Rahvuslane: Varro Vooglaid: advokaatidest väljapressijad tuleb korrale kutsuda

Rita Holmi nimel paljudele inimestele tuhandetesse eurodesse ulatuvad kahjunõuded saatnud vandeadvokaat Robert Sarve omakasupüüdlik tegevus on selgelt ebaeetiline, sillutades teed sõnavabaduse mahasurumisele, kirjutab Varro Vooglaid.

Kolmapäeva hommikul läks Vikerraadio eetrisse Taavi Libe intervjuu advokaadibüroo Emeraldlegal vandeadvokaatide Robert Sarve ja Kaspar Kaljurannaga, kes esindavad lasteaedades ja koolides nilbeid seksuaalkasvatuse tunde tegemas käivat ja selle tõttu palju kriitikat saanud Rita Holmi.
Intervjuu teemaks oli Sarve poolt Holmi nimel paljudele inimestele saadetud nõudekiri, milles nõutakse Holmi kritiseerinud kommentaaride eest tuhandeid eurosid väidetava kahju hüvitamist ja advokaaditasude kinnimaksmist.
Paraku kätkeb nii see intervjuu kui ka selle objektiks olev advokaatide tegevus tõsiseid probleeme, mis vajavad kriitilist tähelepanu.

Ajakirjanduslikult kallutatud käsitlus
Esiteks ei vasta viis, kuidas Libe teemat käsitles, ajakirjanduseetika põhimõtetele ega Eesti Rahvusringhäälingu iseendale seatud kriteeriumidele.
Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks sätestab punktis 4.2. selgesõnaliselt, et "konflikti sisaldava materjali puhul kuulab ajakirjanik ära kõik osapooled."
Sama põhimõte on fikseeritud ka ERR-i heas tavas, mille kohaselt "sündmuste või protsesside kajastamisel tuleb arvesse võtta kõiki nendega seonduvaid asjaolusid ja kuulata tingimata ära kõik osapooled – see seondub ajakirjandusliku objektiivsuse põhimõttega."
Selle asemel, et teise poole seisukohta küsida, pakkus Libe rahvusringhäälingu eetrit üksnes ühe ja seejuures jõupositsioonilt tegutseva osapoole narratiivi kuulutamise platvormiks.

Tõsi, Libe ei tea, kes on need inimesed, kelle vastu on Sarv nõuded esitanud, aga nagu intervjuust nähtub, oli ta vägagi hästi teadlik, et paljud neist inimestest on abi saamiseks pöördunud minu poole. Lisaks teise poole ärakuulamata jätmisele ei püüdnud Libe ka ise kriitiliste küsimuste kaudu Holmi advokaatide poolt esitatud narratiivi kahtluse alla seada, vaid tegutses lihtsalt selle vahendajana.
Niisugune ebaprofessionaalselt kallutatud tegevus kahjustab ERR-i usaldusväärsust ega ole kooskõlas rahvusringhäälingule seatud ühiskondlike ootustega.

Alusetud nõuded kui rünnak sõnavabadusele
Veelgi tõsisem probleem seondub aga Holmi esindajana tegutseva vandeadvokaat Robert Sarve käitumisega.
Vastupidiselt Vikerraadio intervjuus loodud muljele, nagu oleks Sarv altruistlik avaliku huvi kaitsja, tegeleb ta tegelikult alusetute nõuete esitamise kaudu inimeste hirmutamisega ja käitub sisuliselt väljapressijana, ähvardades raha ülekandmisest keelduvaid inimesi kohtusse kaebamise ja nende nimede avalikustamisega.
Võimalik, et mõned Sarvelt nõudekirja saanud inimesed on tõesti öelnud Holmi kohta midagi õigusvastast – ma ei tea, kui paljudele inimestele ja milliste kommentaaride tõttu on nõudekirjad saadetud.
Aga need nõudekirjad, mis minu käsutuses on, kinnitavad veendumust, et Sarv tegeleb "õngitsemisega" ehk proovib, kas ehk õnnestub mõni inimene pika, ranges toonis koostatud ja juriidiliselt komplitseeritud nõudekirjaga nii ära hirmutada, et tuhanded eurod kantaksegi kohtusse kaebamise vältimiseks tema büroo arvele üle.

Et jutt ei jääks üldsõnaliseks, siis toon oma väidete kinnituseks mõned näited kommentaaridest, millega seonduvalt on Sarv nõudeid esitanud (teen seda kommentaaride autorite loal, nende nimesid mainimata).

"Kuigi minu lapsed on juba teismelised, siis mina ütlen, et see laul on rõve. Lasteaia laps ei pea laulma sellist laulu koos teistega rühmas. Aga noh, eks tädil on endal millestki puudu ja siis saab end nii rahuldada äkki."
"Vaatasin ka eile kuigipalju "Pealtnägijat", aga kui see vanem naisterahvas seal õiendama hakkas, siis loobusin. Tõesti kole, kui niisugune vanainimene hakkab väikestele mingit kehapuudust õpetama."
"Hoidku lastest kaugemale! Tädi lasteaialaste seksuaalkasvatajat ei sõimatud mitte ilmaasjata. On lapsevanemate otsustada, kas nad tahavad sellist eriseksuaalset vabakasvatust oma lastele. Artiklis, mille peale see pahameeletorm tõusis, on ju kõik ilustki kirjas, nii tädikese plaanide kui põhimõtete kohta ja see pole küll lasteaialastele vajalik. Eriseksualistist tädike mingu parem arsti jutule ja rääkigu seal sama juttu, mis artiklis – ehk oskavad arstid aidata. Ehk saab temagi kohtuvõidu asemel lihtsalt kostjate kohtukulusid kinni maksta lisaks enda omadele."
"Ei imesta, kui mõne aja pärast tuleb välja, et tädi ongi rahvusvahelise pedofiiliaga seotud, sest see kuidas ja mida ta lastele esitas oli ikka tõeliselt jälk ja andestamatu."

Need kommentaarid võivad kellelegi meeldida või mitte meeldida ning nende maitsekuse üle võib vaielda, aga üheski neist ei ole midagi õigusvastast. See, kui üks vanem naine käib lasteaias väikeste võõraste poistega nende nokudest rääkimas, põhjustab täiesti õigustatult paljudes inimestes tõsist pahameelt.
Sõnavabadust austavas ühiskonnas on inimestel täielik õigus sellise tegevuse suhtes oma kriitilist arvamust väljendada – ka teraval viisil, mis Holmile või kellelegi teisele ei pruugi meeldida või mis võib tema tundeid riivata. Olen minagi tema tegevust kritiseerinud, sest niisugune võõraste laste seksualiseerimine on ka minu hinnangul vastuvõetamatu ja tõstatab tõsiseid küsimusi nõnda käituva inimese tausta, motiivide ja kalduvuste kohta.
Oluline on aga tähele panna, et ükski esile toodud kommentaaridest ei kätke Holmi suhtes ebaõigeid faktiväiteid (mh ei ole ükski neist kommentaatoritest Holmi pedofiiliks tembeldanud, nagu Sarv Vikerraadio intervjuus ette heitis).
Selle üle, milline väärtushinnang on kellegi teise käitumise suhtes kohane või kohatu, ei peaks aga üldse riiklikud õiguskaitseorganid otsustama – vabadust austavas ühiskonnas ei ole see lihtsalt riigivõimu asi. Ent isegi kui kohtud sellekohaseid hinnanguid annavad, peavad sõnavabadusse sekkumiseks olema väga kaalukad põhjused.

Vastasel juhul elame vaba avalikku arutelu mitte võimaldava ideoloogilise diktatuuri kontekstis, kus valitseb hirmuõhkkond ning riigivõim otsustab defineerimata kriteeriumide alusel õigete ja valede ning lubatud ja lubamatute arvamuste ja hinnangute üle.
Euroopa Inimõiguste Kohus on neid printsiipe korduvalt toonitanud, sedastades (nt kuulsas Handyside'i otsuses) et "sõnavabadus ... kohaldub mitte ainult informatsioonile ja ideedele, mis võetakse avalikkuse poolt vastu poolehoiuga ning mida käsitletakse mitteründava ja vastuolusid mittetekitavana, vaid ka väljendustele, mis ründavad, šokeerivad või häirivad avalikku võimu või ükskõik millist ühiskonnagruppi. Sellised on pluralismi, tolerantsuse ja avarameelsuse nõuded – nõuded, ilma milleta ei ole demokraatlikku ühiskonda. Muuhulgas tähendab see, et iga selles vallas kohaldatud formaalsus, tingimus, piirang või karistus peab olema taotletava eesmärgiga proportsionaalne."

Hüvitis väljamõeldud kahju eest
Mitte vähem problemaatiline kui see, et advokaadid hirmutavad inimesi õigusliku aluseta nõuetega, neid kohtuga ähvardades, on see, kui meelevaldselt (et mitte öelda valelikult) maalitakse pilt Holmile kõnealuste kommentaatorite poolt tekitatud kahjust.
Kahjunõuet põhjendades kirjutab Sarv nõude saajaile, et nende "ebaõiged väärtushinnangud" olevat "põhjustanud kliendile moraalset kahju, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et klient on pidanud tundma avalikult häbitunnet tegude eest, mida ta toime pannud ei ole".

Sarv heidab kommentaaride autoritele ette, et nad on süüdi tema kliendile üleelamiste ja stressi põhjustamises, avalikes kohtades viibides ja teiste inimestega suheldes ebamugavustunde tekitamises, hingelise valu ja psüühilise häirituse tingimises ning kliendi suhtes positiivse meediakajastuse ja avaliku arvamuse rikkumises. Ehk piltlikult öeldes arvatakse kõik Holmi mured kommentaatorite süüks.
Veelgi enam, Sarv süüdistab kommentaaride autoreid ka Holmi sissetulekute kahanemises, kuna nende kommentaaride tõttu olevat ta kaotanud "mitmed koostöövõimalused erinevate koostööpartnerite juures".
Probleem on mitte ainult selles, et niisuguse kahju tekkimine on nõude esitajate poolt täiesti tõendamata, vaid ka selles, et absoluutselt tõendamata on ka põhjuslik seos nõude adressaatide tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel.
Konkreetsemalt öeldes pole teada, kas mõni Holmi võimalikest koostööpartneritest on üldse neid kommentaare kunagi näinud (väga suure tõenäosusega ei ole) ja kui on, siis kas need on mõjutanud nende otsuseid mitte Holmiga koostööd teha.

Küsimus Eesti Advokatuurile
Kokkuvõttes jääb mulje, et Robert Sarve põhiliseks liikumapanevaks eesmärgiks nende nõudekirjade saatmisel on mitte avaliku huvi eest seismine ega Holmi suhtes toime pandud ebaõiglusele vastu astumine, vaid isiklik rahaline kasu (jään ootama Sarve nõuet ebakohase väärtushinnanguga tekitatud "kahju" hüvitamiseks…).

Ma ei üllatuks, kui selguks, et nõuete esitamiseks tuli initsiatiiv üldsegi Sarvelt endalt, mitte Holmilt, kelle nimel nõuded on esitatud. Igal juhul nõuab Sarv igalt nõudekirja saajalt lisaks Holmile väidetavalt tekitatud kahju hüvitamisele ka oma büroole 826,9 eurot advokaaditasude maksmist. Kümnete nõuete puhul tuleb kokku vägagi kopsakas summa.
Ilmselgelt on niisugune teguviis moraalselt problemaatiline. Advokaadi ülesanne on küll seista kliendi huvide eest, ent ebamoraalne on seda teha esitades õigusliku aluseta nõudeid ja lootes, et ehk õnnestub mõni õiguslikes asjades kogenematu ja nõrgema närvisüsteemiga inimene nii ära hirmutada, et kohtu kartuses kantaksegi raha üle.
Üks vanem naine, kes minuga ühendust võttis, kirjutas igal juhul täiesti tõsiselt, et kuna tal pole selliseid summasid mitte kusagilt võtta, siis on ta Sarve nõudest sedavõrd häiritud, et käed värisevad päevad läbi ja ta plaanib kogu oma ravimite purgi sisu korraga manustamist (enne olevat vaid tarvis kuidagi kassile uus kodu leida).
Kui mõni inimene, keda niisuguste nõuetega šokeeritakse, tõesti lõpuks sellise traagilise sammu peaks astuma – kuigi püüdsin veenda prouat mitte seda tegema –, siis tekib igati põhjendatud ja vägagi tõsine küsimus, milline oleks Sarve vastutus.
Igal juhul tasuks Eesti Advokatuuril Sarve tegevusele teravdatud tähelepanu pöörata, sest eelnevalt kirjeldatud teguviis heidab varju kogu advokatuurile kui kutseühingule.

Sätestab ju advokatuuri eetikakoodeks selgesti, et advokaat peab käituma "ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega" ning "hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest." Tahaks loota, et massiliselt alusetute nõuete saatmisega "õngitsemist" ei peeta advokatuuris ausaks ja väärikaks käitumiseks.

Sõnavabaduse kaitseks on vaja koonduda
Kogu selle probleemi taustana tasub meeles pidada olulist asjaolu, et sõnavabadus ei ole vaid väga rafineeritud eneseväljendusega intellektuaalide privileeg. Sõnavabadust peavad karistust kartmata saama kasutada ka lihtsad inimesed, kes väljendavad oma seisukohti sageli tahumatult.
Kuigi sõnavabadus ei tähenda loomulikult õigust inimesi valimatult ja piiramatult laimata (nende kohta vääraid faktiväiteid esitades), tuleb ikka ja jälle rõhutada, et ühiskond kaotaks palju rohkem sõnavabaduse ülemäärasest piiramisest kui sellest, et aeg-ajalt kasutatakse sõnavabadust ebakultuurselt või koguni vulgaarselt.
Lõpetuseks olgu öeldud seegi, et erinevalt Robert Sarvest puudub minul selle probleemiga tegelemiseks igasugune isiklik huvi. Pakkusin minu poole pöördunud inimestele, kes Sarvelt nõudekirja said, oma puhkuse ajast vabatahtlikult abi pelgalt seetõttu, et tunnen üha laiemalt ilmnevate sõnavabaduse mahasurumise püüdluste pärast siiralt muret.
Väga ebameeldiv ja pahaendeline on ka see, kui sarnaselt Ameerika Ühendriikidele hakkab Eestis juurduma kasuahnete advokaatide komme teha sõna- ja veendumuste vabaduse mahasurumisest endale äri allikas.

Kui Sarve suguseid oportuniste saadab edu, siis on selle tagajärjeks paljude inimeste poolt enesetsensuuri kehtestamine ja oma sõnavabaduse kasutamisest loobumine (parem karta kui kahetseda, eksole). Tulemuseks võib olla see, et vaikitakse ka siis, kui vaikimine oleks kurjast. Sellest kaotaks aga kogu meie ühiskond, mistõttu tuleb koonduda, et taolistele tendentsidele vastu astuda.
Üha enam tundub, et selleks otstarbeks tuleks rajada eraldi õiguskeskus – keskus, mis kaitseks mitte lihtsalt ebaõiglaste nõuete objektiks olevaid inimesi, vaid ka neid põhiõigusi ja -vabadusi, mida niisuguste nõuete kaudu püütakse maha suruda. Kui keegi soovib selleks õla alla panna, siis palun minuga ühendust võtta.
Lapsevanematele tahan aga panna südamele võtta tõsiselt oma põhiseadusega tagatud vanemlikke õigusi (paragrahvid 27 ja 37) ning seista julgelt ja kindlalt selle eest, et Holmi ja teisi isehakanud seksuaalkasvatajaid lasteaedades ja koolides nende laste ligi ei lubataks.
Oma laste eest hoolitsemine, nende kasvatamine ja harimine on vanemate eelisõigus ja kohustus ning eriti oluline on see tundlikes küsimustes.
Reaalne moraalne kahju, mida eksperimentaalsed seksuaalkasvatajad võivad oma tegevusega lastele põhjustada, loomulikku häbelikkust lammutades, inimseksuaalsuse sfääri trivialiseerides ja võõraste täiskasvanutega suguelunditest aktsepteeritavat jututeemat kujundades, on aga mõõtmatu.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: https://www.err.ee/965220/varro-vooglaid-advokaatidest-va-ljapressijad-tuleb-korrale-kutsuda