ideed.

IImar Mikiver

Teabeläte: Luup, 1997 nr 19 (50) lk 49.

Allikas: http://eestimeel.blogspot.com.ee/2017/09/millest-tekkis-kultuur.html