TEABEÜHISKONNA UUS SÕJAKUNST
Frans
P. B. Osinga. Teadus,
strateegia ja sõda. John Boydi
strateegiateooria. Riigikaitse Raamatukogu, 2013.
Hollandi sõjaväelane F. Osinga kirjeldab ameeriklase J.
Boydi sõjakunsti põhinippe (vaatlust, otsustamist ja tegutsemist). Teos on
mõeldud 20. sajandi teadusuuringute kasutamise tutvustusena sõjalise
kavandamise alustena. Termodünaamika, evolutsiooni, relatiivsuse,
kvantmehaanika ja määramatuse oletuste alusel tekkis süsteemipõhine
maailmavaade.
J. Boydi teabeühiskonnale kohandatud sõjakavalus toetub
otseselt teaduse, kaoseteooria, kohanemise- ja juhtimisõpetuse alustöödele.
Enne teda saadi aru, et sõjas keerleb kõik mõtlemise ümber aga tema oli esimene
kes ühendas teaduse õpetused sõjaajalooga. Teabeühiskond rajaneb suhtlemisel ja
tehnoloogilise teabeühiskonna sõjategevus sarnaneb pigem küber- ehk
võrgusõjaga, kui massiarmeede kurnamissõjale. Peale Vietnami kaotust
sõnastab Boyd uue mõttemustri alused.
Tööstusrevolutsiooni ajal kasutati tehnikat kaikana,
millega põhjustati mõlemas sõdivas pooles õudustäratavaid inimkadusid. Ameerika
kodusõjast (1899-1865) ja Napoleoni hilisematest lahingutest kuni I
maailmasõjani ei suutnud taktika ning juhtimisvaimsus järgneda tehnika
arengule. Teoses kirjeldataksegi kuidas K. Popperi ja T. Khuni teadusteooriate
ning hommikumaa sõjakunstide (Sun Zi, Aleksander Suur, Tšingis-Khan +
kommunistid) alusel kujundatakse uus mudel väiksematest iseseisvatest
üksustest, mis toimivad välksõja ja partisani sõja põhimõttel. Üksustel on
teada eesmärk aga vabadus see ellu viia, vastavat pidevalt muutuvatele oludele.
Lahingus tekkiv sidusus on seotud vaimse üleolekuga, mitte materiaalsega. Juhid
jätavad alluvatele vabaduse kasutada kujutlus- ja algatusvõimet, mis on
kooskõlastatud kõrgemal astmel paikneva juhtide tahtega. Ülemus ütleb mida on
vaja teha, alluval on vabadus, kuidas seda teha. Selles süsteemis on alluval
õigus põhiülesanne kahtluse alla seada kui see pole kooskõlas olemasoleva
tegelikkusega. See nõuab inimestelt usaldusel ja kogemusel põhineva sideme
tekkimist. Edutatakse neid kes näitavad algatusvõimet, võtavad riske ning
pakuvad välja uusi eesmärgi saavutamise viise.
Kui II maailmasõjas peeti tankilahinguid, siis nüüd ei
rünnata tanke vaid nende varustus ja sidesüsteeme. Luuakse segadus, kaos ja
paanika, milles vaenlase vaimne-kehaline vastupanuvõime lakkab. Võit saabub kui
vastane ei suuda sündmustega kohaneda, ei suudeta kavatsusi läbi näha. See ongi
väejuhtide eesmärk, mille saavutamiseks tuleb ootamatult ohustada mitut nõrka
objekti. Kusjuures vastast ei kujutata srateegiliste üksustena vaid orgaanilise
tervikuna. Boydi sõjakunsti eesmärgiks on kiiresti kulgeva ja ebakindla olu
loomine, milles vaenlane ei suuda vaimselt toime tulla, ei suuda kohaneda. Ellu
jääb uuendusvalmiv, loomingulisem ja algatusvõimelisem süsteem, ehk avatud
ühiskond.
Teaduslik teadmine on pidevalt muutuv ebakindel
sündmustejada ja teadmised toimivad relvadena. Sündmustele ja nähtustele
tähenduse osutamine pole ainult üksikisiku valduses. Tõde selgub vestluses,
suhtlemises. Külma sõja järgses lahingus on peale tehnoloogia, relvade ja
sõdurite arvul oluline veel keel, õpetused, uskumused, kogemused, kultuur,
sümbolid, andmevood, organisatsiooni õppimine, muutustega kohanemisvõime jms.
Teave ja selle edastamine on kui relv, kui jõu mitmekordistaja. Nüüd on teabest
saanud ainus ja kõige olulisem sõjaline asi.
Kaasaja lahingus toimuvad vaatlemise ja tegutsemise
toimingud samaaegselt. Kuna lendur ja tankist on pidevalt ühenduses staabiga
siis on muutunud juhtimise olemus. Kui tööstusrevolutsiooni sõjapidamine
rajanes kohutaval valearusaamal, nagu tuleks ühe riigi poliitika teisele peale
suruda vähima võimaliku kuluga, siis nüüd on inimmassid muutunud lahingus
tähtsusetuks. Enam pole vaja vastase sõjavägesid lahinguväljal sõna otseses
mõttes hävitada.
Nagu Iraagi sõjas näidati, piisab tagalaühenduste ja
juhtimissüsteemide halvamisest, et juhtimiseta jäänud lahinguüksused kaotavad
vastupanutahte ja kogu raudvara muutub kokkuvarisevas kaoses kasutuks. Omavahel
ei võitle enam massiarmeed vaid juhtide ajud. Eesmärk pole relvaüksuste
purustamine vaid juhtide tegutsemisvõimetuks muutmine. Ajusõja pidamiseks
vaimsel tasandil tuleb osata kasutada juhtimisteooriaid. Sõja võitmiseks loodi
mõistuse mõistmise täpisteadus. Avastati tagasiside, iseregulatsioon ja
iseorganiseerumine.
Teoses kirjeldatakse teadusuuringute saavutuste
kasutamist juhtimisõpetuses. Juhtimiseks tuleb mõista aju toimimist,
inimkäitumist ja süsteemide toimise põhimõtteid. Ameerika sõjavägi rajati
tagasiside ja loovuse alusele. Boydi süsteem arvestab pidevalt muutuva
olukorraga. Kui uusdarvinistid pidasid tähtsaks vahendite üha kasulikumat
kasutamist, siis uue mõttemustri järgi kõrgemal arenguastmel olev liik suudab
paremini töödelda suuremat hulka teavet, lühema aja jooksul. Ellu ei jää mitte
tugevam vaid kohanemise määrab suhtlemisvõime. Uuendustele avatud ühiskond või
süsteem on eluvõimelisem.
Teoses kinnitatakse nende arusaama kes peavad Iraagi sõda
pettuseks. See polnud sõda nagu varasemad vaid meedialavastus, vastase kaosesse
paiskamise toimingud, mille aluseid teoses kirjeldataksegi. Pole enam
massiarmee rasketehnika kurnamissõda vaid tippspetsialistide kasutavad
täpsusanduritega pikamaa-täppistõrjevahendite üheaegne rünnak.
Õpetuse tasandil tähendab uus mõttemuster väiksemate
üksuste suuremat võimsust. Kurnamissõda on asendunud täpsusõjaga. Laevadelt ja
lennukitelt antava tulelöögi eest on raske varjupaika leida. Rinde asemel on
”operatsioonid”, mis võivad toimuda kusiganes.
Kõige olulisem on teadmine mis, millal, kus ja kuidas
toimub. USA relvajõudude 21. sajandi alus on hajutatus, kohanemisvõime ja
iseseisvus.
Leho Lamus
0 kommentaari:
Postita kommentaar