Joogiveest hädaolukorra puhul
Pärast kurikuulsat õlireostust Tallinna joogiveereservuaaril Ülemiste
järvel tunnen jätkuvalt huvi Tallinna veevarustuse lahendamise kohta hädaolukorra
tingimustes Nõukogude ajal osalesin nimelt
tsiviilkaitse tellimusel samasisulises uuringus. Eksperdina soovin lugejatele
seetõttu ka täna selgitada, missmoodi tagatakse tsiviilelanikele joogiveevarustus
kriisiolukorras.
Milline riiklik instants on
vastutav hädaolukorras puhta joogivee tagamise eest?
Kui 6 aastat tagasi püüdsin välja selgitada
vastutavat riiklikku instantsi, tuli tükk aega otsida, kelle juurde pöörduda
ning pika ootamise järel sain lõpuks siseministeeriumi avalike suhete
osakonnast Maia Burlaka isikus 24. märtsil 2006 järgmise sisuga:
”Puhta
joogivee olemasolu tagamist reguleerivad järgmised õigusaktid. Toiduseadus,
Rahvatervise seadus, Veeseadus ja
Sotsiaalministri 31. juuli 2001. a määrus nr 82 ”Joogivee kvaliteedi- ja
kontrollinõuded ning analüüsimeetodid”. Järelvalvet vee tervisohutuse üle
teostavad Tervisekaitseinspektsioon ja Veterinaar- ja toiduamet. Elanike
teavitamise kohustus joogiveega seotud ohtudest on Sotsiaalministeeriumi ja
Põllumajandusministeeriumil (vastavalt Tervisekaitseinspektsiooni ning Veterinaar-
ja Toiduametil). Saades vastava info, jälgib elanikkonna teavitamist ja
olukorra lahendamist siseminister, kes on Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni
juht, kes vajadusel kutsub kokku Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni.”
Ring sai täis. Selline oli viieaastatagune seis. Poola
lennuki maandumisel Ülemiste järve jääpinnale 20.märtsil 2009 ma taolist küsimust
enam ei esitanud.
Meie joogivee mõned tänased ohuallikad
Nimelt Eesti idapiirist ca 75 km kaugusel Sosnovõi
Bori läheduses paikneb Leningradi
aatomelektrijaam (LAJ), mis momendil teadaolevatel andmetel töötab kriitilise
seisundi piirimail ning kasutab Tšernobõli-tüüpi reaktoreid. Euroliit tunnistas ametlikult Tšernobõli-tüüpi reaktorite
kasutamise ohutusenormidele mittevastavateks.
Kriitilise olukorra tingis Leningradi AEJ reaktori
esimese bloki tehniline rikke, kus kasutatakse ikka veel vanu Tšernobõli-tüüpi
vardaid – neid, mis põhjustasid 1986. aastal avarii. Tänaseks samu vardaid
kasutatakse ainult Leningradi, Smolenski ja Kurski AEJ-des (samas, kuigi Leedu
Ignaliina suleti 2009. aastal, on sealgi vardad siiani veel välja võtmata).
Kuna ehitatav Leningradi AEJ-2 teist tüüpi reaktoritega
ei ole veel valmis (määratud tähtaeg detsember 2014) ning kuna
asendusvõimalused puuduvad, otsustas kõrgetasemeline
tehnilise nõukogu operatiivstaap 9. augustil 2012 vähendata bloki
tootmisvõimsust 20% võrra (1 GW asemel 800 MW) ning jätkata remonti. Kuid samas
ei välistatud ka „kõige kardinaalsemat otsust“. Ainult sellised nö julged
riigid, nagu seda on Venemaa, leiavad võimalikuks jätkata taolist eksperimenti.
Soome näiteks ei oleks riskeerinud.
Mis juhtub joogiveega kriisi
puhul?
Kriisi puhul satub kõigepealt ohtu joogiveena
kasutatav pinnavesi, mis muutub radioaktiivse
reostuse tõttu eluohtlikuks. Puudutab taoline olukord üle poole eestimaalasi
(Suur-Tallinna piirkond ja Narva). Kui valmis on aga näiteks Tallinn hädaolukorraks?
Tutvudes keskkonnastrateegia-alaste kavadega
(keskkonnaministeerium, Tallinna linn ja AS Tallinna Vesi) hädaolukorra
valmiduse kohta ma küll kinnitust rahuloluks ei saanud. Kui näiteks selline hädaolukord
juhtuks homme, siis joogivee tagamise
võimalused Ülemiste veepuhastusjaamas on olematud. Veel enam – kergekäeliselt on
veeallikate nimekirjast välja lülitatud ka kaugelt üle sajandi jooksul kasutatav
olnud kambriumvendi veekogum. Küll räägitakse probleemsest ordoviitsiumi-kambriumi
veekogumist ja Männiku
veest.
Järjekindluse ja kooskõlastuse puudumisest kõneleb
ka Tallinna linnavolikogu 2012. aasta märtsis kinnitatud Tallinna
Keskkonnastrateegia a-ni 2030 (vt EPL erileht „Puhas keskkond“), milles on
öeldud „Männiku liiviku põhjaveevaru säilitamiseks läbimõeldud kaevandamine, vältides
tegevusi mis suurendavad veevarude kadusid, nagu valgala vähendamine ja
filtratsiooni suurendamine väljaspool järvede valgala“. Kummalisena näib selle
valguses hiljutine 18.07.2012 keskkonnaministri otsus Saku valla Männiku külas asuva Valdeku karjääri kinnistu tasuta
võõrandamise andmise kohta kaasaegseks supluskohaks.
Poolesajanditagused hüdrogeoloogilised uuringud ja
ka hilisemad ekspertiisid, eriarvamused kirjutati sellega ühe liigutusega
„korstnasse“, unustades, et hädaolukorra tingimustes on Männiku liiviku näol
tegemist pealinlastele peaainsa radionukliidivaba joogiveeallikaga. Veel enam,
kanaliseerides selle vett maa-alustes kogumites saab eriolukorras, näiteks
elektri puudumisel, suunata Männikult puhas joogivesi kasvõi isevoolu teel
linna rajatud veevõtupunktidesse. Ütlete, et fantaasia. Sugugi mitte – eriti veel
kui probleemi lahendamise võtaks enda peale mõni tubli ettevõtja või miks mitte
näiteks nõmmekad ühiselt asutades omaenda kommunaalühistu (nt nime all
tulundusühistu Nõmme Vesi). Teatavasti Nõmmel on ettevõtlus tugeval järjel – sealt
võiks alata ka AS Tallinna Vesi demonopoliseerimise protsess pealinnas.
Ja lõpuks, arendades toodud temaatikat samas
vaimus, tekib järgmisena küsimus: „Kas ei oleks mitte otstarbekam hakata juba
varakult kohandama Ülemiste järve piirkond puhke- ja suplusalaks?“ Siit kooruks välja terve rida julgeid
arendusprojekte kuhu, lähtudes strateegilisest suunitlusest kindlasti tasuks investeerida.
Oponendid võivad ju väita, et hädaolukorra tegevuskava on olemas. Ta on paberil tõepoolest
olemas, aga sellega pole paraku midagi peale hakata: mida konkreetselt kavandatakse ja millises ulatuses,
jääb selgusetuks. Kas nad on täiuslikud,
reaalselt teostatavad ning kriisiolukorras oma ülesannet täitvad, on iseküsimus.
Nende paberkavadega lihtsalt uinutatakse. Ja veel mõistmatul põhjusel on
kava venitatud 12 aasta peale. Vägisi tükib pähe ketserlik mõte, et kas
tegemist pole mitte tähtajaga, mil praegune AS Tallina Vesi omanik „pühib jalad
puhtaks“ – kõik kasumiteenimisevõimalused on selleks ajaks vast ammendunud? Ja
kus on garantii, et ei juhtu nii, nagu oli varasemate Tallinna linna kanaliseerimise
lubadusega, mis pidi algselt aastaks 2006 lõpetatud saama!
Viimasel ajal on avalikkuse tähelepanu mitmel
põhjusel köitnud keskkonnaminister Keit
Pentus. Siinkirjutajale hakkas silma ministri hiljutine hinnang Eesti
valmisoleku kohta kiirgusohtude puhul, et “valmisolek kiirgus-hädaolukordadeks
on paranenud” tänu sellele, et on tehtud mitu olulist muudatust
kiirgusseaduses. Kuid tuletan meelde, et kõige tähtsam on ennetustöö erinevatel
tasanditel, et hädaolukordi ei tekiks.
Kuigi jah, nagu keskkonnaministeeriumi koduleheküljelt
loeme, eestimaalased on enamuses (83% )
rahul olemasoleva olukorraga. Nii lihtne see ennetustöö siis ongi.
Ja lõpuks kordame, et strateegiliste kavade
elluviimiseks ei ole vastavad
organisatsioonid tänaseni midagi konkreetselt ette võtnud ja kui kriisiolukord peaks juhtumisi tulema homme, seisame nii, nagu omal ajal õlireostuse puhul,
„lõhkise küna ees“. Kõik see kõneleb
sellest, et valitsusel on midagi olulist vajaliku tähelepanuta jäänud: vajalik
suunitlus, selleks kutsutud allüksuste omavaheline koostöö ning suures osas taoliste
probleemide lahendamiseks vajalik kompetents ja seda kõik riikliku järelvalve puudumise
tingimustes.
Erna Sepp (ernaseppee@gmail.com)
Tartu Hoiu-laenuühistu
liige, mäeinsener-hüdrogeoloog, phD
0 kommentaari:
Postita kommentaar