Lihula monumendi mälestuspäeval valitses tõeline vabadusvõitluse vaim

Kohale olid tulnud ka Sinimägede veteranid, kellest ürituse lõpus tehtud pildile jäid neli eakat, kuid selge häälekõlaga sõjameest.

Lihula monumendi mälestuspäevale jagus kõike – sadu patriootilisi inimesi, rahvusmeelset meeleolu, pisaraid veteranide silmis, ülevaid kõnesid ning kriitikat endiste ja praeguste võimurite suhtes.

Osalejate arv ulatus paarisaja inimeseni, kuid mõned inimesed, kes üritasid seda arvu visuaalselt hinnata, arvasid kohaletulnute hulgaks kuni nelisada inimest. Nagu ütles oma kõnes EKRE esimees Mart Helme, ei saa peavoolumeedia vähemalt selle ürituse kohta kuidagi väita, et kohal oli paarkümmend vanemat inimest – oli lapsi, noori peresid, naisi ja mehi, noori ja vanemaealisi, teiste seas ka seitse meest, kes ise 1944. aasta lahingutes osalesid. Või nagu ütles rahvuskonservatiivide liider – “läbilõige kogu Eesti rahvast”.

Palju tänusõnu öeldigi eakatele grenaderidele, kes tunnistasid, et neil on hea meel taas kuulda seda, et nende võitlusi ja valatud verd hinnatakse – nüüdses suveräänsust loovutavas Eestis kiputakse neid unustama ja teist poolt ülistama. Kõnedega esinesid Harald Mäepalu, Voldemar Põld ja Boris Takk, viimane laulis koos sõpradest muusikutega ka mitmeid vanu grenaderilaule, sealhulgas nende meeste hümniks kujunenud mehiste sõnadega laulu. Boris Takile kuulusid ka kibedad sõnad praeguste võimumeeste aadressil, kes on hakanud nende valatud vere hindamisest eemalduma: “Eesti keeles pole nii hirmsat sõna veel välja mõeldud, mis nende tegusid õigesti iseloomustaks.”

Lihula sündmuste kunagise keskse tegelase Tiit Madissoni sõnades kostis samuti karmi kriitikat kõigi nende poliitikute suhtes, kes juba 2000. aastate alguses hakkasid häbenema oma vabadusvõitlejaid. Ammuseid sündmusi vaaginud EKRE Riigikogu saadik Henn Põlluaas aga sõnas: “Vorm võib-olla oli neil meestel vale, aga vaenlane oli õige!”, viidates sellele, et mehed sõdisid küll Saksa mundris, aga anastajatest bolševike vastu.

Mart Helme ütles oma kõnes, et sealsamas Tuudil on endiselt mälestusmärk punaväelastele ja ka sakslased hoolitsevad jätkuvalt oma sõjahaudade eest – “Ka meil on õigus austada omi sõdureid,” sõnas ta. EKRE juhi päevapoliitiline kõne leidis väga tulise vastuvõtu.
EKRE poolt esines ka Sinise Äratuse juht Ruuben Kaalep, kes arvas, et mälestuspaik Eesti eest sõdinutele võiks olla igas omavalitsuses, ning Riigikogu saadik Jaak Madison, kes ütles suurele rahvahulgale viidates, et inimestele läheb korda see, ei neilt ei võetaks ära midagi, mis väärib mäletamist. Kõnelejaid oli veel teisigi, nende seas ka Lihula praegune vallavanem Mikk Pikkmets, kelle muidu kombekas sõnavõtt kaldus pisut poliitkorrektsusesse, kuid hinnati kokkutulnute poolt siiski aplausi vääriliseks.

Kogu ürituse üks korraldajatest, kirikuõpetaja Meelis Malk rääkis Sinimägedes langenutest, kes on nüüd kangelaslikult surnud sõjameeste taevas ning vaatavad suure huviga Lihulasse kogunenuid ja nende tänaseid võitlusi. Ta luges ette ka katkeid sõjapalveraamatust ja kutsus lõpetuseks laulma “Jumal hoia Eestit!”

Sündmust ilmestasid pillidega muusikud ja patriootilised sõjamehelaulud, kohaletulnud mootorratturid, väga isamaaline (mitte Isamaa-line) õhkkond ja võitluslik meeleolu, siirad aplausid ja meelekindlad vahelehüüded. Ürituse lõppedes kanti mälestuskivi bussi, milleni viivat rada ääristasid lippude ja tõrvikutega Eesti inimesed. Nagu ütles Mart Helme – järgmiseks tähtpäevaks saab mälestusmärk vabadusvõitlejatele juba alatiseks paika pandud.
Kuigi jõustruktuure sündmuskohale otseselt näha polnud, rääkisid miitingule tulnud nii teel kohatud politseinikke täis väikebussist kui ka kusagil eemal valmis olnud märuliüksusest. Võib eeldada, et süvariik häireolukorras kindlasti oli.     FOTOD: Jüri Hammer

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/lihula-monumendi-malestuspaeval-valitses-toeline-vabadusvoitluse-vaim/