MARTIN HELME: Eurohäving - päästku end kes suudab!

Saada sõbrale
Õhtulehe kolumnist

Peaminister Ansipil on kõrini eurokriisi juttudest. Kaua võib ajada mingit jama eelolevast katastroofist, kui meil on selline kriis, milles tahakski kogu aeg elada. Suuremal osal eesti inimestest pole paraku võimalik end päris elust nii põhjalikult isoleerida kui peaministril ning mures inimestele tuleks pakkuda võltslubaduste asemel - aga kas meie valitsejatel on üldse mingeid teistsuguseid? - ratsionaalet nõu, kuidas end kõige paremini kaitsta majandusraskuste eest, mida toovad endaga kaasa euro vältimatu kokkuvarisemine. Varisemine, mille ohvriteks Reformierakond ja IRL eesti rahva vastu meie tahtmist vägisi tegid.

Euroopal on ees kolm võimalikku arengustsenaariumi, millest ükski pole kuigi ahvatlev. Variant number üks on tati ja traadiga euroala kuidagi käimas hoida, sundides inimestele peale üha suuremaid koormisi ning vähendades aeglaselt aga kindlalt kõigi heaolu peale kõrgete poliitametnike. See variant tähendab, et kogu Euroopa lohiseb võhmatult ühest finantskriisist teise, iga mõne nädala tagant toimub järjekordne poliitikute nõupidamine, mille järel kästakse rahal ja inimestel lõuad pidada ja käsku edasi täita. Euro edasikestmiseks tema praegusel kujul peab demokraatiaga tegema lõpparve, sest Euroopa rahvad ei ole vabatahtlikult nõus iial toetama edasisi abipakette, maksutõuse, välismaiseid finantssatraape, eelarvete ja maksude andmist Berliini ja Brüsselisse ning oma majanduste ohverdamist surnult sündinud poliitilise valuuta zombina hoidmise nimel. See variant tähendab aastaid kestvat majandusseisakut, ei ela ega sure virelemist nii kaugele kui silm näeb. Tegemist oleks kõige hullema variandiga, aga õnneks iga päevaga ka üha ebatõenäolisemaga.

Teine variant on, et euroala laguneb plaanipäraselt. Lahkujateks võivad olla ääreala riigid, kelle majandustele mõjus hävitavalt Saksamaad teeniv ühisvaluuta oma ületarbimist soosiva ning tootlikkust ja konkurentsi hävitava kursi ja intressipoliitkaga. Aga minejad võivad olla ka tuumikriigid, kes lahkuvad euroalast, mille järel sinna jäävad riigid teevad läbi devalvatsiooni ning saavad oma majandused taas käima. Ka see variant on väga ebatõenäoline, sest euro pole kunagi olnud midagi muud, kui poliitiline projekt, mille lisaboonus oli tuumikeuroopa poolne majanduslik ekspluatatsioon äärealade arvel. Sisuliselt on nii eestlased, kreeklased, itaallased kui iirlased aidanud kümme aastat üleval hoida Saksamaa heaolu selle läbi, et nad liitusid euroga ülehinnatud valuutakursiga, olles sedasi ideaalsed tarbijad alahinnatud margaga liitunud Saksamaale. Et eurotsoonis olid ülimadalad intressimäärad, võtsid nii valitsused kui eraisikud ennastunustavalt laenu, viies selle laenuraha tagasi tuumikusse, kust sai kursimanipulatsiooni tõttu odavamalt osta, kui kodumaine tööstus pakkus. Paraku ei ole sakslased mitte kuidagi nõus oma potike-keeda skeemi lõpetama ning Brüsselis ei ole keegi nõus isegi arutama euroala plaanipärase jagunemise üle.

Kolmas variant on paradoksaalsel kombel korraga kõige hirmsam ja kõige parem. See tähendab euro järsku ja korrapäratut hävingut, millega käib kaasas suurema osa Euroopa panganduse kokku varisemine, riikide ja ettevõtete massiline pankrotilaine ning sisuliselt ka euroliidu lakkamine. See variant muutub iga päevaga tõenäolisemaks ning liigub kiiresti ajaliselt lähemale. Kui kõik läheb hästi - ja kiire ning valus lõpp on kindlasti parem kui pikk vindumine - siis on kevadeks euroga ühel pool. Rikkus ei ole muutumatu suurus, nullsmumma mäng, kus keegi saab ainult siis, kui keegi ilma jääb. Rikkust luuakse juurde, peamiselt tööga, ja seda hävitatakse, peamiselt rumala kulutamisega. Euroopas toimub praegu massiline rikkuse hävitamine nii riikide kui pankade poolt ja mida kauem see kestab, seda vaesemaks kõik jäävad. Pankrot lõpetab rikkuse hävitamise. Ühtlasi lõpetab see euroimpeeriumi ehitamise.

Mida see tavalisele inimesele tähendab? Kõige lihtsam on asjade mõõtkava ja tõsidust mõista, kui kujutada ette, et ees ootab sama, mis toimus rubla lõpu ajal. Sattusite peale uudisele, et Läti Krajbanka hoiustajad saavad oma raha kätte 50 euro kaupa päevas? Või sellele, et Kreekas ja Itaalias on pangajooksud käima läinud. Inimesed võtavad oma raha välja või kannavad üle pankadesse väljaspool eurotsooni, sest nad lihtsalt ei usu valitsuse kinnitusi, et kõik on ilus ja muretsemiseks pole põhjust. Targasti teevad. Pooled eesti inimesed tulevad oma rahaga vaevalt ots-otsaga palgapäevast palgapäevani välja, mida see neile tähendab, kui nad poolt oma palka paar nädalat välja ei saa võtta? Mida see neile tähendab, kui asutuste vahel raha ei liigu ja palgapäevad viibivad päevade, nädalate kaupa? Mida neile siis maksab ametlik propaganda kuidas sellises kriisis tahakski elada?

Mõistlik inimene võtab suurema osa oma rahast vaikselt välja ja paneb kõrvale. Vahetab osa sellest muudesse valuutadesse. Lõppude lõpuks, kui hädaennustajad eksivad võib ju aasta pärast raha panka tagasi viia. Suuremate summade omanikud teevad targasti, kui panevad oma raha millegi kindla alla, olgu selleks kinnisvara või väärismetall - peaasi, kui seda vara on võimalik reaalselt oma käes hoida, virtuaalselt omatavad asjad on väärtusetud. Raha ise on lähiajal kõige riskantsem vara. Ja mõistlik inimene ostab endale koju paari nädala kuivaine varu. Kui maailmamajandust tabab eurogedoon, siis on mitmeks nädalaks halvatud kogu majanduse toimimine, mitte ainult raha vaid ka kaupade liikumise osas.

Nagu me kõik mäletame, elu läks edasi ka peale rublatsooni ja Nõukogude Liidu kokku varisemist. Ainult et kõik inimesed olid järsku roppvaesed. End liberaalideks ümber nimetanud kommunistid suudavad lõputult oma rahvale viletsust põhjustada.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php