Varro Vooglaid | Külvad tuult, lõikad tormi

Foto: Laura Oks

Et noorte seas levivad seksuaalidentiteedi hälbed, mis väljenduvad ka aina kasvavas huvis homoseksuaalsete suhete vastu, on kõike muud kui üllatav. Elame ju seksuaalrevolutsiooni järgsel ajastul, kui ühiskond on hüperseksualiseeritud ning inimeste normaalne kõlbeline tunnetus eriti just seksuaalsusega seonduvates küsimustes raskelt segi paisatud.

Pühadusest perverssusteni

Ühelt poolt sisendavad noortele inimestele meelelahutustööstus, meedia ja eri huvigrupid relativistlikke ja nihilistlikke alushoiakuid, nagu ei oleks seksuaalkäitumise vallas üldse niisugust asja, nagu õige ja vale ning nagu sõltuks selles osas kõik inimeste enda maitse-eelistustest. Samuti on üha laiemalt levimas nn gender-ideoloogia, mis väidab, et sooidentiteedis ei ole midagi objektiivset ega püsivat, vaid see on kultuuriline konstruktsioon ja avatud pidevatele muutustele – täna nii, homme naa jne.

End seksuaalkasvatuse ekspertideks tituleerinud uued ideoloogiatöötajad korrutavad aga, et armastus ei tunne sugu ning et ühtmoodi terved, moraalsed ja hinnalised on nii mehe ja naise vahelised abielulised suhted kui ka homoseksuaalne läbikäimine, julgustades noori inimesi eksperimenteerima ka sellega, mida on tervetes ühiskondades peetud perversseks.

Üleüldse on seksuaalsusest, mis veel mitte kuigi ammu oli pühaduse sfäär, tehtud meelelahutuse ja tarbimise pärusmaa, mistõttu inimesed otsivad seksuaalsuhetest mitte armastust ja inimeseks olemise sügavamat tähendust, vaid seiklusi, kiireid naudinguid ja oma himude rahuldust.

Seejuures toimub meie kultuuriruumis pidev inimeste seksuaalsete ihade üleskütmine ja ka nende rakendamine äriliste püüdluste teenistusse. Peamiseks näiteks on siin inimseksuaalsust kujuteldamatult labastav, madaldav ja moonutav ning samas pea kõigil noortel nutitelefonis pidevalt kaasa käiv pornograafiatööstus, mis on võtnud kolossaalsed mõõtmed ning mis teeb puhtuse ja väärikuse hävitamiseks katastroofilist laastamistööd, lõhkudes loendamatul hulgal abielusid ja perekondi ning jättes endast maha hordide viisi katkise hingega inimesi.

Sellel kõigel on eriti laastav mõju oma identiteedis veel ebakindlatele noortele inimestele, mistõttu ei saa tõesti pidada üllatavaks, et üha rohkem on noorukitele arusaam seksuaalsuse inimloomusest lähtuvast sügavast ja kaunist olemusest ning selle meest ja naist tervikuks siduvast ja eluandvast tähendusest kaotsi läinud.

Inimvaenulik ideoloogia

Paraku ei ole meie ühiskonnas (vähemalt võimutasandil) näha suundumust olukorra parandamise poole, vaid pigem vastupidi – kantuna terve mõistusega vastuolus olevast ja inimvaenulikust liberalistlikust ja hedonistlikust ideoloogiast probleemi pigem süvendatakse, surudes koolidesse rüvedat seksuaalkasvatust, mis kätkeb muu hulgas homoseksuaalsete suhete normaliseerimise püüdlust.

Selle vastutustundetu ideoloogilise manipuleerimise ohvriks on mitte ainult meie lapsed ja lapselapsed, vaid kogu Eesti ühiskond, mis omandab haiglase palge ja liigub enesehävituse poole. Kui tahaksime, et meie rahvas ja kultuur jääks püsima ja kestaks edasi, peaks väga tõsiselt pingutama terve perekonnakultuuri eelduseks olevate väärtuste, hoiakute ja vooruste propageerimise ja uuesti au sisse tõstmise nimel.

Paraku ei ole aga näiteks sotsiaalministeerium, kes rahastab süstemaatiliselt homopropagandat, toetanud ega viinud ka ise eales läbi ühtegi kampaaniat, mis oleks suunatud pereväärtuste, nagu kõlbelise puhtuse, abielulise truuduse, pühendumise, paljulapselisuse ja muu sellise esiletõstmisele.

Ent nagu rahvatarkus ütleb: külvad tuult, lõikad tormi! Kui lubame oma ühiskonnas külvata inimvaenulikku ideoloogiat, siis peame olema valmis elama inimvaenulikus ühiskonnas. On tagumine aeg teadvustada, et ideedel on tagajärjed.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/700180/varro-vooglaid-kulvad-tuult-loikad-tormi