„Wannsee konverents (saksa k. Wannseekonferenz) oli 20. jaanuari
1942 Berliini äärelinnas Wannsees toimunud viieteistkümne Saksamaa
riigi- ja parteiametniku kohtumine, mida juhatas SS-Obergruppenführer
Reinhard Heydrich ja mille eesmärgiks oli juudiküsimuse lõplik
lahendamine. Kohtumisel esitles Heydrich plaani juutide
ümberasustamiseks Ida-Euroopasse, kus juute oleks kasutatud tööjõuna
teeehitus projektides. Seejuures eeldas plaan, et antud protsessi käigus
hukkub suur osa juute ning alles jäävad ainult vastupanuvõimelisemad.
Samas ei mainita konverentsi protokollis kordagi plaani juutide otseseks
tapmiseks, vaid räägitakse ainult evakueerimisest itta.“
Just
sellist teksti võib lugeda eestikeelsest Wikipediast. Miskipärast päris
otsest valet juutide poolt hoolikalt toimetatavast Wikipediast enam ei
leia, erinevalt ingliskeelsest Wikipediast, kust saab lugeda: "Heydrich
outlined how European Jews would be rounded up and sent to extermination
camps in the General Government (the occupied part of Poland), where
they would be killed."
Ingliskeelne, nö. Universaalne Wikipedia
levitab ikka veel lihtlabast valet Wannsee konverentsi, Suur-Saksa Riigi
ja selles välja töötatud „Lõpplahenduse“ kohta. Suuresti toetub see
tänapäeva Läänemaailmas levinud harimatusele. Kuigi Wannsee konverentsi
protokoll on paljudes keeltes vabalt internetis saadaval, ei ole enamus
inimesi seda lugenud ja toetub vaid juutide ja nende käsilaste poolt
kujundatud valedele. Miskipärast on Eesti puhul leitud, et otsest valet
enam kuulutada ei saa. Wannsee konverentsi protokoll on eesti keelde
tõlgituna igaühele vabalt allalaetav ja ju siis mõistavad meie
surmavaenlased juudid, et vinti ei tasu ka liialt üle keerata.
Vaatame siis lähemalt, mis tegelikult toimus, millest konverentsil
räägiti ning mis seal otsustati. Siinkohal on paslik tsiteerida Tiit
Madissoni, kes antud küsimuses suure uurimistöö ära on teinud:
„Kuigi sõja lõpus langes liitlasriikide kätte tuhandeid tonne Saksa
Reich´i ametiasutuste pabereid, ei ole säilinud ainsatki dokumenti, kus
oleks must-valgel kirjas juutide hävitamise plaan ja mitte ka see,
missugusel viisil pidi siionlaste hävitamine praktiliselt läbi viidama.
Vastasel juhul oleksid sellised dokumendid kindlasti toodud Nürnbergis
lagedale. Kuid, nagu selgus, ei olnud liitlaste korraldatud Nürnbergi
tribunalil süüalustele esitada ainsatki dokumenti, mis tõendaks natside
poolt planeeritavat juutide massilist tapmist. Leitud on dokument, mille
alusel tuli hukata Saksamaa linnade vastastes (väga paljude
tsiviilisikute elu nõudnud) terrorirünnakutes allatulistatud
Briti-Ameerika lendurid. Dokumendid juutide füüsilise hävitamise ja
gaasikambrite ehitamise kohta aga puuduvad. Tundub ju kummaline?
Vastavate dokumentide puudumist on holokausti-dogmaatikud põhjendanud
naeruväärseina mõjuvate selgitustega. Näiteks: "gaasiga lämmatamise"
varjamiseks olevat kasutatud väljendeid "evakueerimine",
"ümberasustamine" ja "emigratsioon". Igasuguste kirjalike
tõestusmaterjalide puudumise tõttu on eksterministid sunnitud juutide
hävitamise kohta gaasikambreis andma dokumentaalse tõestusmaterjalita
arvamusi. Leitakse, et "juudiküsimuse lõplik lahendus" peab olema
üldsusele vaid üheselt mõistetav - nii nagu holokaustidogmaatikud seda
arvukates publikatsioonides on tõlgendanud.“
Hermann Göring
kirjutas 31. juulil 1941 Reinhard Heydrichile: 'Täiendusena Teile juba
24. 01. 1939. aasta määrusega antud ülesandele ning vastavalt vajadusele
leida võimalikult soodne lahendus meie algeliste võimaluste piires
juutide emigreerumise ja evakueerimise küsimusele, määran ma Teile
ülesandeks teha kõik nõutavad organisatoorsed, asjakohased ja
materiaalsed ettevalmistused juudiküsimuse terviklikuks lahendamiseks
Saksa mõjupiirkonnas Euroopas... Ma teen Teile ülesandeks esitada mulle
lähemal ajal kogu organisatoorsete ja materiaalsete abinõude plaan, et
viia läbi taotletud juudiküsimuse lõpplahendus."
Eeltsiteeritud
kirja peavad holokausti-dogmaatikud juutide füüsilise hävitamise
stardipauguks, kuigi Wannsee konverentsi otsus oli veel olemata. Kuna
sõnad "emigreerumine" ja "evakueerimine" segavad püstitatud teesi
paikapidavust, siis on mitmes kirjutises need vahele jäetud, nagu väidab
oma kirgi üles kütnud teoses "Holokaustivale" ("Der Holocaust-Schwindel
") Šveitsi revisjonist Jürgen Graf. Üks tuntumaid
holokausti-ajaloolasi, Ühendriikides asuva Wermonti Ülikooli juudist
politoloogiaprofessor Raul Hilberg (kes on igasuguste "pealtnägijate"
ning "ime läbi ellujäänute" tunnistuste suhtes olnud üsnagi kriitiline)
on oma korduvalt täiendatud põhiteoses "Euroopa juutide hävitamine"
("The Destruction of the European Jews") kirjutanud, et "pärast Hermann
Göringilt saadud kirja alustas Riigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) juht
Reinhard Tristan Eugen Heydrich juutidevastast genotsiidi".
Samas ei
põhjendata, miks pidi natslikus võimuhierarhias teisel kohal olev
Göring väidetavat eesmärki oma kirjas varjama - mil moel pidi Heydrich
tema kirja sisu "õigesti" mõistma, kui seal oli selgitamata, kuidas
juute tuleb tappa? Konverentsi kokkukutsujaks ja juhatajaks oli
Heydrich, kes muuhulgas on lausunud, et 31. juulil 1941 oli riigimarssal
Göring määranud ta Euroopa juudiküsimuse lõpliku lahendamise
ettevalmistamise volinikuks.
Teise maailmasõja sündmustele
pühendunud Briti tuntud ajaloolane David Irving töötas läbi mäekõrguse
hunniku dokumente, kogudes materjale natsliku Reichi juhi Adolf Hitleri
biograafia tarvis ja fikseerides uuringu tulemused 13 000 perfokaardil.
Kümne aasta pärast jõudis Irving juutide genotsiidi puudutavale
vapustavale järeldusele: "Lõpetades Hitleri biograafiat käsitleva
käsikirja, ma avastasin, et tuginedes originaaldokumentidele, on mulle
jäänud täiesti selgusetuks juute tabanud genotsiidi üksikasjad. Ma ei
leidnud ainsatki dokumenti, mis tõestaks Hitleri osalust juutide
genotsiidis, see äratas minus sügavamat huvi. Jätkasin otsinguid. Ma
lihtsalt ei suutnud uskuda ilmset fakti, et holokausti tõestavaid
dokumente lihtsalt ei ole." Langedes masendusse, lubas Irving rahalise
preemia sellele, kes suudaks dokumentaalselt tõestada Hitleri osaluse
juutide füüsilises hävitamises. Preemia jäi välja andmata, kuna keegi
vastavat dokumenti ei leidnud.
Lõpuks tuli ajaloolane välja julge
hüpoteesiga, et "juudiküsimuse lõplik lahendus" töötati välja Heinrich
Himmleri juhitud esseslaste-ekstremistide poolt. Briti ajaloolase
hüpoteesi ei pidanud tõenäoliseks enamik Teise maailmasõja sündmusi
uurinud ajaloolastest, kes väitsid, et totalitaarsel Saksamaal ei olnud
võimalik viia läbi massihukkamisi ilma riigi esimese mehe Hitleri
teadmata. Inglise ajaloolane pidas veel mõni aeg pärast "Hitleri sõja"
ilmumist juutidevastaste massirepressioonide käsuandjaks ja vastutajaks
SS-pealikku Himmlerit, kuid 1988. aasta aprillis ütles Briti ajaloolane
oma varasematest seisukohtadest otsustavalt lahti. Hüpotees, nagu
oleksid verejanulised esseslased Hitleri selja taga massiliselt juute
hävitanud, varises lihtsalt kokku, kuna ka SS-juht Himmlerist mahajäänud
dokumentide hulgas ei avastatud ainsatki paberit selle kohta, mis
tõendaksid juutide massihukkamisi - holokausti, ehk lahtiseletatult:
gaasiga massimürgitamisi natslikes koonduslaagreis ja sellele järgnenud
kremeerimist ("toon põletusohvriks!"). Miljonite natsidest allesjäänud
paberite hulgast pole avastatud ainsatki Himmleri käsku koonduslaagrite
ülematele, kus oleks kästud toime panna juutide massihävitamist.
Eva Schweitzer kirjutas ajalehes "Der Tagesspieger 6. märtsil 2000, et
sõja elasid üle ligikaudu 700000 orjatööl kasutatud juuti, neist 350
000-400 000 asusid Reich´i territooriumil ja 300 000 laagrites ja
teistes kohtades. Hitleri käsilastel oli võimalik Wannsee konverentsile
järgnenud 3 aasta ja 3 kuu pikkuse aja jooksul niivõrd hästi töötava
koonduslaagrite süsteemi puhul hävitada kõik okupeeritud Euroopa ja
Saksa Reich´i territooriumil asuvad juudid. Miks aga astus
koonduslaagrite väravaist välja lausa 600 000 elusat juuti? Kas selle
küsimusega ei tõstatu tõeline "juudi paradoks"? Vasturääkivus
vasturääkivuse otsa.
Ühest küljest on vaja tõestada
Holokausti-usu aluste paikapidavus, teisest küljest ei ole ühtegi
dokumenti mis seda tõestaks. Lihtsalt ei ole. On kirjad ja dokumendid,
mis kinnitavad sakslaste soovi vabaneda juutidest neid tapmata, lihtsalt
väljasaatmise läbi. Mõjukaim neist Wannsee konverentsi protokoll.
Ja mida kirjutab Wannsee konverentsi protokoll?
Julgeolekupolitsei ja SD juht, SS-Obergruppenführer Heydrich teatas
alguseks, et riigimarssal on ta nimetanud Euroopa juudiküsimuse lõpliku
lahenduse ettevalmistamise volinikuks ja viitas sellele, et oli
vestlusele kutsutud, et põhimõttelistes küsimustes selgusele jõuda.
Riigimarssal soovis, et talle saadetaks kavand Euroopa juudiküsimuse
lõpliku lahendamise organisatsioonilistest, praktilistest ja
materiaalsetest vajadustest, mis nõuab kõigi nende küsimuste
lahendamisega vahetult tegelevate keskinstantside eelnevat ühist
arutelu, et ühtlustada juhtnööride andmine. Seejärel tegi
Julgeolekupolitsei ja SD juht lühikese tagasivaate senisele võitlusele
selle vaenlase vastu.
Põhilisteks momentideks on:
a) juutide väljatõrjumine saksa rahva üksikutest
eluvaldkondadest
b) juutide väljatõrjumine saksa rahva eluruumist
Nende püüdluste elluviimisel võeti esialgu tugevdatult ja
plaanipäraselt kasutusele ainus lahendusvõimalus, juutide Riigi
territooriumilt väljarändamise kiirendamine. Riigimarssali määrusega
asutati 1939. a jaanuaris Juutide Väljarändamise Üleriiklik Keskus,
mille juhtimine tehti ülesandeks Julgeolekupolitsei ja SD Juhile.
Keskuse ülesanneteks olid eriti:
a) võtta tarvitusele kõik abinõud juutide suurema väljarändamise
ettevalmistamiseks
b) väljarändevoolu juhtida
c) väljarändamise läbiviimist üksikjuhtudel kiirendada
Eesmärgiks oli saksa eluruumi puhastamine juutidest legaalsel viisil.
Kõik institutsioonid olid teadlikud puudustest, mis niisuguse
forsseeritud väljarändamisega kaasnesid. Esialgu pidid nad aga teiste
lahendusvõimaluste puudumisel nendega leppima. Vahepeal keelas
Reichsführer-SS ja Saksa Politsei Juht väljarändamise, silmas pidades
väljarändamisega seotud ohte sõja ajal ja okupeeritud idaalade võimalusi
juutide väljarände sihtkohana. Väljarändamise asemel on nüüd edasise
lahendusviisina, vastavalt füüreri eelnevale nõusolekule, asutud juutide
evakueerimisele itta.
Neid aktsioone on peetud küll
asendusvõimalusteks, kuid juba on saadud ka praktilisi kogemusi, mis
tulevase lõpliku lahenduse jaoks on suure tähtsusega. Üksikute suurte
evakueerimisaktsioonide algus sõltub paljuski sõjalistest edusammudest.
Lõplikku lahenduse läbiviimise küsimuses meie poolt okupeeritud või meie
mõju all olevatel Euroopa aladel pannakse ette, et Välisministeeriumi
asjassepuutuvad ametnikud räägiksid läbi Julgeolekupolitsei ja SD
pädevate referentidega.
Lõpliku lahenduse käigus peavad mõistagi
aluseks olema Nürnbergi seadused, kusjuures probleemi jäägitu
lahendamise eelduseks on ka segaabielude ja juudi segavereliste
probleemi lahendamine.
Evakueerimise alt välja jäetud 1. astme
juudi segavereline steriliseeritakse, et vältida järeltulijate sündimist
ja et juudi segavereliste probleem lõplikult lahendada.
Steriliseerimine on vabatahtlik. See on aga Saksamaale jäämise
eelduseks. Steriliseeritud „segavereline” on järgnevalt vabastatud
kõigist piirangutest, millele ta oli seni allutatud.
Riigisekretär dr. Bühler jätkas, et juudiküsimuse lahendamine
Kindralkubermangus on Julgeoleku-politsei ja SD juhi vastutusel ja tema
tööd toetaksid Kindralkubermangu asutused. Tal oleks ainult üks palve,
juudiküsimus sellel alal lahendada nii kiiresti kui võimalik. Lõpuks
arutati juudiküsimuse lahendamise mitmesuguseid viise, mille juures nii
gauleiter dr. Meyer kui ka riigisekretär dr. Bühler olid seisukohal, et
võivad teatud ettevalmistustöid kõne all olevatel aladel lõpliku
lahenduse elluviimise käigus ka ise läbi viia, misjuures tuleks siiski
vältida elanikkonna seas rahutuse tekkimist. Nõupidamine lõpetati
Julgeolekupolitsei ja SD juhi palvega kõigile nõupidamisel osalenutele
tagada talle lõpliku lahenduse läbiviimise tööde juures asjakohane
toetus.
Nagu me näeme, ei ole Wannsee konverentsi protokollis
mitte ühtegi sõna juutide massilisest hävitamisest. Mitte ühtegi viidet,
mitte ühtegi vihjet. Räägitakse vaid sakslaste loomulikust ja
õigustatud soovist saada lahti inimestest, kes oma omaduste ja
maailmavaateliste erinevuste tõttu mitte kuidagi Euroopasse ei sobi ja
võimalustest teha seda võimalikult humaanselt ning ühiskonda vähimal
määral sellega kahjustades.
Täna võime me muidugi kahtluse alla
seada selle plaani naiivsuse ja liigse pehmekäelisuse, aga süüdistada
sakslasi juutide tahtlikus massitapmises ei saa.
Allikas: Ragnar Küü, Facebook
_______________
Lugege lisaks ka
SIIT.
M.I.
Read more...
