70 aastat Uluotsa üleskutsest mobilisatsiooni toetamiseks.

1944. aastal hakkasid punaväed taas lähenema Eesti riigi piiridele. Saksa väed olid taganemas, kuid huvi Eesti platsdarmi hoidmiseks võimalikult kaua puhas punasest võimust oli toona mitmepoolne.

Selle huvi kandjad olid nii saksa võimud kui ka muidu saksa võimudega opositsioonis olevad eesti rahvuslikud jõud.

Sakslaste huvi oli seotud Virumaa õlitoodanguga nagu ka strateegiliste asjaoludega, et venemaa tungimine Eesti territooriumile oleks avanud vene armeele tee Läänemerele, mis kiirendanuks Soome sõjast väljaastumist.

Eesti rahvuslike jõudude huvi oli kantud kahesuunalisest mõttest. Kõigepealt suhteliselt värske kogemus punaste repressioonidest kuid üsna valitsev oli ka usk, et venemaale relvadega tugevat vastupanu osutades on võimalik korrata Vabadussõja tulemusi ning sundida venemaad taas läbirääkimistele Eesti iseseisvuse taastamise nimel või ehk isegi taastunnustama Eesti iseseisvust.

Just see usk II Vabadussõja toimumise osas oli suureks moraalseks toeks ning innustuseks relvastatud vastupanu osutamisel.

Peaminister Uluots

Nõukogude okupatsiooni ajal õnnestus Uluotsal ühena vähestest Eesti tipp-poliitikutest vältida arreteerimist. Kui algas Saksa okupatsioon, tuli ta põranda alt välja ning sai 1942. aastal taas Tartu Ülikooli õppejõuks. Samal ajal sai temast ka Eesti rahvusliku opositsiooni liider, mis ootas soodsat võimalust Eesti iseseisvuse taastamiseks. Uluots keeldus Saksa okupatsioonivõimu toetamast, kuid siiski olid nende vahel suhteliselt tihedad kontaktid.

Kui Punaarmee aga taas Eesti piiridele lähenes, otsustas Uluots toetada sundmobilisatsiooni Saksa armeesse, sest ainult see andis võimaluse uut Nõukogude okupatsiooni natukenegi edasi lükata. Uluotsa kui rahvusliku liidri üleskutset kuulasid kümned tuhanded eestlased, kes ilmselt muidu oleks Saksa armeesse astumisest kõrvale hoidnud. Tänu sellele suudeti Nõukogude väed Eesti idapiiril mitmeks kuuks peatada.

Eesti kaitsmiseks vajalike lisajõudude saamiseks kuulutas Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe (pildil) 30. jaanuaril 1944 välja sundmobilisatsiooni.

Peaminister Jüri Uluots raadiokõne rahvale.

7. veebruaril 1944 kutsus Eesti Vabariigi viimane seaduslik peaminister professor Jüri Uluots raadios rahvast üldist värbamist toetama ning astuma, relv käes, vastu Eestit ähvardavale Punaarmeele. Uluotsa pöördumine vastas kõigiti rahva seas levinud arusaamadele ning veebruariks 1944 ulatus mobiliseeritute hulk 38 000-43 000 meheni.

Edasi sündis see, et punaarmee pealetungi hoog võeti maha enneolematus kangelaslikus vastupanus. Vene väed kandsid tohutudi kaotusi nii Narva lahingus kui ka hilisemas Tannenbergi kaitseliinil toimunud kangelaslikus vastupanus, milliste lahingute hulgas toimusid ka kuulsad Sinimägede lahingud.
Need lahingud olid suurimad Eesti ajaloos ja kuulusid ka suurimate hulka terve II Maailmasõja arvestuses. Seda nii osavõtjate kui ka kaotuste poolest.

Tulemused

Kuigi Eesti riik ja iseseisvuse eest võidelnud rahvuslikult meelestatud kontingent ei saavutanud oma lõppeesmärki - Eesti taasiseseisvumist, ometigi oli sellel võitlusel suur tähendus meie riigi jaoks (ka Soome riigi jaoks). Toodud ohvrid ei olnud asjatud. Eestlaste jaoks tähendas kangelaslik kaitselahing idarindel seda, et tuhanded ja tuhanded pered suutsid taanduda läände, minnes ajutisse, kuigi pikaajalisse maapakku. Kuid just need põgenikud alustasid läände jõudes taas võitlust eesti iseseisvumise eest. Edasist meie pagulaste võitlust Eesti iseseisvumise taastamise eest ei tohi mitte alahinnata.

 

ALLIKAS