Ajaloo tolmust: ISESEISVUSE TAASTAMINE vs. TAASISESEISVUMINE

20. august 1991. a. oli kaheldamatult märkimisväärne päev Eesti riigi ja -rahva ajaloos. Sellel päeval sündis poliitiline ühtsusakt, nimetada võib ka kui rahvuslik ühtsusakt, millega taastati formaalselt Eesti riigi iseseisvus.

Tollel mälestusväärsel hetkel ei olnud meie rahva enamuse jaoks oluline tõepoolest muu, kui vaid hetk, millega sai deklareeritud meie iseolemise tahe maailmale ja Moskvale.

Poliitilised söed selle päeva ja ka akti ümber hõõgusid küll ka nimetatud mälestusväärsel päeval, kuid lõkkele on nad löönud siiski aastaid hiljem. Praegu need kired põlevad rahuliku tulena, kuni saab otsa kütus ühe või teise poliitilise leeri paagis või vastupidi - kui kired hoopis lõõmama lähevad.
Suhtumise kaudu saab eelnimetatud lõket piiritleda märksõnadega "iseseisvuse taastamise päev" versus "taasiseseisvumise päev" e. "edgaripäev" NING küsimusega meie riigi poliitilisest staatusest - kas oleme riigina EW (e. I vabariik :: 1918 - 1940) õigusjärglane, kes taastasid oma iseseisvuse 1991. a. VÕI oleme II vabariik e. 1991. a. 20. augustil järjekordselt ehk taasiseseisvunud riik (ühes kontseptsioonis ka hoopistükkis ENSV õigusjärglane - nn Nõmme valitsuse lähtepunkt)?

Rahvarinde oma omandisse monopoliseerinud Keskerakond on alati näidanud end kui II vabariigi ideoloogilise suuna pooldaja. Samal seisukohal on ka Vene riik. Keskerakonna Euroopa sõsarpartei Eestis - Reformierakond on ennast asetanud sellel teljel küll formaalselt I vabariigi pooldajate leeri, kuid viimaste aastate poliitiliste käitumiste tulemusena üha kindlamalt näitab end oma sõsarparteiga (Keskerakonnaga) ühes paadis olevana, rõõmustades omakorda Moskva võime. Siinjuures pean ma silmas nii uut ettevalmistatud piirilepingut kui ka muid majandus-poliitilisi samme, milliseid on astutud eurokomissaride soovil, -tahtel ja -direktiive järgides ning neid isegi sellise sisuga täites, kui Brüssel oodata ei oleks osanud.

Kuid viidatud dilemma valguse kätte taas toomisel pole vaja leiutada midagi uut. Piisab kui korrata vanu tõdesid läbi kord juba avaldatud tõdemuste ning loogikaprisma.

 

ISESEISVUSE TAASTAMINE vs. TAASISESEISVUMINE

NetiTEATMIK WIKIPEDIA:
 

Kuna 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhineb Eesti riiklikul järjepidevusel, on selles tähenduses peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne, sest nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt otsustas Ülemnõukogu "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust", mis eeldab, et riiklikul järjekestvusel rajanev iseseisvus ei olnud vahepeal lakanud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kõnelda Eesti kontekstis "Esimesest vabariigist" ja "Teisest vabariigist", mida Prantsuse analoogia põhjal on mõnikord tehtud.
Samas ei nõustu sellega sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige Edgar Savisaare ja Keskerakonna initsiatiivil on hakatud tähistama 20. augustil Eesti taasiseseisvumispäeva.

ON AASTA 2001.
Iseseisvuse taastamisest on möödunud 10 aastat.

Eesti meedias, poliitilistes ringkondades ja teadlaskonna seas hakatakse arutama "Iseseisvuse taastamise versus taasiseseisvumise" dilemmat.

President Lennart Meri soovib, et 20. augustile antaks taasiseseisvumispäeva asemel muu nimi, sest mittesihiline “taasiseseisvumine” viitab sellele, et muutuse läbiviijaks ei olnud rahvas. Presidendi arvates võiks kasutada näiteks väljendit ”iseseisvuse taastamine”.

Eesti Päevalehes kirjutab Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Mati Hint: 20. augustil istusin ma alul Vaino Väljase kõrval ning hiljem president Lennart Meri ja Aleksander Jakovlevi vahel. Väljas oli käinud eelmisel õhtul Kadriorus, kus president oli rääkinud, mida ta sõnast “taasiseseisvumine” arvab. Väljas küsis minu arvamust ja ma vastasin, et endise ideoloogiapeasekretärina peaks ta vastust ise kõige paremini teadma, kuna tegu pole keelelise, vaid ideoloogilise küsimusega. Sama arvamust ütlesin ma hiljem ka presidendile. Sõna “taasiseseisvumine” oli kompromiss Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kokkuleppes, mida on väga raske tagantjärele muuta. Sõna on küll üpris kohmakas, kuid meie kalendris on teisigi sama kohmakaid tähtpäevi, mis on selged nõukogude aja mõjutused. Ilmselt selle vastu just president Meri protestiski.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Eduard Vääri: Ma mõtlesin selle ettepaneku peale kui sellest raadios räägiti. Kuid mingit head mõtet ei tulnud, sest ainuüksi juba sõnas “iseseisvumine” puudub aktiivsus. Aga hakata seda sõna selles tähtpäevas muutma või üldse mainimata jätma… Ka on Eesti inimesed sõnaga “taasiseseisvumine” juba nii ära harjunud, et selle muutmine tekitaks arvatavasti hulga segadust ja pahameelt.

Akadeemia peatoimetaja Ain Kaalep: Ma just kirjutasin presidendile oma arvamusest ja ütlen selle ka Eesti Päevalehele otse välja: minu arvates on täiesti ükskõik, kas kasutada sõna “taasiseseisvumine” või “iseseisvuse taastamine”. Kui “taasiseseisvumine” sobib ühe lause rütmiga paremini, siis tuleb kasutada seda ja kui lause rütmiga sobib rohkem “iseseisvuse taastamine”, siis tuleb kasutada seda. Tegu on puhtalt rütmi küsimusega ja ei midagi muud.

Tartu Ülikooli lähiajaloo professor Jüri Ant: Kuigi presidendi ettepanek tundus mulle esmakuuldes pisut üllatav ja jahmatav, arvan ma, et sel korral oli tal õigus. Sõnadel “taasiseseisvumine” ja “iseseisvuse taastamine” on olemas teatav vahe. Seda on üpris raske seletada, aga üldjoontes näitaks sõna “taasiseseisvumine” nagu mingit uut kategooriat, kuid “iseseisvuse taastamine” seda, et taastati järjepidevust. See on väike, kuid siiski oluline erinevus.

 

ENSV=> EV <=> EW

On aasta 2007

Iseseisvuse taastamisest on möödunud VEEL kuus aastat.

Rein Järlik arutab DELFI artiklis "Miks on 20. august riigipüha?" selle päeva tähendust ja esitab muuhulgas retoorilise küsimuse - Kas ülemnõukogu tahtis kolmandat vabariiki? Lähiajaloo käsitlustest võib ikka ja jälle leida väiteid, et Eesti Komitee tahtis taastada Eesti Vabariiki õigusliku järjepidevuse alusel, ülemnõukogu aga tahtis välja kuulutada mingit kolmandat vabariiki. Kuidas olid asjad tegelikult?

Ise ta ka samas vastab, et deklaratsioon Eesti NSV ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostööst ei jäta mingit võimalust ülemnõukogu eesmärkide mitmeti tõlgendamiseks: Eesti NSV ülemnõukogu on valmis koostööks Eesti Kongressi ja Eesti Komiteega Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.

Kuid kõhklused on endiselt üleval ja jäävad sinna just Keskerakonna suhtumise tõttu Eesti riiklusse, sealhulgas Eesti riigi tähtpäevadesse, nende tähistamisesse nagu ka suhtumises kodakondsuspoliitikasse jms.

Kõhklused süvenevad omakorda valitseva Reformierakonna poliitika tõttu, milline rõhutatult devalveerib kodakondsuspoliitikat ja kärbib igat moodi riikliku iseolemise instrumente. Kõike eeltoodut saadab retoorika rahvale mõistetamatust (või väga kummaliselt tõlgendatavast) "euroopa ühtsusest, euroopa standarditest, euroopalikest väärtustest, euroopalikest arusaamadest ..."

Aasta hiljem, 20.08.2008. a.  võtan ma BHR´is kokku Eesti riigi iseseisvuse taastamise perioodi, RahvaRinde kaaperdamise, inimestega manipuleerimise, ENSV-liku pseudopoliitika kui ka "taasiseseisvumise" ja "iseseisvuse taastamise" dilemma läbi erinevate kirjutiste, nõustudes samas Jaak Jõerüüdi tõdemusega, et ajalugu on tolmune.

 

Iseseisvuse taastumisest

Lõppkokkuvõttes taandub kõik ühele suurele ja olulisele õiguslik-ajaloolisele analüüsile, mis sisuliselt tegemata ning millest sõltub meie riigi õiguslik sisu, ideoloogiline sisu ning ka suhted kõikide naabritega emakese maa peal.
Kuigi tavakodanikul on seda raske mõista, on tegemist riiklikus plaanis üliolilise dilemmaga. Kui sellele pole konkreetset põhjendatud vastust, siis oleme raskustes iseendi ees, rääkimata raskustest maailmapoliitikas.
Küsimus on lihtne - kas Eesti riik on taasiseseisvunud keskerakondlik ENSV järglane e. nn II vabariik või oleme tuhast tõusnud EW järglane e. oma iseseisvuse taastanud I Vabariik. Siin on tegemist ülimalt tõsise õiguslik-poliitilise küsimusega, millele saab vastuse leida vaid siis, kui analüüsida kogumis iseseisvuse taastamise faktilisi asjaolusid läbi rahvusvahelise õiguse prisma. Võiks isegi küsida lihtsamalt - kas oma suures rõõmsas emotsionaalses laulvas liikumises suutsime me hoida nina tuules ning külma pead, et läbi viia kõik vajalikud toimingud koos Eesti eksiilvalitsusega, mis võimaldaks öelda - me oleme EW õigusjärglased.
 

 AJALUGU ON TOLMUNE

Ajaloo tolm on kogunemas sündmuste peale, mis leidsid aset 1991. aastal. Näha on küll üldised piirjooned, kuid hämarusse on vajumas autentsed soovid, hirmud ja igatsused, mis saatsid toona inimesi erinevatest sotsiaalsetest kihistustest, kes siiski käsikäes 20. augustil 1991. a. (ning pisut enne ning pisut peale) näitasid oma otsustavat toetust Eesti riiklusele ja iseseisvusele.

Nüüd käib võitlus selle nimel, kes on kangem eestlane, vägevam vabadusvõitleja ja suurema empaatiaga rahvuslike varade-väärtuste ohverdaja. Ohvrid kantakse peavoolumeedia karjuval toetusel sotsiaal-liberalismi kõikehävitavale altarile.

Tekitatud tohuvapohus rebitakse maha püsivaid raame ja masside tähelepanu juhitakse asendustegevusele jääkeldritesse ning vabaõhuetendustele Paidesse (ja mitte ainult sinna), kus orwelliku 1982 stiilis uuskeele sõnaraamatust lähtuvate "vihakõnede, sallimatuste, ksenofoobsete ilmingute" ja muu "dekadentsliku" saasta vastu võideldakse sotsiaal-liberaalse lipu all.

Samas hõõguvad söed edasi koldes, mis süüdati aastakümneid tagasi läbi poolikute lahenduste ja lõpuni vaidlemata jäänud probleemkäsitluste.

Valitsevate ringkondade poolt rahva ette järamiseks visatavad sotsiaalsed kondid on küll mahlaste verelihatükkidega isuäratavaks aetud, kuid need ei suuda siiski kustutada ajaloo tolmu alla mattunud dilemmasid, millistel on poliitilises mõttes riikliku tähendusega.

Sellised tulevad igal aastal uuesti ja uuesti meelde ning taas küsitakse küsimusi - mida NAD mõtlesid 1991? Mida nad mõtlesid SIIS? Miks NAD kirjutasid SELLELE alla? Kes SEDA ütles ... lubas? Miks NAD SEDA tegid? ...

... Miks meil on edgaripäev?

Lõpuks tuleb keegi, kes kogu probleemistiku lihtsalt kokku võtab nagu tegi seda BHR 2013. aastal:

KUI eeltoodu tõele vastab, tuleb lugeda tõenäoliselt õigeks see, et kehtiv Eesti Vabariik on uus riik, milline sündis 20. augustil 1991 (äärmisel juhul tunnustatav ka ENSV järeletulijana).
Ilmselt saabub siis aeg lõpetada ühiskonna piinad ning poliitiline onaneerimine Eesti Wabariigist kui meie riigi õiguseellasest (Tartu rahust jms., jättes need tõesti ajaloolaste pärusmaadeks) ning mõelda tõsiselt selle peale - millist Eestit me tahame?

Ja kui eeltoodu tõesti tõele vastab, siis pole midagi imestada, kui jõuab kohale lõplik väsimus koos tõdemusega: on aeg meie rahval maha istuda ja uuesti korrata 27 aasta tagust trikki oma rahva õiguste taastamiseks ning riigile suveräänsuse tagastamiseks - veelkord ja uuesti vastu võtma suveräänsusdeklaratsiooni, millega kuulutama MEIE seadused MEIE riigi territooriumil ülemuslikuks.
Oleme teinud seda kaks korda (1918, 1988) ja suudame teha ka kolmandat korda. Kas siis aastal 2018?

NING SIIS pole tähtsust enam ei 24. veebruaril ega ka 20. augustil

Ehk on see isegi hea. Sest siis on uus riik, mille rahvas on valinud kõhklusteta ja teadmises, et vana taaka selle küljes enam pole. Me ei vaidle enam. Meie paat on randa jõudnud.

 

Paul Puustusmaa

Allikas:http://bhruzzland.balanss.ee/isamaa/ensv-ev/691-vana-kuld-paeikese-kaette-iseseisvuse-taastamine-vs-taasiseseisvumine