MATTI ILVES: ERAKONNASEADUSE MUUDATUSTEST

Riigikogu võttis siis hiljuti suure propagandakära saatel vastu erakonnaseaduse muudatused ja kartellipoliitikud väitsid, et arvestati ka mitmeid Rahvakogu seisukohti.

Tegelikult ei muutunud aga suurt midagi, kui mitte arvestada partei asutamiseks vajaminevate inimeste arvu, mida vähendati 1000-ndelt 500-ni.
Lätis saab erakonna asutada 200. inimesega ja Leedus on vajalik 400 inimest. Rootsi regulatsiooni kohaselt on parlamenti kandideeriva erakonna registreerimiseks valimistele vaja 1500 isiku toetusallkirja ja need toetusallkirja andjad ei pea ise sugugi partei liikmed olema. Nii, et Eestis oli see künnis tõesti üleliia kõrge, üks kõrgemaid Euroopas.

Kui rääkida aga kõige tähtsamast asjast, rahast, siis siin tehti vaid kosmeetilisi parandusi, sest riigikogusse saanud saadikute arv on otseselt seotud 90. protsendi ulatuses valimiskampaania ajal kulutatud rahaga ja riigikoguerakonnad pole muidugi huvitatud teistele parteidele võrdsemate võimaluste andmisest. Väärib ka märkimist, et riik eraldab sellel aastal erakondadele 5,7 miljonit eurot ja 98 % sellest langeb parlamendis esindatud neljale parteile. Millisest võrdsetest võimalustest saame sellises olukorras rääkida?
Parlamendivälised erakonnad saavad minimaalset toetust vaid siis, kui nad koguvad 2% häältest. Sellise erakonnaseaduse puhul on kartelliparteidele kindlustatud praktiliselt igavene võim ja valitsemine.

Tähtis on ka see, et valimiskampaania kulutustele ei seatud mingit ülempiiri. Seati vaid üks tähtsusetu ülempiir - sularahas võib üks inimene erakondada toetada 100 euro eest kuus ehk 1200 euro eest aastas.

Lõpetuseks võib ütelda, et Eesti erakonnaseadus ei täida absoluutselt sellele pandud eesmärke, kindlustada kõigile parteidele võrdsed võimalused valimistel ja riigi elu suunamisel kaasa rääkida.