Konstantin Päts (paremal).
Riigikogu õiguskomisjoni esimees ja vabadussõjalaste
toetusgrupi juht Jaanus Karilaid on lubanud 1934. aasta 12. märtsi
riigipööret tauniva dokumendi viia parlamendi ette. Kuid tundes praegust
kartellierakondade antirahvuslikku mentaliteeti, on mõeldamatu, et
taoline dokument Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel vastu võetakse,
kirjutab vabadusvõitleja ja raamatu “Vapsid” autor Tiit Madisson.
Seoses Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva tähistamisega järgmisel
aastal on mõningates ringkondades tekkinud mõte püstitada Toompeale
Kuberneri aeda president Konstantin Pätsi mälestusele pühendatud
ausammas. See plaan ähvardab niigi lõhenenud eesti rahvas tekitada veel
ühe terava vastasseisu. Kui see mõte tõesti teoks saab, võib see minu
arvates koguni rikkuda suure juubeli pidustused.
Propaganda väänab teadupoolest massiteadvust väga tõhusalt, see on
meile tuttav ka tänapäevast. 1934. aasta riigipöörde järel, kui
ajakirjandus oli suukorvistatud, erakonnad ja parlament laiali saadetud,
hakkas riigis juhtuvat selgitama-suunama vastloodud propagandaamet,
orwellilik “tõeministeerium”. Mistõttu pole imestada, et rahva hulgas
valitses/valitseb arusaamine Pätsist kui õigest ja õiglasest
riigijuhist. Tema kritiseerimine on tabu, erinevalt
vapsidest-riigipöörajatest, kes väärivad vaid “õigete eestlaste”
põlgust. Mõni aeg tagasi ETV-s näidatud saatest “Suud puhtaks” sain ühe
Pätsi-aegse vanatädi jutust koguni teada, et Pätsi kritiseerimine on
tingitud kommunistlikust ajupesust, mis kinnitab mu eelnevat väidet
Pätsi-aegse “tõeministeeriumi” omaaegsest tõhusast ajupesust.
Riigipöörajad: riigihoidja Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 24. veebruaril 1938
Meie riigi ajalugu üsna pealiskaudselt tundva kodanikkonna hulgas on
suuresti pärast riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri
12. märtsil 1934 toimepandud riigipööret toimunud ajupesu tõttu
valitsemas arusaam Pätsist kui eksimatust riigimehest, kes valis rahvaga
ühise saatuse. Mistõttu teda on näiteks pagulasringkondades koguni
peetud märtriks, kes kindlasti väärib ausammast meie parlamendi kõrval,
mille ta 1934. aastal tasalülitas (!). Kutseliste ajaloolaste hulgas
suhtutakse 1934. aasta vägivaldsesse võimuhaaramisse küll üsna
kriitiliselt, kuid samas ei ole nende ajaloolaste sulest ilmunud senini
põhjalikumat teaduslikku ülevaadet dramaatiliste 1930. aastate ajaloost,
kus oleks ammendavalt arhiivimaterjalide alusel antud nii 12. märtsile
1934 kui ka järgnenud sündmustele objektiivne ajalooline hinnang. Teema
vastu on kõrgendatud huvi tundnud dr Jaak Valge, kuid enamus ajaloolasi
on käitunud kui “kuldid rukkis”, sest Pätsi-Laidoneri riigipöördele
hinnangu andmise temaatika nõuab tänapäevase enesetsensuuri ja
poliitilise korrektsuse õhkkonnas omajagu kodanikujulgust. Samas on
lähenev Eesti juubel sobiv tähtpäev, mil oleks meie riigi ajalooga teha
selge sott – täita ausa sisuga mustad augud ja hallid plekid.
Ilmselt viimati nimetatud põhjusel tuli 7. märtsil Riigikogu
õiguskomisjonis arutusele 12. märtsi 1934 Pätsi-Laidoneri võimuhaaramise
teema. Mingi õigusliku hinnangu andmiseni siiski ei jõutud, kuigi
laiendatud koosolekul tegi ajaloolane Jaak Valge tollastest sündmustest
ammendava
ettekande,
kuid ilmselt kardeti, et “mis meie sõbrad ja liitlased meist küll
arvavad”. Arvan, et komisjonilt, mille enamus koosneb kartellierakondade
esindajaist (esimees Jaanus Karilaid (KE), Raivo Aeg (IRL), Olga
Ivanova (KE), Uno Kaskpeit (EKRE), Küllike Kübarsepp (VE), Hanno Pevkur
(RE), Barbi Pilve (SDE), Valdo Randpere (RE), Urve Tiidus (RE), Toomas
Vitsut (KE) ja Hardi Volmer (SDE)), oleks olnud palju taolist otsust
oodata. Sellesama hirmu sõnastas ajaloolane Andres Kasekamp sama päeva
õhtul ETV uudistesaates
“Aktuaalne kaamera”:
“Et näiteks kui hakatakse vapse, keda peetakse laiemas ilmas
paremäärmuslasteks, mõni isegi nimetab fašistideks, kui neid
rehabiliteeritakse, te võite kujutada ette, millised pealkirjad on mitte
ainult idas, vaid ka läänes.” Globalistist ajaloolane, George Sorose
poolt rahastatava Avatud Eesti Fondi nõukogu esimees Kasekamp jättis
lisamata, et läänemaailmas tuntakse vabadussõjalasi kui
“paremäärmuslasi” ja “fašiste” just tänu tema 2000. aastal Kanadas
kaitstud doktoritöö “The Radical Right in interwar Estonia”
ingliskeelsetele publitseeringutele.
Vaieldamatult oli Eesti Vabadussõjalaste Liit (EVL) 1933. aasta lõpul
ja 1934. aasta algul Eesti populaarseim poliitiline jõud.
Vabadussõjalaste karismaatiline juht Artur Sirk veenis peale
vabadussõjalaste põhiseaduse vastuvõtmist rahvahääletusel 16. oktoobril
1933 Toompeale võimu võtma kippuvat rahvamassi laiali minema. Seadusi
austava idealistina ta lootis, et vabadussõjalased saavad võimu juurde
ka igati legaalsel moel – riigivanema ja parlamendivalimiste teel.
Selline käitumine, kui teisi poliitikuid hinnatakse oma moraali alusel,
maksis vabadussõjalastele, eelkõige Sirgule, valusalt kätte ja võis
saatuslikult mõjuda ka eesti rahva edasisele käekäigule. Sest kui EVL
oleks demokraatlike valimiste teel pääsenud võimule, siis vaevalt oleks
Eesti 1939–1940 ilma vastupanuta alistunud.
Vabadussõjalaste liikumise juhid Artur Sirk ja Andres Larka
12. märtsi 1934 võimuhaaramisest on üsna palju kirjutatud ja üldteada
on, et riigipöörde põhjendus, nagu oleksid vabadussõjalased võimu
vägivaldsel teel üle võtta plaaninud, ei kannata mitte mingit kriitikat.
16. oktoobril 1933 võeti edukalt vastu vabadussõjalaste põhiseadus
(416 378 poolt, 156 878 vastu) ning ka 1934. aasta jaanuaris toimunud
munitsipaalvalimistel saavutati hea tulemus, kui EVL sai üle Eesti 21%
häältest (eriti edukad oldi suuremates linnades: Tallinn – 48,6 %, Tartu
– 47,8 %, Narva – 43,8 %). 1934. aasta aprillis toimuma pidanud
riigivanema valimiste toetusallkirjade kogumise kampaania ajal oli 11.
märtsiks vabadussõjalaste riigivanema kandidaat kindral Andres Larka
kogunud 52 436, asunike kandidaat kindral Johan Laidoner 18 220,
põllumeeste kogu kandidaat riigivanem Konstantin Päts 8969 ja sotside
kandidaat August Rei vaid 2786 toetusallkirja. Kuna Larka toetuseks anti
rohkem toetusallkirju kui tema kolme konkurendi poolt kokku, oli
reaalne, et EVL-i kandidaat võis juba valimiste esimeses voorus võita.
Mistõttu küpseski Pätsil (kes oli kindral Aleksander Tõnissoni väitel
võimu järele haige “kui morfinist morfiumi järele”) plaan vägivaldse
riigipöörde abil võim üle võtta, et EVL ei saaks valimiste teel võimule.
12.–20. juunil 1935 toimunud “39 vapsi protsessil” kukkus süüdistus
vägivaldsest riigipöördest armetult kokku. Et kuidagigi vabadussõjalaste
represseerimist põhjendada, määrati vangimajadesse suletud EVL-i
juhtidele kuue kuu kuni ühe aasta pikkused tingimisi karistused – rahu
rikkumise eest!
Eeltoodu põhjal oli Pätsi-Laidoneri 12. märtsi avantüür mitte ainult
alusetu, põhjendamatu ja põhiseadusevastane, vaid ka eetilis-moraalses
mõttes taunitav. Kõik “kartellierakonnad” suhtusid vabadussõjalastesse
kui “meestesse metsast”, kes ähvardasid nende senist võimumonopoli
tugevalt kõigutada, mistõttu kõik erakonnad toetasid riigipööret.
Seetõttu on taoline suhtumine üle kandunud ka praeguste peavoolu
poliitikute hulka, sest EVL-i rehabiliteerimist taotleb ju paariana
koheldav ja sildistatav, globaliseerumise vastane ja rahvuslik EKRE, kes
taunib igati kodumaise rahvusriikluse vastase
establishment’i võimutsemise meetodeid.
Õiguskomisjoni esimees ja vabadussõjalaste toetusgrupi juht Jaanus
Karilaid on lubanud 12. märtsi 1934. aasta riigipööret tauniva dokumendi
viia Riigikogu ette. Kuid tundes praegust kartellierakondade
antirahvuslikku mentaliteeti, on mõeldamatu, et taoline dokument Eesti
Vabariigi 100. aastapäeva eel vastu võetakse.
Väikese kompensatsioonina rahvusmeelsetele eestlastele mõjub EKRE
noorteorganisatsiooni Sinine Äratus plaan püstitada EVL-i juhi Artur
Sirgu 80. surma-aastapäeval 2. augustil 2017 Ambla kalmistule monument.
Loota jääb, et see plaan ikka teoks saaks ja et ei lasta end mõjutada
ähvardustest
à la “mis küll meie sõbrad ja liitlased võiksid meist arvata!” Ootame ära…
Tiit Madisson - 20. märts 2017
Allikas:
http://objektiiv.ee/kas-voib-loota-1934-aasta-riigipoorde-hukkamoistmist-riigikogus/
Read more...
