Rassismivastased muudavad oma võitluse naljanumbriks: olla rassidel või mitte olla

Prantsusmaa president Emmanuel Macron poseerimas mustanahalisega Saint-Martini saarel – pole ju mingit rassivahet?

Rassismivastane võitlus muutub iga päevaga üha absurdsemaks kuni selleni, et võtab iseendal jalad alt – rassid olevat sotsiaalne konstruktsioon, mis olla mõeldud inimeste devalveerimiseks ja diskrimineerimiseks.
Nimelt on Saksamaal arutlusel põhiseaduse muudatus, kust vasakliberaalid tahavad välja võtta “rassi” mõiste, sest kõik olla ühtmoodi inimesed, asemele on pakutud “etnilist päritolu”.

Seda lollust kommenteerides võiks alustada sellest, et kuidas ka ei vaataks, on Aafrika inimesel nahk must, asiaatidel pilusilmad ja eurooplastel valge nahavärv. Erineme, midagi pole parata, kui just silmi kinni ei suru. Eitada võib, aga erinevus jääb.

Saksamaa immigratsioonivastased juba naeravad: pole rasse, pole rassismi. Võib ju öelda, et keegi vihakõneleja tegi vahet etnilise päritolu järgi, aga see süüdistus kõlab väga lahjalt.
Vasakliberaalid ei mõista, millise relva nad käest annaksid. “Rassism” on väga juurdunud mõiste ja selle vastu olemine paljusid ajupestuid innustav. Kui rasse nüüd järsku pole, siis kuidas nimetada inimest, kes ütleb neegrile: “Mulle ei meeldi su must nahavärv!” Värvifoob?
Küll vasakliberaalid leiavad, millise kuriteo alla mustadesse halvustavalt suhtumine viia, aga raske on midagi välja pakkuda, kui nahavärvi ja teiste väliste erinevuste olemasolu ei taheta erinevuseks pidada.
Eestis on probleem sõnaga “neeger”, mida vasakliberaalid poliitkorrektselt enam ei kasuta, küll aga need, kes lollustega kaasa ei lähe. Aga kui see sõna ära jätta, siis mida asemele panna? Must? Eestis tähendab see ju ka räpasust (“sul on käed mustad!”). Mustanahaline, mida kasutab laialdaselt ka meedia? Seegi viitab ju erinevusele nahavärvi pinnal, järsku solvuvad. Afroeestlane? See sobib ainult neile, kelle ema on eestlanna ja isa neeger.
Sõnaga “eestlane” ei tohi seostada ühtegi võõrast, sest see on ühe rahva nimetus. Kõik Eesti kodanikud ei ole eestlased, vaid mitte-eestlased saavad olla eestimaalased, nagu Venemaal on “rossijane”, mitte “russkije”. Ka Liivimaal elav eestlane ei ole ju liivlane ega Keenias elav eestlane nimeta ennast keenialaseks.

Lääne-Euroopas, eriti Prantsusmaal, võib ka sisserändaja kanda põlisrahvuse nime, kuid see on igati vale. Eriti selle tõttu, et neil on ju oma rahvus, juured, traditsioonid ja kultuuritaust endalgi olemas. Miks peaks Eestisse kolinud nigeerlane olema eestlane, kui tal on nii kodumaa (Nigeeria) kui ka rahva (ibo, hausa, joruba, fulbe) identiteet?
Nii jääbki mustanahalistel vaid üle leida oma identiteedile sobiv sõna, aga seegi satub tõenäoliselt vastuollu “rassi” mõiste kaotamisega ja jääb üle ainult “aafrika päritolu maailmakodanik”. Pikk välja öelda, aga kui “neeger” olla ei taheta, oldagu kosmopoliit.
Rassismivastased aga on mustanahalistega igati hädas, sest ühest küljest tahavad nad, et ühelgil rassil vahet ei tehtaks ja kõik oleksid võrdselt inimesed, aga samas on ju vaja pidevalt meelde tuletada neegerorjust Ameerikas, ajaloolist ülekohut ja selle kompenseerimise vajadust, ning mustade võrdsust teistega rassidega. Kuidas teha nii, et mitte rõhutada rasside erinevust, ja samas osutada sellele, et keegi teeb mingitel konkreetsetel põhjustel rassidel vahet?
Valgete privileegidest kõnelevad kontseptsioonid vähendavad mustanahaliste valikuvabadust, leiab poliitikavaatleja Joel B.Pollak. „On tekkinud kontseptsioon põlvkondlikust traumast. See on nii kohutavalt naeruväärne, kuid samas ka rassistlik. Põhimõtteliselt ütleb see, et mustanahalisena sündimine on mingisugune karistus, süü. Ja seda arusaama lehvitatakse meie peade kohal valgustatud liberalismi kõrgeima vormina.“

See tähendab, et valged vasakliberaalid, kes mustanahalisi kaitsevad, loovad nende ümber just väheväärtuslike inimeste kuvandi. Nii arvab ka semiootikaprofessor ja riigikogu liige Mihhail Lotman: “Osa antirassistlikust diskursusest valgete poolt käsitleb mustanahalisi kui mittetäisväärtuslikke. Neile tuleb rääkida muinasjutte, mis neile meeldib ja mitte seda, kuidas asjad tegelikult on. Ja see on suur probleem. Ja see, kes isegi osutab sellele probleemile, nagu mina praegu, riskib sellega, et saab rassisti sildi külge.”
Eestis üritavad “kõigieestlased” juba pikemat aega leida rassismi ja kui seda ei suudeta, siis tekitatakse ise. Nii küsib meedia eesti-aafrika segaverelistelt ja siinsetelt neegritelt alati, et kui palju nad on rassismi kogenud – nii pannakse need inimesed alateadlikult seda kartma, otsima ja “märkama”.
Õnnelikumaks ei saa sellest keegi, vaid seda erinevust süvendatakse veelgi, sest musta taustaga inimesed on vasakliberaalide poolt valveseisundisse seatud, kuigi selleks põhjust pole siiani olnud. Põhjused otsitakse ja leitakse.
“Kõigieestlased” vääriksid ka kapo tähelepanu, sest nad on oma alusetu vihaõhutustegevusega siinse mustanahaliste kogukonna ärevile ajanud ja selle äärmustegevuse suunas lükanud – väitis ju Eestis elav mustanahaline Jene Walker, et siinne politsei on võimeline tapma, mis on otsene üleskutse politsei vastu olema. “Black Lives Matter” liikumise väide, et “kõik mendid on tõprad” võib siinse musta seltskonna ruttu radikaliseerida ja märatsema panna, eriti kui arvestades, et nad tulevad sõdivatest riikidest (Nigeeria).

Rassismivastane võitlus on vaatamata oma õilsatele loosungitele vägagi ettearvamatu, radikalismi kalduv, vägivallaohtlik ja äärmuslik. Eestis pole seni mustanahalist kogukonda olnud, see on läbi ülikoolide siia tekitatud ja juba on see muutumas julgeolekuohuks, mis eeldab, et selle kasvule tuleb piir panna. Nagu ka äärmuslusele rassismivastase sildi all, mis on ise absurdist kubisev.

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/maailm/rassismivastased-muudavad-oma-voitluse-naljanumbriks-olla-rassidel-voi-mitte-olla/