Thomas Brehl: Demokraatia? - üks farss!

Demokraatia on kindlasti inimkonna ajaloo üks idealistlikumaid ideid ja nagu ka mõned teised ideaalid on seda võimatu saavutada. Me võiksime juba täna õnnelikud olla, kui see mida meile „demokraatliku õigusriigina" esitatakse, oleks ligilähedalgi nendele joontele, millised kunagiste demokraatlike põhiseaduste eestmõtlejad püstitasid. See pidi olema rahvavõim, rahvas kui suverään, kui ainuvalitseja enda üle. Vastand praegusele silmakirjalikule valitsusele, diktatuurile, monarhiale…

Et me täna formaalselt demokraatias elame, aga rahvas ikkagi suverään pole, ei ole ka meil seega tegu rahvavalitsusega, mida juba endale vanad kreeklased ette kujutasid, seda saab ka väga lihtsalt tõestada, ilma, et teha lehekülgede pikkuseid uuringuid: Meil on Euro – saksa rahvas ei tahtnud seda! Saksa sõdurid võitlevad kogu maailmas us-ameerikalike huvide eest – saksa rahvas ei tahtnud seda! Meil on riigis miljoneid mitte tööl käivaid välismaalasi – saksa rahvas ei tahtnud seda! Valitsevad tühjendasid pensionikassa – saksa rahvas ei tahtnud seda! Isegi raske narkoäri eest süüdimõistetud välismaalased said asüüli – saksa rahvas ei tahtnud seda! Süüdimõistetud lasteahistajad ja –mõrtsukad said teise või kolmanda võimaluse – saksa rahvas ei tahtnud seda! Saksa inimesed muutusid juba osades suurlinna osades vähemuseks – saksa rahvas ei tahtnud ka seda! Ei saa ju vähemalgi määral väita. Et rahvas omaks ainuvõimu, vastupidi: Tähtsate isegi selle tuleviku puudutavate küsimuste puhul ei küsitagi tegeliku suverääni käest üldse ja siiski on kõigel formaaljuriidiliselt oma kord. Kodanik – ja see pole ju ainult saksa rahva liige – tohib valida, siis on ju kõik korras?!?

Kahjuks saab tänapäeval vaid nende vahel valida, kes on allutanud end „demokraatlikule põhiseadusele", tõeline alternatiiv senise poliitika suhtes ei ole seega valimiste läbi üldse võimalik, täna valitsevad teevad ka kõike võimaliku, et võimul püsida. BRD nomenklatuur on põhiseaduse sakrosanktseks kuulutanud, kuigi ta teab täpselt, et just see põhiseadus pole mingi konstitutsioon, kuna see pole rahva poolt „vaba enesemääramisega" legitimeeritud, vaid on hoopis liitlaste armu konstrukt.

Iga katse luua tõeline rahvademokraatia peab valitsevate poolt vaadatuna olema seega rünnak, kui rünnak riigi vastu, tõelise demokraatia kutse on vahepeal juba muutunud konstitutsiooni vaenulikuks…

Miks aga ei tööta tõeline rahvavalitsus? Miks saab rahva silmade all teha poliitikat, mis on rahva ja selle huvide vastane? Väga lihtsalt: Õiged otsused, eeldavad eelnevat, hõlmavat informatsiooni. Valesti informeeritud inimene otsustab sunduslikult valesti! Ka valestiinformeeritud kollektiiv – siin saksa rahvas – saab vaid valesti otsustada, ka ja just siis kui küsimus puudutab ta rahvusliku eksistentsi. Läbi lõpmatu selektiivse informatsiooni laine tekib üksikul aga ka rahval kui tervikul täiesti vale kogupilt, eriti ajaloolise ja ühiskondliku reaalsuse suhtes. Kui siis indiviid või kollektiiv teeb näiteks valimistel otsuse, võib see subjektiivselt näida õige, olemas olevate väärinformatsioonide näol on see aga objektiivselt vale. See, mida esimestel sõjajärgsetel aastatel täiesti õigustatuna nimetati „ümberkasvatuseks"(inglise k.: reeducation), kirjutatakse täna – pärast aastakümneid – küll õigemini ümber „väärteabena" (saksa k.: desinformation). Sest „ümber kasvatada" saab vaid seda, kellel oli kunagi teine arvamus, enamusel neist, kes täna veel elavad ja tollastel otsustetegijatel polnud kunagi tõeliselt teist arvamust, nemad pole mitte „ümberkasvatatud", vaid lihtsalt valestiinformeeritud ja osalevad seega aktiivselt saksa rahva väärinformeerimises.

Mina olen sageli ümberkasvatust kirjeldanud kui huvitavaimat inimkonna uusimajaloo ühiskondlikpoliitilist katset. Sellel ja sellega kaasneval väärinfol on õnnestunud, et saksa inimesed oma enda hävimisele kaasa aitavad ja seda veel see juures heas usus, täiesti õieti talitada!

Nii elab meie rahva mass valestiinformeerituse mikrokosmoses, nii siis ühes „pettuse ja valede maailmas" (Emil Maier-Dorn), ilma, et seda ise aimata või märgata. Kui aga seda süvendatakse liiga tugevalt, nagu seoses rahvasteõiguse vastases angloameeriklaste rünnaksõjaga Iraagis, tekkivad veel mõtlevatel inimestel kahtlused. Vahepeal on juba rida ameeriklaste valesid paljastatud, igatahes on kuulekad liidukodanikud veel kaugel sellest, et tervet süsteemi kahtluse alla seada. Aga, mida veel pole võib ju tulla…

Mõnikord jääb mulje, et valitsevad katsetavad ka meeleldi kui kaugele minna võib, mida veel usutakse ja mille suhtes kipuvad kahtlused tekkima. Nii võeti tagasi vale iraagi sõdurite kohta, et need olnud inkubaatoritest imikuid välja tirinud esimese Lahesõja ajal, mitte lisamata jämedat „aga". Seda teame me oma ajaloostki, kui pärast sõjalõppu levitati üha ulmelisemaid jutte saksa jubedustest. Kui märgati, et vibu oli ülepingutatud tuli ka üks „…no hästi, see värk juudi laipadest tehtud seebist pole tõsi, aga…"

Nii just on juba kahes maailmasõjas ja eriti peale seda väärinfo selle põhjuseks, et rahvuslike püüdlusi, rahvuslike paroole, ei tunta positiivselt, paljalt rahvuslikult mõtlevate inimeste eksistents kui võimalust poliitilisele suunamuutusele, näib näib neile massiivse ohuna. Assotsiatsioon parempoolsed = häda, surm, sõda, rahvastehävitamine jne. töötab suurepäraselt väärinformeeritute peades ja nii peame me täna võitlust mitte ühiskondlike organisatsioonide vastu, vaid maailmavaate vastu, ühe poliitilise põhimõtte vastu. See on valeinformatsiooni printsiip, nii siis valetamise. Ja selle vastu on vaid üks vahend:

Ilustamata, puhas tõde!