Miks Eesti ühiskond p….s on?
Lokkavale rumalusele lisandub Eestis massiline orjameelsus ehk
halvav hirm seista oma õiguste eest, mis omandab enamiku eestlaste puhul
praktilise elukreedo: ühiskonna probleemid ei lähe mulle korda, sest
oma särk on ihule kõige lähemal. Seepärast ei saagi Eesti riigist asja
ja pikemas perspektiivis on eestlased väärt oma haledat saatust,
kirjutab vabadusvõitleja Tiit Madisson tema sõnul viimaseks jäävas
artiklis.
Mu pikk ja kogemusterohke võitluslik elu hakkab vägisi kulgema Toonela väravate poole ja penskarina on aega külluses. Tihtipeale mõtlen, et mis põhjusel ei ole eestlased suutnud üles ehitada – samas nii nupuka ja tööka rahvana – riiki, kus kõik rahvuskaaslased end hästi tunneksid, kus valitseks „õiglus ja õigus“, nagu meie põhiseaduses on kirjas. Samas teame ajaloost, et totaalselt purukspommitatud Lääne-Saksamaast sai 20 aastat peale sõda Euroopa kõige tugevama majandusega Euroopa riik. Miks aga meie oma ühiskonnaga ikka veel oleme tõelises moraalses mülkas? Egas põhjuseta ei lõpeta ma oma kirjategevust, pannes oma viimase – kümnenda – teose pealkirjaks: „Miks Eesti ühiskond p….s on?“
Kuna olen eluaeg end väljendanud ausalt ja avameelselt, siis ei riiva mind kuidagi EKRE juhtide otsekohene rahvuslik kõnepruuk, millega nad iseloomustavad roiskunud moraaliga hetkeseisu Eestis. Kartellimeedia ja kerstikaljulaidid lähevad sellest lausa pöördesse. Oma Nõmme Raadio kommentaarides olen mittepoliitikuna kasutanud palju krõbedamaid väljendeid, kus selgrootuid poliitikuid olengi kutsunud „poliitlimukaiks“, mida nad tegelikult ju on.
Aitab silmakirjatsemisest ja valedest, millega Eesti riik on viidud sinna, kus ta peale vastutustundetut, ligi 30 aastast valitsemist parasjagu on. Juba Mart Laari valitsemise ajal jäeti ühiskond desovetiseerimata ning hävitati elu maal, kust eesti rahvas on põlvkondade vältel elujõudu ammutanud. Silmakirjalikult ei ole kombeks sellest rääkida.
Ma ei hakka siin uuesti midagi tõestama, sest olen oma rohkearvulistes kirjutistes seda südamevaluga piisavalt teinud. Õige pea peaks valimik mu kirjatükkidest jõudma kaante vahele köidetuna müügile. Alljärgnevalt püüan kirja panna põhjused, miks meie ühine riik kuidagi „ei idane ega mädane“ ning „sipleb kui kana takus“, kui kasutada rahvalikku väljendusviisi. Kokkuvõtvalt: eesti rahvas on minetanud passionaarsuse, millest kirjutab oma teostes vene ajaloolane-etnoloog Lev Gumiljov.
Rumalus kui meie eksistentsiaalne probleem
Kohtudes tihti oma vanade kamraadide-mõttekaaslastega, on peamiseks jututeemaks rahva hulgas leviv massiline rumalus. Mina järeldan EKREle valimistel antud häälte ja jätkuva toetuse järgi, et meie hulgas ongi vaid iga viies-kuues rahvuskaaslane, kes tihtilugu oma isiklike kogemuste najal on aru saanud, mis siin meie kallil sünnimaal toimub.
Enamik „uhketest ja häädest“ eestlastest on aga minetanud individuaalse mõtlemisvõime, mis eriti hakkab silma „rotierakonna“ ja sotside ülesköetud EKRE vastastes rünnakutes. Informatsiooni ja teadmisi hangitakse peavoolumeediast ning usutakse seda, mida Süsteemi propagandistid neile ette söödavad. Seepärast polegi midagi imestada, et „rotierakonna“ populaarsus – kui uskuda meediafirmade küsitlusi –, siiamaani nii kõrge on.
17 aastat kestnud võimutsemise ajal vaid rikkurite eest seisva partei juhi masu ajal väljaöeldu pole neis tekitanud mitte mingit tõrget. Kui valitses meeletu, 170 tuhandeni tõusnud tööpuudus, massilised firmade pankrotistumised, tuhandete pangavõlglaste „kuuse alla saatmine“, massiline vaesumine ja enesetapud, siis lausus arrogantne, vaid võimust ja isiklikust heaolust hooliv peaminister Andrus Ansip ütles unustamatu fraasi: „Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada!“ Sellega võiks võrrelda vaid Ansipi ajuvaba lubadust viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka. Juba toona kutsus see esile teravmeelseid kommentaare. Hämmastav, kuid 35% eestlastest ootab rotierakonda võimule tagasi! Kui sellised ei ole mõtlemisvõime minetanud zombid – siis, kes nad on?
Häda on selles, et rumalad ei viitsi end harida, mistõttu nad ongi rumalad. Oma pööbellike vajaduste ja meelelahutustega, mida üha kolletuv peavoolumeedia neile küllaga pakub, on nad eluga enam-vähem rahul ja sõimavad kõik kooris EKRE „fašiste“, kes neilt väidetavalt mingeid „vabadusi“ ära võtavad.
Seda rumalust usuvad elukogemusteta tõelise hariduseta noored, kes vikerkaarelippude ja punaste loosungitega tulid 31. märtsil 2019 hüüdlause all: „Jah vabadusele, ei vägivallale!“ Tallinna vanalinna tänavaile. Nende seas askeldasid sotsidest „komissarid“. Ei tea, mis vabadusi vikerkaarevärvilised noored veel otsivad ja mille järgi EKRE valitsemise tõttu puudust tunnevad? Kas äkki nekrofiiliast (seks surnutega – toim.), mille seadustamist nende eakaaslastest noored sotsid Rootsis nõuavad? Aga neoliberaalses Kanadas olevat sarnane „inimõigus“ juba olemas! Koligu sinna! Ausalt öeldes, mina selliseid „tuleviku Eesti ehitajaid“ taga nutma ei jää!
Puuduliku koduse kasvatusega noorte rumalusele võiks käega lüüa ja loota, et ehk elukogemused õpetavad. Kuid kui loeme lehest isegi teaduslike kraadidega (haritlaskonna!) sõimulugusid EKRE aadressil, siis on asi hull. Tunnistagem, et Eestil puudub meie oma rahvuslik haritlaskond. Olen sellest Objektiivis juba kaks aastat tagasi kirjutanud.
Igasse mõtlemisvõimelisse inimesse suhtub Süsteem kui potentsiaalsesse vaenlasesse: „kes ei ole meiega, on meie vastu!“.Tuleb vägisi tunnistada, et sotsiaalmeediast ja nutitelefonide näppimisest süsteemset haritust juurde ei tule. Olen „vandenõuteoreetikuna“ kindlalt seisukohal, et ülemaailmse orwelliliku politseiriigi loojatel on nutitelefonid riistaks, millega saab ideaalselt kodanikke elektrooniliselt jälgida ja jälitada ning viimasedki mõistuse riismed peast minema viia. Seepärast olen igati rahul oma vanamoodsa „seebikarbiga“, millega saan suhelda. Internetti sisenemiseks aga kasutan lauaarvutit, kuna lihtsalt ei soovi „organi“ tööd väga lihtsaks teha! Samas on mu kauaaegsel kamraadil, kes tegeleb Lihulasse sealt Juhan Partsi korraldusel (loe siit ja siit) röövitud Eesti vaprate sõjameeste mälestussamba ennistamisega, tekkinud e-kirjade saatmisega probleem. Sellega puutusin koos Mart Helmega kokku ka nn pronksipäevadel ja -öödel.
Fakte võib nutiseadmete abil küll omandada, kuid kui nendest ei suudeta üldpilti luua, omamata loogilise mõtlemise võimet, on pilt kurb. Kümne poliitilis-hariva raamatu autorina kujunevad minu seisukohad ainult sotsiaalpoliitikast, ajaloost, geograafiast-loodusest kirjutavatest raamatutest. Kusjuures oma menukaima teose „Maailma Uus Kord “ (2004) kirjutamisel kulus ligikaudu 50 raamatu läbitöötamiseks ligi kolm aastat.
Eestis on raamatute lugemine (nagu mujalgi Läänes) katastroofiliselt langenud. Ometigi on ka eesti keeles ilmunud väga palju tõlkeraamatuid ja kodumaiste autorite teoseid, mis aitavad laiendada silmaringi.
Uurisin oma elukoha raamatukogu töötajailt – kellega on mul traditsiooniliselt väga hea läbisaamine, kuna nad on targad paljulugenud inimesed –, missuguseid raamatuid loetakse. Kuulsin, et peamiselt aiandus- ja käsitööalaseid ning nn naistekaid, aga ka neid, millest meedias on kirjutatud ehk reklaami tehtud. „Huvi ajaloo, poliitika ja ühiskonnakriitiliste teoste vastu on marginaalne,“ kuulsin vastust oma küsimusele.
Kuna ilukirjandust lugesin viimati sovetiajal, siis palusin soovitada mõnd raamatut, mida nautides lõõgastuda, Selle peale sain raamatukogu noorikult vaid õlakehituse. Eks seegi näitab, et liberaalsete „euroopalike väärtuste“ aeg ei soosi tõeliste väärtuste sündi, kui praegust, vanatestamentliku Soodoma ja Komorra valitsemise aega iseloomustada.
Hiljuti lõpetasin endise pankuri Hannes Veskimäe (s 1978) autobiograafilise raamatu “Vabariigi vaenlased“ lugemise. See räägib Rootsi kommertspangandusest, kuidas see Eesti poliitikute diskreetsel kaasaaitamisel eestlasi halastamatult lüpsab ja kuidas eestlastest valgekraeline personal seda tegevust häbenemata karjeristlikult edendab.
Oma raamatu saatuse kohta on autor paljutähenduslikult lausunud, et raamat on „vaibunud vaikusesse!“, kuna on leidnud vähe lugejaid. Meie, eestlased, peame rõõmustama, et nt Swedbanki aastakasum oli 100 miljonit eurot! Tunneme selle üle lüpstavatena vaid rõõmu, et wallenbergidel oli hea lüpsiaasta!
Polegi vist mõtet „vinguda“, sest juba Antiik-Kreeka filosoof Sokrates nentis: „Rumaluse vastu on ka jumalad võimetud!“ Ei väsi ikka ja jälle kordamast Eesti rahvastikuteadlase Oskar Looritsa (kes eestlaste hingeelu ja ajalugu väga hästi tundis) 1955. aastal Stockholmis ilmunud raamatus „Eesti ajaloo põhiprobleemid“ avaldatud arvamust, et eestlastel on tugev kultuuriline identiteet, kuid puudub poliitilise mõtlemise võime!
Lokkavale rumalusele lisandub massiline orjameelsus; halvav hirm seista oma õiguste eest, kuna ollakse nn pangaorjad, kes kardavad kaotada tööd; ettevõtjate ahnus, mille tõttu ei tasustatud eestlastest töötajaid ning need olid sunnitud massiliselt välismaale põgenema, nüüd aga survestavad needsamad ääretult ahned mogrimärdid valitsust suurendama uute tööorjade kvoote. Rahvusliku koosmeele ja kokkuhoiu puudumine ongi põhjuseks, miks meie elu lihtsamaks ja väärikamaks muutumist ei ole mõtetki loota. Kahjuks on väärikus kui mõiste Eesti ühiskonnast kadunud!
Ehkki EKRE püüab oma propagandaportaalis meie lootust turgutada, saan aru, et vaid 20 protsendi kodanike toel ei suudeta Eestis midagi kardinaalselt muuta, ega tagurlikku Süsteemi ehk „süvariiki“ purustada. Seega jääb ka kavandatav riigireform ilma prokuratuuri ja „meelsuspolitseid“ põhjalikult reformimata poolikuks ja ilmselt kukub välja nagu haldusreform, mille üle avalikult irvitatakse.
Olen ilmselt alahinnanud Objektiivi lugeja intelligentsust, kui nii põhjalikult kirjeldasin meie rahvuse suurimat probleemi – rumalust. See on ju paljudele neile, kes loodavad, et „isamaa palelt pühitaks kõik, mis on vale“ (Hando Runnel) niigi nähtav!
Olen kõiki põhjuseid, miks eestlased saavad paratamatult jagama oma väiksemate sugulasrahvaste saatust piisavalt korrutanud varasemates kommentaarides nii Nõmme Raadios kui ka Objektiivi kirjutistes. Olen isegi märganud selle sarnasust vapra rüütli Don Quijote võitlusega tuuleveskitega. Minu põhimõtteks on olnud: kurjusele ja rumalusele tuleb alati vastu hakata! Paraku jagavad seda põhimõtet vähesed rahvuskaaslased.
Kõike eeltoodut arvestades ei maksa imestada, et juba soliidses vanuses, kui aeg elust kokkuvõtet teha, arvan, et olen oma elu võitlusele ära raisanud! Haugi mälu tõttu lähevad vabaduse eest võidelnute arvamused väga vähestele korda. Lohutuseks on mulle vaid tublid maal üles kasvanud, mõistvad ja töökad lapsed, kes sündisid ajal, kui lubasime kõik kartulikoori süüa – peaasi, et vabaks saame!
Surmani jääb meelde see, kui Lihula mälestussamba röövi ajal, 2. septembri 2004 õhtul jooksis mu juurde kolleeg, Lihula valla sotsiaalnõunik, vallavalitsuse liige Vanda: „Tiit, teie lapsed on siin!“ Selgus, et koju jäetud 13-aastane poeg oli roolinud meie sinise Nivaga Lihula kalmistule, kaks aastat noorem õde kõrvalistmel. Seal toimus rööviga seonduv madin. Lapsed ilmselt ühinesid oma koolivendadega, kes röövis osalenud politseinikke kivide ja kruusaga loopisid.
Sel hetkel sain aru, et vähemalt laste maal tööharjumust ja isamaalist vaimsust õpetav kasvatamine on õnneks läinud! Kui ma teist abielu alustades juba neljakümnendates lapsi muretsesin, siis siiralt uskusin, et kasvatan nad Eesti riigi kodanikeks, Kust pidin teadma, et see riik muudetakse ladviku „hästi elamise“ projektiks, kus „mõttepolitsei“ rahvusliku meelsusega kodanikke totaalselt jälgib-jälitab ning kui vaja, ka represseerib, nagu siinkirjutajaga juhtus.
Paljud on uurinud, kas meie vahelt on Lepa Margusega must kass läbi jooksnud, et ma raadios enam oma kommentaare ei tee? Vastan neile oma viimases kirjutises: pean Margust oma kauaaegseks kamraadiks, kuid pidev nähtavate tagajärgedeta korrutamine raadios tüütas lihtsalt ära! Margus avaldas koguni kahtlust, et ilmselt paljud raadiokuulajad ennustavad, millal Lepa ja Madisson lõpuks „ära peidetakse“? Nii hirmus „vastaline“ olevat meie jutt!
Kuigi meil kehtib praegugi veel kaljulaidide paljukiidetud „vabadus“, on ühiskonna moraal lootusetult mäda. Seetõttu kukub minu arvates Eesti Vabariigiks kutsutud moodustis esimese tõsise katsumuse korral (sõda, looduskatastroof, finantskriis) kokku kui kaardimajake. Ma ei väsi seda kordamast! Paraku ei taha seda märgata ei poliitikud ega nn peavoolumeedia. Piisava üldistusvõimega loogiliselt mõtlevale inimesele ei saa see aga märkamatuks jääda.
Juba aastaid tagasi püüdis üks end targaks pidav tasakaalukas professorihärra mind manitseda, et kuidas sa, Madisson, seni aru pole saanud, et ringkaitselisest nomenklatuurist kui väljakujunenud võimusuhete najal püstiseisvast Süsteemist on stabiilses olukorras jagu saada võimatu. Lisaksin, et sõja või mässu korral küll! On ju tänavarahutused mõnegi ebaõiglase riigikorra lõpu alguseks olnud. „Tasakaalukate“ orjalike eestlaste puhul seda loota ei tasu, ehkki 28. novembril 2018 Toompeal toimuv meeleavaldus mõnegi sotsist poliitiku ja meedia ärevusse ajas!
Ma pole end kunagi pidanud alaarenenud pooletoobiseks, kes „mässajana“ ei taha aru saada, mismoodi maailma ja ka Eesti poliitika toimib. Pole märkamatuks jäänud seegi, et terves Lääne ühiskonnas, kuhu ka Eesti kuulub, süveneb ebavõrdsus – rikkad saavad üha rikkamaks, vaesed aga muutuvad vaesemaks! See hakkab räigelt vastu minu põhimõtetele, kes ma olen võidelnud ebaõigluse vastu. Karjuv ebaõiglus peaks väärika, endast lugu pidava rahva korral esile kutsuma konkreetse massilise vastupanu, nagu „kollaste vestide“ liikumine Prantsusmaal. Viimase on meie „ajupesumeedia“ edukalt maha vaikinud!
Muidugi ei ühti see „mässamine“ enamiku eestlaste praktilise elukreedoga: ühiskonna probleemid ei lähe mulle korda, sest „oma särk on ihule kõige lähemal“. Seepärast ei saagi Eesti riigist asja ja pikemas perspektiivis on eestlased väärt oma haledat saatust. Minutaolised “kibestunud vanamehenässid“(Andrus Kivirähk), kes omal ajal iseseisvusliikumises osalesid, on sunnitud seda mõningase kahjurõõmuga pealt vaatama. Vaatama, kuhu see „etableeritud eliit“ Eesti tüürib.
Allikas: https://objektiiv.ee/miks-eesti-uhiskond-p-s/
Mu pikk ja kogemusterohke võitluslik elu hakkab vägisi kulgema Toonela väravate poole ja penskarina on aega külluses. Tihtipeale mõtlen, et mis põhjusel ei ole eestlased suutnud üles ehitada – samas nii nupuka ja tööka rahvana – riiki, kus kõik rahvuskaaslased end hästi tunneksid, kus valitseks „õiglus ja õigus“, nagu meie põhiseaduses on kirjas. Samas teame ajaloost, et totaalselt purukspommitatud Lääne-Saksamaast sai 20 aastat peale sõda Euroopa kõige tugevama majandusega Euroopa riik. Miks aga meie oma ühiskonnaga ikka veel oleme tõelises moraalses mülkas? Egas põhjuseta ei lõpeta ma oma kirjategevust, pannes oma viimase – kümnenda – teose pealkirjaks: „Miks Eesti ühiskond p….s on?“
Kuna olen eluaeg end väljendanud ausalt ja avameelselt, siis ei riiva mind kuidagi EKRE juhtide otsekohene rahvuslik kõnepruuk, millega nad iseloomustavad roiskunud moraaliga hetkeseisu Eestis. Kartellimeedia ja kerstikaljulaidid lähevad sellest lausa pöördesse. Oma Nõmme Raadio kommentaarides olen mittepoliitikuna kasutanud palju krõbedamaid väljendeid, kus selgrootuid poliitikuid olengi kutsunud „poliitlimukaiks“, mida nad tegelikult ju on.
Aitab silmakirjatsemisest ja valedest, millega Eesti riik on viidud sinna, kus ta peale vastutustundetut, ligi 30 aastast valitsemist parasjagu on. Juba Mart Laari valitsemise ajal jäeti ühiskond desovetiseerimata ning hävitati elu maal, kust eesti rahvas on põlvkondade vältel elujõudu ammutanud. Silmakirjalikult ei ole kombeks sellest rääkida.
Ma ei hakka siin uuesti midagi tõestama, sest olen oma rohkearvulistes kirjutistes seda südamevaluga piisavalt teinud. Õige pea peaks valimik mu kirjatükkidest jõudma kaante vahele köidetuna müügile. Alljärgnevalt püüan kirja panna põhjused, miks meie ühine riik kuidagi „ei idane ega mädane“ ning „sipleb kui kana takus“, kui kasutada rahvalikku väljendusviisi. Kokkuvõtvalt: eesti rahvas on minetanud passionaarsuse, millest kirjutab oma teostes vene ajaloolane-etnoloog Lev Gumiljov.
Rumalus kui meie eksistentsiaalne probleem
Kohtudes tihti oma vanade kamraadide-mõttekaaslastega, on peamiseks jututeemaks rahva hulgas leviv massiline rumalus. Mina järeldan EKREle valimistel antud häälte ja jätkuva toetuse järgi, et meie hulgas ongi vaid iga viies-kuues rahvuskaaslane, kes tihtilugu oma isiklike kogemuste najal on aru saanud, mis siin meie kallil sünnimaal toimub.
Enamik „uhketest ja häädest“ eestlastest on aga minetanud individuaalse mõtlemisvõime, mis eriti hakkab silma „rotierakonna“ ja sotside ülesköetud EKRE vastastes rünnakutes. Informatsiooni ja teadmisi hangitakse peavoolumeediast ning usutakse seda, mida Süsteemi propagandistid neile ette söödavad. Seepärast polegi midagi imestada, et „rotierakonna“ populaarsus – kui uskuda meediafirmade küsitlusi –, siiamaani nii kõrge on.
17 aastat kestnud võimutsemise ajal vaid rikkurite eest seisva partei juhi masu ajal väljaöeldu pole neis tekitanud mitte mingit tõrget. Kui valitses meeletu, 170 tuhandeni tõusnud tööpuudus, massilised firmade pankrotistumised, tuhandete pangavõlglaste „kuuse alla saatmine“, massiline vaesumine ja enesetapud, siis lausus arrogantne, vaid võimust ja isiklikust heaolust hooliv peaminister Andrus Ansip ütles unustamatu fraasi: „Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada!“ Sellega võiks võrrelda vaid Ansipi ajuvaba lubadust viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka. Juba toona kutsus see esile teravmeelseid kommentaare. Hämmastav, kuid 35% eestlastest ootab rotierakonda võimule tagasi! Kui sellised ei ole mõtlemisvõime minetanud zombid – siis, kes nad on?
Häda on selles, et rumalad ei viitsi end harida, mistõttu nad ongi rumalad. Oma pööbellike vajaduste ja meelelahutustega, mida üha kolletuv peavoolumeedia neile küllaga pakub, on nad eluga enam-vähem rahul ja sõimavad kõik kooris EKRE „fašiste“, kes neilt väidetavalt mingeid „vabadusi“ ära võtavad.
Seda rumalust usuvad elukogemusteta tõelise hariduseta noored, kes vikerkaarelippude ja punaste loosungitega tulid 31. märtsil 2019 hüüdlause all: „Jah vabadusele, ei vägivallale!“ Tallinna vanalinna tänavaile. Nende seas askeldasid sotsidest „komissarid“. Ei tea, mis vabadusi vikerkaarevärvilised noored veel otsivad ja mille järgi EKRE valitsemise tõttu puudust tunnevad? Kas äkki nekrofiiliast (seks surnutega – toim.), mille seadustamist nende eakaaslastest noored sotsid Rootsis nõuavad? Aga neoliberaalses Kanadas olevat sarnane „inimõigus“ juba olemas! Koligu sinna! Ausalt öeldes, mina selliseid „tuleviku Eesti ehitajaid“ taga nutma ei jää!
Puuduliku koduse kasvatusega noorte rumalusele võiks käega lüüa ja loota, et ehk elukogemused õpetavad. Kuid kui loeme lehest isegi teaduslike kraadidega (haritlaskonna!) sõimulugusid EKRE aadressil, siis on asi hull. Tunnistagem, et Eestil puudub meie oma rahvuslik haritlaskond. Olen sellest Objektiivis juba kaks aastat tagasi kirjutanud.
Igasse mõtlemisvõimelisse inimesse suhtub Süsteem kui potentsiaalsesse vaenlasesse: „kes ei ole meiega, on meie vastu!“.Tuleb vägisi tunnistada, et sotsiaalmeediast ja nutitelefonide näppimisest süsteemset haritust juurde ei tule. Olen „vandenõuteoreetikuna“ kindlalt seisukohal, et ülemaailmse orwelliliku politseiriigi loojatel on nutitelefonid riistaks, millega saab ideaalselt kodanikke elektrooniliselt jälgida ja jälitada ning viimasedki mõistuse riismed peast minema viia. Seepärast olen igati rahul oma vanamoodsa „seebikarbiga“, millega saan suhelda. Internetti sisenemiseks aga kasutan lauaarvutit, kuna lihtsalt ei soovi „organi“ tööd väga lihtsaks teha! Samas on mu kauaaegsel kamraadil, kes tegeleb Lihulasse sealt Juhan Partsi korraldusel (loe siit ja siit) röövitud Eesti vaprate sõjameeste mälestussamba ennistamisega, tekkinud e-kirjade saatmisega probleem. Sellega puutusin koos Mart Helmega kokku ka nn pronksipäevadel ja -öödel.
Fakte võib nutiseadmete abil küll omandada, kuid kui nendest ei suudeta üldpilti luua, omamata loogilise mõtlemise võimet, on pilt kurb. Kümne poliitilis-hariva raamatu autorina kujunevad minu seisukohad ainult sotsiaalpoliitikast, ajaloost, geograafiast-loodusest kirjutavatest raamatutest. Kusjuures oma menukaima teose „Maailma Uus Kord “ (2004) kirjutamisel kulus ligikaudu 50 raamatu läbitöötamiseks ligi kolm aastat.
Eestis on raamatute lugemine (nagu mujalgi Läänes) katastroofiliselt langenud. Ometigi on ka eesti keeles ilmunud väga palju tõlkeraamatuid ja kodumaiste autorite teoseid, mis aitavad laiendada silmaringi.
Uurisin oma elukoha raamatukogu töötajailt – kellega on mul traditsiooniliselt väga hea läbisaamine, kuna nad on targad paljulugenud inimesed –, missuguseid raamatuid loetakse. Kuulsin, et peamiselt aiandus- ja käsitööalaseid ning nn naistekaid, aga ka neid, millest meedias on kirjutatud ehk reklaami tehtud. „Huvi ajaloo, poliitika ja ühiskonnakriitiliste teoste vastu on marginaalne,“ kuulsin vastust oma küsimusele.
Kuna ilukirjandust lugesin viimati sovetiajal, siis palusin soovitada mõnd raamatut, mida nautides lõõgastuda, Selle peale sain raamatukogu noorikult vaid õlakehituse. Eks seegi näitab, et liberaalsete „euroopalike väärtuste“ aeg ei soosi tõeliste väärtuste sündi, kui praegust, vanatestamentliku Soodoma ja Komorra valitsemise aega iseloomustada.
Hiljuti lõpetasin endise pankuri Hannes Veskimäe (s 1978) autobiograafilise raamatu “Vabariigi vaenlased“ lugemise. See räägib Rootsi kommertspangandusest, kuidas see Eesti poliitikute diskreetsel kaasaaitamisel eestlasi halastamatult lüpsab ja kuidas eestlastest valgekraeline personal seda tegevust häbenemata karjeristlikult edendab.
Oma raamatu saatuse kohta on autor paljutähenduslikult lausunud, et raamat on „vaibunud vaikusesse!“, kuna on leidnud vähe lugejaid. Meie, eestlased, peame rõõmustama, et nt Swedbanki aastakasum oli 100 miljonit eurot! Tunneme selle üle lüpstavatena vaid rõõmu, et wallenbergidel oli hea lüpsiaasta!
Polegi vist mõtet „vinguda“, sest juba Antiik-Kreeka filosoof Sokrates nentis: „Rumaluse vastu on ka jumalad võimetud!“ Ei väsi ikka ja jälle kordamast Eesti rahvastikuteadlase Oskar Looritsa (kes eestlaste hingeelu ja ajalugu väga hästi tundis) 1955. aastal Stockholmis ilmunud raamatus „Eesti ajaloo põhiprobleemid“ avaldatud arvamust, et eestlastel on tugev kultuuriline identiteet, kuid puudub poliitilise mõtlemise võime!
Lokkavale rumalusele lisandub massiline orjameelsus; halvav hirm seista oma õiguste eest, kuna ollakse nn pangaorjad, kes kardavad kaotada tööd; ettevõtjate ahnus, mille tõttu ei tasustatud eestlastest töötajaid ning need olid sunnitud massiliselt välismaale põgenema, nüüd aga survestavad needsamad ääretult ahned mogrimärdid valitsust suurendama uute tööorjade kvoote. Rahvusliku koosmeele ja kokkuhoiu puudumine ongi põhjuseks, miks meie elu lihtsamaks ja väärikamaks muutumist ei ole mõtetki loota. Kahjuks on väärikus kui mõiste Eesti ühiskonnast kadunud!
* * *
Tegin oma kirjatöös pausi, kui hakkasin kirjutisse sisselipsavaid
„näpukaid“ parandama. Samas tulin mõttele, et see lugu jääb mu viimaseks
kirjutiseks – vaim on veel virge, kuid füüsis kipub alla andma –, kuna
lootust peale neljakümne aastast Süsteemi vastast võitlust pole enam
jäänud. Seepärast ei hakka ma oma mõttelõnga väga pikaks venitama ning
teen lühemalt!Ehkki EKRE püüab oma propagandaportaalis meie lootust turgutada, saan aru, et vaid 20 protsendi kodanike toel ei suudeta Eestis midagi kardinaalselt muuta, ega tagurlikku Süsteemi ehk „süvariiki“ purustada. Seega jääb ka kavandatav riigireform ilma prokuratuuri ja „meelsuspolitseid“ põhjalikult reformimata poolikuks ja ilmselt kukub välja nagu haldusreform, mille üle avalikult irvitatakse.
Olen ilmselt alahinnanud Objektiivi lugeja intelligentsust, kui nii põhjalikult kirjeldasin meie rahvuse suurimat probleemi – rumalust. See on ju paljudele neile, kes loodavad, et „isamaa palelt pühitaks kõik, mis on vale“ (Hando Runnel) niigi nähtav!
Olen kõiki põhjuseid, miks eestlased saavad paratamatult jagama oma väiksemate sugulasrahvaste saatust piisavalt korrutanud varasemates kommentaarides nii Nõmme Raadios kui ka Objektiivi kirjutistes. Olen isegi märganud selle sarnasust vapra rüütli Don Quijote võitlusega tuuleveskitega. Minu põhimõtteks on olnud: kurjusele ja rumalusele tuleb alati vastu hakata! Paraku jagavad seda põhimõtet vähesed rahvuskaaslased.
Kõike eeltoodut arvestades ei maksa imestada, et juba soliidses vanuses, kui aeg elust kokkuvõtet teha, arvan, et olen oma elu võitlusele ära raisanud! Haugi mälu tõttu lähevad vabaduse eest võidelnute arvamused väga vähestele korda. Lohutuseks on mulle vaid tublid maal üles kasvanud, mõistvad ja töökad lapsed, kes sündisid ajal, kui lubasime kõik kartulikoori süüa – peaasi, et vabaks saame!
Surmani jääb meelde see, kui Lihula mälestussamba röövi ajal, 2. septembri 2004 õhtul jooksis mu juurde kolleeg, Lihula valla sotsiaalnõunik, vallavalitsuse liige Vanda: „Tiit, teie lapsed on siin!“ Selgus, et koju jäetud 13-aastane poeg oli roolinud meie sinise Nivaga Lihula kalmistule, kaks aastat noorem õde kõrvalistmel. Seal toimus rööviga seonduv madin. Lapsed ilmselt ühinesid oma koolivendadega, kes röövis osalenud politseinikke kivide ja kruusaga loopisid.
Sel hetkel sain aru, et vähemalt laste maal tööharjumust ja isamaalist vaimsust õpetav kasvatamine on õnneks läinud! Kui ma teist abielu alustades juba neljakümnendates lapsi muretsesin, siis siiralt uskusin, et kasvatan nad Eesti riigi kodanikeks, Kust pidin teadma, et see riik muudetakse ladviku „hästi elamise“ projektiks, kus „mõttepolitsei“ rahvusliku meelsusega kodanikke totaalselt jälgib-jälitab ning kui vaja, ka represseerib, nagu siinkirjutajaga juhtus.
Paljud on uurinud, kas meie vahelt on Lepa Margusega must kass läbi jooksnud, et ma raadios enam oma kommentaare ei tee? Vastan neile oma viimases kirjutises: pean Margust oma kauaaegseks kamraadiks, kuid pidev nähtavate tagajärgedeta korrutamine raadios tüütas lihtsalt ära! Margus avaldas koguni kahtlust, et ilmselt paljud raadiokuulajad ennustavad, millal Lepa ja Madisson lõpuks „ära peidetakse“? Nii hirmus „vastaline“ olevat meie jutt!
Kuigi meil kehtib praegugi veel kaljulaidide paljukiidetud „vabadus“, on ühiskonna moraal lootusetult mäda. Seetõttu kukub minu arvates Eesti Vabariigiks kutsutud moodustis esimese tõsise katsumuse korral (sõda, looduskatastroof, finantskriis) kokku kui kaardimajake. Ma ei väsi seda kordamast! Paraku ei taha seda märgata ei poliitikud ega nn peavoolumeedia. Piisava üldistusvõimega loogiliselt mõtlevale inimesele ei saa see aga märkamatuks jääda.
Juba aastaid tagasi püüdis üks end targaks pidav tasakaalukas professorihärra mind manitseda, et kuidas sa, Madisson, seni aru pole saanud, et ringkaitselisest nomenklatuurist kui väljakujunenud võimusuhete najal püstiseisvast Süsteemist on stabiilses olukorras jagu saada võimatu. Lisaksin, et sõja või mässu korral küll! On ju tänavarahutused mõnegi ebaõiglase riigikorra lõpu alguseks olnud. „Tasakaalukate“ orjalike eestlaste puhul seda loota ei tasu, ehkki 28. novembril 2018 Toompeal toimuv meeleavaldus mõnegi sotsist poliitiku ja meedia ärevusse ajas!
Ma pole end kunagi pidanud alaarenenud pooletoobiseks, kes „mässajana“ ei taha aru saada, mismoodi maailma ja ka Eesti poliitika toimib. Pole märkamatuks jäänud seegi, et terves Lääne ühiskonnas, kuhu ka Eesti kuulub, süveneb ebavõrdsus – rikkad saavad üha rikkamaks, vaesed aga muutuvad vaesemaks! See hakkab räigelt vastu minu põhimõtetele, kes ma olen võidelnud ebaõigluse vastu. Karjuv ebaõiglus peaks väärika, endast lugu pidava rahva korral esile kutsuma konkreetse massilise vastupanu, nagu „kollaste vestide“ liikumine Prantsusmaal. Viimase on meie „ajupesumeedia“ edukalt maha vaikinud!
Muidugi ei ühti see „mässamine“ enamiku eestlaste praktilise elukreedoga: ühiskonna probleemid ei lähe mulle korda, sest „oma särk on ihule kõige lähemal“. Seepärast ei saagi Eesti riigist asja ja pikemas perspektiivis on eestlased väärt oma haledat saatust. Minutaolised “kibestunud vanamehenässid“(Andrus Kivirähk), kes omal ajal iseseisvusliikumises osalesid, on sunnitud seda mõningase kahjurõõmuga pealt vaatama. Vaatama, kuhu see „etableeritud eliit“ Eesti tüürib.
Allikas: https://objektiiv.ee/miks-eesti-uhiskond-p-s/
0 kommentaari:
Postita kommentaar