Kallis, kallis Eesti: hinnad püsivad ja kosuvad
Dr. Ivar Soone (Ph.D.), majandusteaduste doktor, koolitaja ja konsultant
Suurendamiseks kliki tabelil
Suurendamiseks kliki tabelil
Saksa
majanduslehe Handelsblatt andmetel kuulub Eesti ostujõu poolest Euroopa
Liidu vaeseimate riikide hulka, olles samal tasemel tõsises kriisis
vaevleva Kreekaga. Ka vastavalt OECD 2012. aasta keskmise palga
statistikale jääb Eesti tugevalt maha kriisiriikidest Hispaaniast,
Kreekast ja Portugalist ning sageli halvustatavatest Tšehhist,
Slovakkiast ja Poolast. Isegi Leedu ja Läti on majanduskasvu poolest
Eestist ees. Kui kehv on aga Eesti elanike elatustase tegelikult ja kas
meie rahva ostujõud ikkagi nii madal on?
Ostujõu puhul vaatame eelkõige kahte
indikaatorit: palka ja hinnataset. Võrdleme neid ELi põhimootoriks
peetava stabiilseima majandusega riigi Saksamaaga. Seejuures teeme seda
reaalsete kulutuste alusel, jättes kõrvale 2500 toodet sisaldava
EUROSTATi statistika ning võttes võrdlusaluseks lihtsa sünnipäevapeo,
kuna paljud EUROSTATi arvestuskaubad (nt eralennukid, kuumaõhupallid,
narkootikumid, seksmänguasjad, prostituudid, eradetektiivid,
ihukaitsjad, astroloogid, tahkekütused jmt) on keskmise eestlase
tarbimiskorvis kaduvväikese tähtsusega. Seevastu sünnipäeva tahab enamik
vast kord aastas ikka pidada.
Sünnipäev Eestis ja Saksamaal
Korraldame siis tagasihoidliku sünnipäevapeo
15 inimesele, kellest 8 on täiskasvanud ja 7 nende lapsed. Pakume
külalistele head-paremat, mis on eraldi ära toodud tabelis ning valime
peo puhuks välja tavalisest pisut kvaliteetsemad toiduained. Alustuseks
pakume Veuve Clicquot' šampanjat Cassis' siirupiga ja ooteks lihtsaid
snäkke – kirsstomateid ning vorsti- ja juustuvalikut. Lapsed saavad
alkoholivaba vahuveini.
Põhiroa
– Spaghetti Bolognese – serveerime Grana Padano juustuga. Veini võtame
keskmisest hinnaklassist – Lindeman's Shiraz 50 Bin, mida kasutame ka
kastme valmistamiseks. Kuna kaks külalist joovad hoopis kangemat kraami –
viina –, siis on neile varutud veel pudel kvaliteetviina Russki
Standard. Pärast põhirooga pakume kohvi ja tee kõrvale magustoitu –
kolme eri sorti kommi ja toorjuustukooki, kusjuures koogid ostame sel
puhul pagaritöökojast: Saksamaal Rewe juurest Glocken Bäckereist ja
Eestis Pagaripoistest. Magustoidu juurde pakume Baileys' likööri, Remy
Martini VSOP konjakit ning paljureklaamitud Merci šokolaadivalikut.
Õhtusöögi lõpetuseks serveerime pisut puuvilju
ja portsu head Mövenpicki jäätist. Iga laps saab kaasa Ritter Spordi
šokolaadi. Poest varume veel sellise hulga külaliste jaoks paki
tualettpaberit ning hilisema laudlinade ja riidest salvrättide suurpesu
jaoks Perwolli pesuainet, samuti võtame lauakaunistuseks kaks suuremat
küünalt.
Et ostukorvid võrreldavad oleks, valime iga
toote puhul kas sama marki sama suure toote või siis samas
kvaliteedikategoorias oleva odavaima toote ning teeme seda nii
kontseptsiooni, hinnataseme kui ka kohaliku turuvõimu poolest
võrreldavates kauplustes: Eestis Selveris ja Saksamaal Rewes. Mõlemad on
turul tugevad tegijad, pürgivad kvaliteedi poolest kõrgemasse klassi
(kuigi kaupadest ja väljapanekutest ülepakitud Selver on meeldiva ja
puhta ostukeskkonnaga Rewest sama erinev nagu keskturg Stockmannist) ja
mõlemat peetakse oma kategoorias keskmisest kallimaks ostukohaks.
Seda tehes põrkume kokku juba esimese
takistusega: kui Rewest saab kõik toiduained kätte, siis Selverist leiab
vaid hädavajaliku proletaartoitude komplekti, seetõttu tuleb muist
toitu osta Stockmann Delist, sest Selveris seda lihtsalt ei ole.
Seejuures oletame, et muist paremini säilivaid või vähe kuluvaid aineid,
nagu mustasõstrasiirup, tee ning sibul, oliiviõli, seller, küüslauk,
porgand, tšillipipar, rosmariin, basiilik, sool, pipar ja muud kastme
tegemiseks vajalikud toiduained on meil kodus juba olemas.
Nüüd kirjutame üles hinnad ja märgime juurde
ka vajaminevad kogused. Kui mõnda toodet müüakse Saksamaal ja Eestis eri
koguses, arvutame selle ümber vajaminevale kogusele. Lähtume tava-,
mitte soodushindadest, välja arvatud õunte puhul, sest Selverist
vaatavad vastu enamasti vaid 2. klassi krimpsus jubinad, mida Saksamaal
loomasöödaks kasutatakse, ja vastupidi – Rewes müüdavad juur- ja
puuviljad kuuluvad eranditult esimese klassi toodete hulka, seejuures
mõni neist on isegi biotoode. Seega võtame ostukorvi Rewe 1. klassi
soodusõunad ja nende kõrvale Selveri 2. klassi täishinnaga krimpsud.
Meie pidu on ligi kuus korda kallim
Edasi arvutame hinnasuhted protsentides ning
ka suhtelise hinna ehk selle, kui kallis on kummaski riigis see kaup
sissetulekuga võrreldes. Võtame aluseks EUROSTATi statistika, mille
järgi oli Eesti keskmine kuunetosissetulek 2012. aastal 613,20 eurot ja
Saksamaal 2 232,59 eurot. Arvutame vahe kordades ja leiame, kui palju on
üks või teine toode võrreldes keskmise sissetulekuga kummaski riigis
odavam või kallim. Vaatame tulemust, mis on toodud kõrvalolevas tabelis.
Selgub, et Saksamaa elanikud pole
eestimaalastest rikkamad mitte ainult 3,64-kordse sissetuleku, vaid ka
veelgi suurema üldise ostujõu poolest, mis tuleneb peale suurema
sissetuleku ka madalamatest hindadest. Selliselt ulatuvad erinevused
lausa sadadesse ja tuhandetesse protsentidesse, ehk teisisõnu mitmesse
korda. Kuna enamik hinnakoefitsiente jääb 200–400% vahele, mis tähendab
sissetulekutega võrreldes 728–1456% ehk 7,28–14,56kordset hinnavahet
Saksa tarbijate kasuks, siis tuleb paraku nentida, et Eesti on elamiseks
tõepoolest väga kallis ja madala elustandardiga riik.
Kindlasti ei saa seda võtta ühtlaselt kõikide
hindade lõikes (ilmselt on EUROSTATi indeksis sisalduvad vibraatorid,
kokaiin ja tahkekütus väiksemate hinnavahedega, mis toobki üldise
indeksi alla), aga kui keegi tahab ise süüa või toitu külalistele
pakkuda, siis on see kallis lõbu küll. Igatahes tähendab 500-eurone
sünnipäev oma kodus eestimaalase jaoks suuremast osast oma
kuusissetulekust loobumist, samas kui 300-eurone sünnipäev sakslast veel
maha ei niida. Arvestades sissetulekut on taoliste pidude pidamine
eestimaalaste jaoks sakslastega võrreldes lihtsalt üle 5,7 korra kallim.
Mis tõstab hinda?
Kaupmehed väidavad, et kõiges on süüdi väike Eesti turg. Seda tingivat kaks aspekti:
Esiteks, kaupluste suuruse ja külastatavuse osas – väidetavalt on Eestis kauplused pooltühjad ja ka väiksemad, mis põhjustab suuremad kulud ostu kohta.
Teiseks on Eesti turg juba ise nii väike, et siia ei ole võimalik suuri hulgioste kaupade sissetoomisel teha ega soodustusi saada.
Esiteks, kaupluste suuruse ja külastatavuse osas – väidetavalt on Eestis kauplused pooltühjad ja ka väiksemad, mis põhjustab suuremad kulud ostu kohta.
Teiseks on Eesti turg juba ise nii väike, et siia ei ole võimalik suuri hulgioste kaupade sissetoomisel teha ega soodustusi saada.
Esimene väide ei kannata kriitikat, sest
keskmine Selveri supermarket on täiesti võrreldav keskmise Rewe
kauplusega nii kauplemispinna kui ka külastajate arvu poolest. Naiivne
oleks ka väita, et kui 2500ruutmeetrises Selveris käib päevas 5000
inimest, siis samasuures Rewes käib justkui 50 000 – see ei ole reaalne,
sest nad ei mahuks sinna lihtsalt ära.
Teiseks on Kaubamaja grupp, kuhu kuulub ka
Selver, oma ligi poolemiljardilise käibega piisavalt suur, et tootjatelt
mõningat allahindlust küsida – kordades erinevad hinnad selliste
suuruste puhul ei ole kindlasti põhjendatud.
Paljud väidavad, et süüdi on hoopis Eesti
perifeersus – transport on kallis ja kaupade siiavedu tõstab hindu
märkimisväärselt. Kontrollime ka seda väidet. Võtame näiteks Ritteri
šokolaadi. Seda toodetakse tõepoolest Saksamaal, Waldenbuchi linnas.
Kuid ka seal tuleb toodangut tehasest poodi transportida ning kui viia
šokolaad näiteks Kieli mööda A7 kiirteed, tuleb selleks läbida ikkagi
774 km. Pole just vähe – Saksamaa on suur riik. Seejuures on isegi
Kielis 85-sendine 100-grammine Ritter odavam, kui meil kohapeal
Tallinnas 1,10-eurone 100-grammine Kalevi Bitter, mis tuleb vaid 20 km
eemalt Tallinna külje alt ja on märksa madalama klassi šokolaad.
Samasugune Bitteri tasemel 100-grammine tahvel maksab Rewes hoopis 49
senti, mis on ligi 2 korda Bitteri hinnast vähem. Seega vahemaa ja
transport ei ole kindlasti argumendid, mis veenaks.
Toome siis hoopis ekstreemse näite – oletame,
et sedasama Ritterit (mis Eestis maksab 1,49 eurot ja Saksamaal 85
senti) käib igapäevaselt Saksamaalt eraldi toomas Selveri käskjalg.
Tallinn-Frankfurdi pileti keskmine hind Lufthansaga on kuu-paar ette
ostes 230 eurot, mille eest saab kaasa võtta 23-kilose paki ja 8 kg veel
endaga kaasa kabiini. Kuna Selveri käskjalg käib iga päev, siis saab ta
Frequent Traveller kliendina tasuta peale veel ühe 23-kilose paki.
Ritteri šokolaad kaalub 100 g, sestap saab käskjalg tuua iga päev
lennukiga 560 tahvlit šokolaadi (kui paarigrammine ümbris lihtsuse
mõttes arvutustest välja jätta). Muide – selliselt toimivad tõepoolest
mitmed Eesti firmad, vedades käskjalgade abil edasi-tagasi
väikesemahulisi raskeid saadetisi (näiteks kohvritäite viisi dokumente
või monitooringumaterjale). Seega 560 šokolaadi transpordihinnaks õhu
kaudu ja veel isikliku käskjalaga kujuneb vaid 41 senti šokolaadi kohta,
mis teeb toote lõpphinnaks isegi Saksa kalleimast toiduketist Rewest
ostes 1,26 eurot Selveri 1,49 asemel. Otse tehasest võttes saab
šokolaadi kätte veel mõnikümmend senti odavamalt, seega mahub
1,26-eurose hinna sisse ka käskjala palk lausa 1 839 eurot kuus
(arvestusest 20 senti tahvli kohta ja makstes kõik maksud), mille eest
saab Eesti palkade juures tööle võtta isegi neli transporditöölist.
Seega jälle midagi ei klapi.
Kaua võib?
Taolised hinnavahed ei kehti ainult
toiduainete, vaid ka muude kaupade puhul: nii maksab Dr. Schelleri 40
ml-ne kreem, mille Saksamaal saab 2,40 euroga, Selveris hoopis 12 eurot.
Kõvasti kallimad on Eestis ka kodukeemia, riided, elektroonikaseadmed,
kodusisustus ja peaaegu kõik muud kaubad. Isegi teenused, mis peaksid
oma tööjõuintensiivsuse tõttu kõrgete palkadega Saksamaal just kallimad
olema, tulevad seal kätte märksa odavamalt: näiteks on väljas söömine
samaväärsetes kohtades keskmiselt poolteist kuni kaks korda soodsam,
olgu siis tegemist Subway kiirvõileivasöökla või korraliku
õhtusöögirestoraniga.
Eesti hinnad aga püsivad ja näitavad muudkui
kosumise märke. Rahulikud eestimaalased üha maksavad ja firmade
rahakotid üha kosuvad. Paraku ei jää sellest tulust just palju Eestisse –
kui Selveri põhiomanikud ostavad endale limusiini, luksuskella,
lõunamere häärberi või laeva, voolab raha selle kaudu riigist välja.
Teised, enamasti välisomanduses olevad ketid (Rimi, Prisma, Maxima,
Säästumarket) aga saavad kasumi kanaliseerida välja oma emafirmadesse
otse. Kummalgi juhul Eesti elu sellest ei edene.
Hinnad aga tõusevad küll – näiteks tõusid Rimi
aastaaruande andmetel jaekaubanduses 2012. aastal hinnad tervelt 4,2%
ning jätkavad kasvu ka edaspidi. Seejuures on oluline see, et kui uue
lennuki või vibraatori ostab inimene võib-olla kord paari aasta jooksul,
siis toitu ostetakse vähemalt iga nädal – süüa on inimestel vaja
regulaarselt. Selles valguses pole midagi imelikku, kui asjalikumad
eestimaalased langeva elukvaliteedi eest välismaale pagevad. Tahaks küll
loota, et vaid maailma vaatama, nagu presidendi nõunik Iivi Anna Masso
hiljaaegu väitis – Soomet käib juba igal nädalal uudistamas eri
hinnangute järgi ligi 50 000–100 000 meie kaasmaalast, kes riigiga
tutvumise kõrvalt kohalikke saamatuid ka ehitustöödel ja muudes
tegemistes aitavad.
Mis juhtub, kui nii jätkub? Viimane kustutab tule. Ja õigesti teeb – ka elekter on meil kallis.
Allikas: http://www.ohtuleht.ee//564683/kallis-kallis-eesti-hinnad-pusivad-ja-kosuvad#3
_______________
Üldiselt peaks olema nii, et kasumit teenitakse võimalikult madalate hindade ja suure käibe pealt. Meil on aga asjad valesti ja suuri kasumeid proovitakse teenida tõstes hinnad ülikõrgeks.
M.I.
_______________
Üldiselt peaks olema nii, et kasumit teenitakse võimalikult madalate hindade ja suure käibe pealt. Meil on aga asjad valesti ja suuri kasumeid proovitakse teenida tõstes hinnad ülikõrgeks.
M.I.
1 kommentaari:
Eesti valitsus on ammu juba võtnud suuna tarbimismaksule.Siit ka arvamused ,et tulumaksu võiks kaotada.Tarbimismaksust ehk käibemaksust aga samuti ei piisa ülisuure ja ülemakstud valitseva sektori toitmiseks siis on lisatud riigikogu komisjonid impordi sisreiikliku hinna määramiseks ,et laekuvat käibemaksu veelgi suurendada.Siit ka põhjused väga suurtele hindade vahedele teiste el-i riikidega.Ka elektrihinnatõus läbi elektribörsi valede ,näitab rahavajaduse suurenemist.Kuid siin hammustatakse kätt mis toidab kuna just avalik sektor on esimene kes käe pikaks ajab.Viimane aga lõhestati ehk siis päästjad ,arstid ,õpetajad jne.visati paati ja valitsev sektor nuumati üles.Erasektorile pidevatest seadusemuudatustest ei tasu rääkidagi ,pigem pakitakse pillid kokku ja lahkutakse.Kuhu edasi???Laen ,mida väidetavalt juba võeti 25 miljardi ulatuses?Pillerkaar ja pidu edasi? Aga pärast?Nagu pohmellist ärkamine ...
Postita kommentaar