Kuhu suunas liigume koos Euroopa lastekaitsega? Igasse peresse järelvaataja?

---

 “Käesoleva (2016) aasta augustist hakkab Šotimaal kehtima uus laste ja noorukite seadus (1). Seaduse kohaselt saavad lapsevanemad edaspidi igale oma lapsele kohustuslikus korras nn tugiisiku, kes hakkab andma ülevaadet iga lapse kasvamise ja kasvatamisega seonduvate küsimuste osas. See tähendab, et kui seni oli vastutus lapse heaolu eest emal ja isal, siis nüüd tuleb õhtustesse lapsekasvatusteemalistesse aruteludesse kaasata veel üks inimene. Tavaliselt siis mõni proua tervishoiutöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või mõni muu ametnik, kes parasjagu perele määratakse,” kirjutab justist Henno Nurmsalu teemal, millest oleme Telegramis kirjutanud ka juba mõned aastad tagasi.

Mitte ühelgi perel sellisest perevälisest “abikasvatajast” keelduda võimalik ei ole. Ei diferentseerita seda, kas pere on asotsiaalne või kas ta reaalselt vajab abi. Isikul on õigus sekkuda ja kontrollida lapsega seonduvat sõltumata vanemate või ka lapse tahtest. Sekkumiseks piisab, kui on mingigi kahtlus lapse heaolu osas või laps ei ole lihtsalt piisavalt rõõmus.

Kuidas tundub?
Tolle isiku ülesanne (seaduses nimetatud kui Named person, otsetõlge Nimetatud isik) on last alates sünnist kuni täisealiseks saamiseni jälgida ning vajadusel sekkuda. Muu hulgas on Nimetatud isikul õigus kontrollida, kas laps saab kaasa rääkida oma toa sisustamises ja mida ta televisoonist saab vaadata (vt Šoti valitsuse infomaterjali). Eelviidatud infomaterjali (2) põhjal kontrollitakse muuhulgas:

• kas lapsel on turvaline koht elamiseks,
• kas laps käib arsti juures,
• kas laps tahab koolis õppida,
• kas lapsel on kindel päevane rutiin söömiseks, magamiseks jne,
• kuidas laps mängib,
• millised on ühised tegevused koos perekonnaga,
• kas lapsel on saladusi (vanemate ees),
• kas laps vabandab, kui ta midagi valesti teeb,
• jne.

Šotimaal on see seadusemuudatus saanud valitsusega seotud organisatsioonide poolt heakskiidu kui hea programm tagamaks lastele “hea elu”. Šotimaa kohtusüsteem on leidnud, et uus seadus millegagi vastuolus ei ole. Praeguseks on erinevad inimõigus-, haridus- ja perekonnaorganisatsioonid esitanud apellatsiooni Suurbritannia Ülemkohtusse, et hoida ära seaduse jõustumine augustis 2016. a.

Kas probleemi üldse on?
Selliste küsimuste puhul meeldib inimestele pigem mõelda, et neid see ei puuduta. Arvatakse, et kui perekond on “normaalne”, siis midagi ju ei juhtu. Keegi pereväline inimene ei taha ju meile halba ja ei hakka põhjendamatult sekkuma pere asjadesse. Et probleemid tekivad vaid asotsiaalsetel peredel, kus lapsed tõesti abi vajavad. Seetõttu eelistab Eesti inimene sellistes küsimustes võtta täielikult apaatse positsiooni ja senisele seadusloome kogemusele tuginedes ei ole mingit naiivsust loota, et vajadusel sellist seadust Eestis läbi ei suruta.
Samas näitavad juhtumid nii meil kui ka mujal, et sellised asjad puudutavad väga paljudel juhtudel just tavalisi, normaalseid, oma lastest hoolivaid peresid. Mis juhtub siis, kui ühiskonnas kehtivad väärtushinnangud ei lähe kokku perekonna väärtustega? Või kui peret kontrolliva ametniku maailmavaade erineb perekonna omast? Või kui ametniku nägemus õigest kasvatusest, õigest toitumisest, piisavast hügieenist jne erineb Sinu nägemusest? Kas meil kümne aasta pärast on üldse õigus otsustada, mis kell perele õhtusööki pakume? Või piirata oma lapse multika vaatamist? Kas hakkame saama ametkonnalt juhiseid, mida peaksime koos perekonnaga vaba pühapäevaga ette võtma? Lapse tervisega seotud otsustusõigusest ei maksa üldse rääkida, kohustusliku  perearstikülastuse rakendamine oleks sellisel juhul alles algus.
Antud seadus on juba käivitunud pilootprojektina osades Šotimaa piirkondades. Juba on teada juhtumeid, kus inimesed avastavad, et nende perekonna siseasjade kohta on koostatud mahukaid aruandeid, kus pereelu on lahatud detailideni. Näiteks on avalikuks tulnud üks juhtum, kus pere võitles kaheksa kuud selle eest, et saada juurdepääs oma pere kohta kogutud materjalidele (antud juhul 60 lk aruanne), kus muu hulgas heideti perele ette, et laste nägu ei puhastatud nohu korral piisavalt korrektselt, laps imeb liiga palju pöialt ja on ka kahtlus, et lapse mähet ei ole piisava tihedusega vahetatud. Loo avalikustas Šoti maineka ülikooli teadlane, kelle perekonnaga see juhtus. (3).

Kas Eestit ohustab sama süsteem?
Esimesed märgid on juba olemas. Mõni aeg tagasi ilmus eKooli süsteemis teavitus, mille kohaselt lisandus eKooli  süsteemi uus roll – sotsiaaltöötaja (4). Teavituse kohaselt hakkab kõigi kooliskäivate laste kohta infot saama üks isik, kelle tegevuse eesmärk on „märgata ja lahendada probleeme, mis takistavad last või noort võimetekohaselt õppimast“ ja „saada (sotsiaaltöötajal) ülevaate koolis tekkivatest probleemidest ning saada “oma” lastel analoogselt klassijuhatajaga silma peal hoida“. eKooli teavitusest tulenevalt on sotsiaaltöötajal sisuliselt õigus vanemate teadmata näha õpilase isikuandmeid, tõenäoliselt on tal oma tööjuhendi kohaselt õigus ka õpilasega otse suhelda. eKooli teavituse kohaselt võivad andmed, mida sotsiaaltöötaja kogub või süsteemi sisestab, olla kodu eest peidetud.
Seega on avalikult on välja öeldud, et meie laste kohta kogutakse informatsiooni, mida perekonnale ei avalikustata.

Henno Nurmsalu, Nurmsalu Õigusabi www.nurmsalu.ee

Allikas: Terviseõigus
Foto: childcarehealthtraining.org

Allikas: http://www.telegram.ee/eesti/kuhu-suunas-liigume-koos-euroopa-lastekaitsega-igasse-peresse-jarelvaataja