MEIE KIRIK: Mõttekilde läänemaade hävingust

Allpool on esitatud valitud katkendeid Helsingi ülikooli professori Timo Vihavaineni raamatust „Äratuskell Õhtumaadele“ (soome keeles „Länsimaiden tuho“ ehk otsetõlkes „Läänemaade häving“). Käesoleva tsitaadivaliku eesmärgiks on seda tänapäeva lääne kultuuri allakäiku ja mandumist elegantselt analüüsivat teost, mis eestikeelses tõlkes ilmus 2010. aastal, taas meelde tuletada ning lugema kutsuda. Siinses valikus on esindatud eelkõige religiooniga seotud mõtteavaldused. Vihavaineni teose teeb huvitavaks ja mõtlemapanevaks see, et autor on suutnud tabavalt esile tuua ja iseloomustada mõtlemises ja hoiakutes toimunud muutusi ning ühiskonda ja kultuuri kujundavaid suundumusi. Lisaks käesolevale tsitaadivalikule soovitame lugeda ka ajaloolase Jaak Valge kirjutatud arvustust. Illustratsiooniks on kasutatud fragmenti Hieronymus Boschi (surn 1516) triptühhonist „Maiste naudingute aed“. MK.

+++

Kultuurile omaste ego piiravate keeldude kaotamine algas 1960. aastatel ja sellest alates on protsess kulgenud erakordselt kiiresti. Selle arengu juhtriikideks võib nimetada USA-d ja Inglismaad, ent tänu üha võimsamaks muutunud massimeediale levisid ideed kiiresti ka mujale.

Kultuuri üldise muutumise võib lühidalt kokku võtta tõdemusega, et kasust lähtuv naudingu kalkuleerimine, nagu sellest 1950. aastatel kirjutas näiteks Bertrand Russell, muutus kiiresti domineerivaks. Purustati kõik tabud: seksuaalne mõõdukus ei olnud enam kiiduväärne, sõjas üles näidatud kangelaslikkus ei olnud enam austust ega voorus ja omakasupüüdmatus imetlust väärt, pere ja emakohustused ei olnud enam pühad. Juhtnööriks oleks hästi sobinud 19. sajandi Vene revolutsionäärist nihilisti Sergei Netšajevi kirjutatud hävitustööõpetus, „Revolutsionääri katekismus“, mille kohaselt oli kõige mõõdupuuks nauding, ainult see oli tõeline väärtus. Samal ajal öeldi lahti religioonist, seda tehti kogu ühiskonnas, ülevalt alla. (Lk 27.)

+++

Tarbimisühiskond ei vajanud enam ei au ega peent kõnepruuki, nüüd nõudis eneseimetleja endale hüvesid, teenuseid, küllust – oma himude igakülgset rahuldamist. Ja ühiskond lubas, isegi toetas seda, ning tarbimisest sai olemasolu põhjus, mille kogu ühiskond kiitis heaks. Tarbimisest märterlikult loobunu aga muutus haletsusväärseks kujuks, kelle peale kaastunnet ei raisatud. [---]

Tarbimishulluse võime astuda religiooni asemele on olnud tähelepanuväärne. Tõenäoline on, et mingil määral mõjub tarbimine inimesele samamoodi nagu religioon. Kokkukuuluvustunne – müstiline liit – sünnib hüpermarketites, seebisarju vaadates ja metslasmuusika saatel toimuvatel riitustel, mis koondavad kümneid tuhandeid, televisiooni vahendusel isegi sadu miljoneid inimesi ühtseks kiljuvaks massiks. Inimesel on üha kergem saada suure terviku osaks, ta ei pea tegema muud kui järgima oma kõige primitiivsemaid instinkte. Teda ei tõugata kogukonnast välja, tehku ta mida tahes – kõik on lubatud. 1960. aastate sotsioloogid, nende hulgas Ralf Dahrendorf ja Erik Allardt, nägid niisugust arengut ette ja pidasid seda oluliseks murdepunktiks ajaloos. Saabumas oli solidaarne ühiskond, millest pidi saama õnnemaa, kus vabadus ja pluralism löövad käed ratsionaalsuse ning ainelise heaoluga. Mõttetu ideoloogiline võitlus hääbub oma irratsionaalsusse ja järele jääb vaid arukas tegevus – õnnejaht. [---] Uue tsivilisatsiooni kindel alus on konsumerism. (Lk 29–31.)

+++

Kultuuri allakäiku iseloomustab enesekindluse kadumine: selle asemel et olla uhke oma saavutuste üle, ta pigem vabandab oma olemasolu pärast. Kultuuri mandumise märke on keeldumine selle väärtuste eest suremast. USA, kelle sõjavägi on eesliinil olles pidevalt ohus, püüab kaotusi vältida ja Serbia pommitamise ajal see peaaegu õnnestuski, kuid avalik arvamus peab inimkaotusi ikkagi talumatuks ja skandaalseks. Suhtumine on mõistetav: kultuuris, kus põhieesmärgiks on saanud naudingute suurendamine, ei saa millegagi õigustada neist ilma jäämist. Ei ettevõtmise eduga, ei isamaaga ega enese auga. Elu suurimad väärtused on lääne tsivilisatsioonist kadunud. (Lk 35.)

+++

Uue inimese kujundamine on olnud lääne kultuuri läbivaid teemasid valgustusajastust alates. Prantsuse revolutsiooni ja Inglise utilitaristide ratsionaalset inimest peeti peaaegu täielikult teistsuguseks olendiks, kui oli tema irratsionaalsuse kammitsais elav valgustamata eelkäija. Oluline uus nähtus oli isikustatud jumala kadumine, mis tegi inimesest endast oma saatuse üle otsustaja. [---] Jumala surm andis inimesele võimaluse ja kohustuse astuda tema asemele ning seda tajus valgustusajast alates ähmasemalt või selgemalt kogu Euroopa intelligents. (Lk 91.)

+++

Konsumerism on ilmselt midagi rohkemat kui meie ajastu haigus, ta võib olla ka meie ajastu religioon. Seepärast vajab ta oma rollimudeleid, pühakuid, aga ka omi patte. Inimene tahab ühtaegu nii puhast südametunnistust kui ka võimalust pattu teha. Kui rahvale kuulutatakse sellist devotio moderna’t, uut vagadust, kus voorus saavutatakse himude vabaks laskmisega, on võrrand täiuslik. Kui selline mudel ilmselt toimib ainult filmimuinasjutus, teenib ta vähemalt seda üldist hüvet, milleks kulutamise suurendamist on nimetatud. (Lk 127–128.)

+++

Imatra koguduse õpetaja vahetas sugu ja võttis nimeks Marja-Sisko. See ei oleks olnud võimalik mingil teisel ajastul. Sündmus ei pannud peaaegu kedagi nördima, vaid kutsus esile osavõtlikkust ja kannustust. Võib kujutleda, milline olnuks suhtumine veel 1950. aastatel. Marja-Sisko otsuse põhjus oli see, et ta tahtis end teostada. Mehena oli tal seljataga juba kaks abielu ja kolm last. Nüüd ootas ees elu naisena. Naiseks muutumine ei toimunud küll parimal ajal: paarkümmend aastat tagasi oleks Marja-Siskost võinud saada veetlev naine, nagu ta nukralt arutles. Inimolemise tragöödiasse kuuluvad vanadus ja surm, mitte sundus elada selle sugupoole kehas, kuhu oled sattunud sündima, osutas Marja-Sisko oma eeskujuga.

Oswald Spengleri arvates on tõelisele religioonile omased tabud, mitte üldised põhimõtted, nagu näiteks inimarmastus, inimese õnn või kõigi taevasse pääsemine. Religioon on tugev siis, kui kogukond on selle tabud kohustuseks võtnud ja valvab, et neid täidetakse. Tänapäeva kristlus ei sisalda tegelikult mingeid keelde ega käske, vaid soovitusi, mille põhialus on mõtteviis, et kõige tähtsam on inimene, kellel on luba teostada ennast igal viisil, teiste samasugust õigust rikkumata. Kui inimene seda põhimõtet järgib, on religiooni roll andestada ja lohutada.

Tabusid veel siiski on. Näiteks pedofiilia rikub teiste õigusi, inimsöömist peetakse sobimatuks, ehkki kunstis on see lubatud, ja avalik paaritumine on samuti vastuvõetav vaid kunstilises mõttes. Kuid homoseksuaalsus ei riku kellegi õigusi, samuti mitte sugupoole vahetamine. Seepärast näitab vaid julgust, et jumalateener võtab eneseteostuse põhimõtet tõsiselt. Lõppude lõpuks on ju seegi jumala tahe, kui peame tähtsaks neid üldpõhimõtteid, mida tunnistab meie kirik: armasta ligimest nagu iseennast. Enne seda põhimõtet oli jumal küll esimese käsuna maininud, et üle kõige peab armastama jumalat. Kuna keegi ei oska öelda, mida see tähendab, on kirik osavalt suundunud teise käsu juurde, milles armastus iseenda vastu on sama hinnatud kui ligimesearmastus. (Lk 153–154.)

+++

Islamiterroristidel on vägivallateo tipphetkel kombeks hüüda: „Allahu akbar!“ Jumal on suurim! Humanistliku maailmavaate seisukohast on loosung äärmiselt mõnitav: süütute inimeste tapmist nimetatakse jumala antud õiguseks ja isegi kohustuseks, kusjuures neil ei ole ette näidata mingeid asjakohaseid volitusi, mida omal ajal oli juba nõudnud Voltaire. Seda, kui sügav kuristik on teokraatliku islami ja humanistliku lääne vahel, näitab kasvõi peapiiskop Jukka Paarma mõne aasta tagune hinnang, kus ta oma positsiooni seisukohast paradoksaalselt rõhutas, et kõige tähtsam on alati inimene.

Mõte, et inimene on alati kõige tähtsam ja niiviisi kõige mõõt, on fundamentalismi vaatevinklist mõnitus. Islami „halastavale ja andestavale“ Allahile omistatakse neid pehmeid omadusi vaid tema vägevuse täiuse rõhutamiseks. Islamis ja judaismis algab ja lõpeb kõik seadusega, ristiusus on kesksel kohal lunastus. Ristiusu Jeesus on meie meelest juba evangeeliumides kirjeldatud algse kujuna humanistlike vaadetega ja kristliku teoloogia arengut praegusesse, selgelt ateistliku ja antropoloogilise käsituse poole, võib tagantjärele pidada väga loogiliseks. Jeesus ei olnud ju ainuüksi humanist, vaid ka anarhist, kes vilistas seadusele ja prohvetitele, kui need ei teeninud kõige kõrgemat ehk armastust, millest pidi osa saama kogu inimkond, patused ja tölnerid kaasa arvatud. (Lk 163–164.)

+++

Moodne ilmalik kultuur kui ajalooline uudsus suhtub vaenulikult nii religiooni kui ka perekonda ning need traditsioonilise ühiskonna alusena on modernses ja ratsionaalses maailmas tihti suudetud tõrjuda äärealadele või vajaduse korral enam-vähem hävitada. Oleme peaaegu jõudnud sellisesse utoopiasse, mida omal ajal kavandasid kommunistid: perekonnast sellisel kujul, nagu seda tunti veel sada aastat tagasi, on alles jäänud hale vari. Vaba seksuaalsus, millest omal ajal unistati, on domineeriv tõsiasi isegi sel määral, et ka kunagi radikaalseks ja ideaaliks peetud tsiviilabielu ei viitsita enam registreerida: ilma rituaalidetagi tunnistab ühiskond kooselu kui tõsiasja. Paistab, et rahvas saab hakkama ka ilma oopiumita: kirikud kajavad tühjusest kõikjal Euroopas. (Lk 166.)

Allikas:http://meiekirik.net/index.php/artiklid/147-mottekilde-laanemaade-havingust