MATTI ILVES: RAHVUSLIKU KASVATUSE VILETSUSEST

Rahvuslik kasvatus Euroopa Liidu ja liberaaldemokraatia tingimustes on Eestis pea olematu, sellest ei ole kombeks ka rääkida. Ütleb isegi Sulev Valdmaa Jaan Tõnissoni instituudi kodanikuhariduse keskuse juhataja, et rahvuslik kasvatus Eestis on hell ja keerukas teema, mille kohta pole  selgeid ühiseid arusaamu.
Kuna ühised arusaamad puuduvad, siis sellest ka koolides ei räägita ja kodanikukasvatust viiakse läbi EL-u poolt pealepressitud kõigi ja kõige sallivuse piires, selline "sallivuse" propaganda aga just süvendab lastes sallimatust teisitimõtlejate suhtes, ning löögi alla on sattunud normaalsed pere- ja rahvussuhted.
Eestis on korraldatud kolm rahvusliku kasvatuse kongressi: 1927., 1935. ja 1996. aastal. Kolmandal rahvusliku kasvatuse kongressil 12. aprillil 1996. a peetud kõnes ütles president Lennart Meri koguni: "Aga kõige rohkem meeldiks mulle – ja loodetavasti ka teile –, kui siin ühiselt ei arutataks mitte niivõrd rahvusliku kasvatuse kui just enesekasvatusevajadusi ja võimalusi." Nii kui näeme, ei peetud juba 1996. aastal rahvusliku kasvatust eriti vajalikuks ja seda enam nüüd. Kuni püsib praegune režiim, võime kindld olla, et meil ei korraldata enam rahvusliku kasvatuse üle arutelusid ega kongresse.
Isegi ajaloolase Lauri Vahtre hinnangul on raske õpetada kollektiivsust rahvale, kel kollektiivsusega väga koledaid kogemusi ja kes elab ajajärgul, kus kollektiivsust on moes põlastada, individualismi aga ülistada.

Arvan aga, et rahvuslik kasvatus peab algama lasteaias, jätkuma koolis ja siin pole midagi võimatut.
Rahvusliku kasvatusega tegeleb vaid Kaiteliit oma noorteorganisatsioonide kaudu. Toon nüüd väljavõtted Kaitseliidu noorteorganisatsioonide kodulehtedelt:
"Noored Kotkad hõlmab endas ligemale 3500 noormeest üle Eesti, kes kõik soovivad oma kodumaa jaoks midagi ära teha. Oleme veendunud, et noormees, kes on kuulunud noorkotkaste ridadesse, saab teatud olukordades elus märksa paremini hakkama kui see, kes ei oma noorkotka kogemust.
1. Noored Kotkad on Kaitseliidu juures tegutsev skautlik mittetulunduslik noorteorganisatsioon, mis on loodud 1930a. ning mille eesmärk on koondada poisid omaette üksusteks,et neid kasvatada vaimselt ja kehaliselt mehisteks ja tublideks meesteks, kes austavad ja armastavad oma isamaad. ...
Esimesed ajutised Kodutütarde põhimäärused kinnitas 19. jaanuaril 1932. a. Kaitseliidu ülem J. Roska (hiljem Orasmaa), Seda päeva loetakse Kodutütarde organisatsiooni asutamispäevaks. Kodutütarde esimeseks peavanemaks nimetati 9. septembril 1933. a. Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi pedagoog prl Salme Pruuden, kes oli pärit Viljandimaalt Puiatust Männa talust. Salme Pruuden suri 1993. a. Inglismaal kõrges vanuses. Esimeseks taastatud Kodutütarde organisatsiooni peavanemaks kinnitati 16. aprillil 1992. a. Kaitseliidu ülema poolt pr Maret Lepik. Alates 1. aprillist 1999. a. kinnitati peavanemaks pr Anne Eenpalu ja alates 6. maist 2002. a. pr Angelika Naris." Kodutütarde tõotus: "Tahan olla korralik ja aus, armastada oma kodu ja isamaad, aidata ligemest ja jääda ustavaks Kodutütarde põhimõtetele ja seadustele." Teame aga, et Noored Kotkad ja Kodutütred hõlmavad vaid väikese osa kuni 18. aasta vanustest noortest.

Eesti Laste Organisatsiooni (ELO) ja ka sakudid-kaidid ei tegele rahvusliku kasvatusega. ELO on kujunenud vaid laste huviklubideks ja Inglismaalt alguse saanud skaudiliikumine on kosmopoliitne. Oli ju selle loojaks Briti armee kindral sir Robert Stephenson Smyth Baden-Powell tuntud kõrgvabamüürlane.

Meie valitsejad kardavad Kaiteliitu ja ei vaata hea meelega ka noorteorganisatioonide tegevusele selle juures. Globalistide ja valitsuse hääletoru Iivi Anna Masso küsib: "Kui apoliitilised Kaitseliidu alla kuuluvad, sooliselt segregeeritud isamaalised noorteorganisatsioonid tegelikult on. Miks on sõjaväelisi lasteorganisatsioone üldse vaja? Kelle turvalisust lisab see, et 8-18-aastased lapsed kuuluvad sõjaväe alluvusse?"
See on otsene rünnak Kaitseliidu ja selle nooreorganisatsioonide vastu, teame ka seda, et kaitseminister Mikser tahtis likvideerida kunagi üldse Kaitseliidu.
Nüüd võibki ütelda, et Eestis on noorte isamaaline kasvatus põlatud ja tänu ainult Kaitseliidule vähesel määral veel eksisteerib.