Juhtkiri: väärtuskonfliktis esindavad vasakliberaalid suletust ja autoritaarsust

Seltsimehed teenäitajad tähistavad oma usinate õpilaste edusamme inimkonna juhtimisel üha suurema õnne, õitsengu ja õigluse poole

Objektiivi toimetus leiab, et Eesti ühiskonda lõhestavas niinimetatud väärtuskonfliktis esindavad just vasakliberaalsed jõud suletust ja autoritaarsust, mida nad oma poliitilistele vastastele omistada püüavad. Sotside käitumine meenutab olukorda, kus varas ise karjub kõige kõvema häälega: “Võtke varas kinni!”

Käesoleva aasta alguses kirjutas politoloog Tõnis Saarts, et eelmine aasta tõi Eesti erakonnapoliitikasse tähelepanuväärse muutuse, milleks on täiesti uue tuumkonflikti – liberaalsuse ja konservatiivsuse vahelise konflikti – ilmumine. Päästikuks osutusid kooseluseadus ja pagulaskriis.
Viiteid uuele tuumkonfliktile tuli muidugi juba varem. Näiteks 2014. aastal rääkis sotsiaaldemokraatliku erakonna poliitik Eiki Nestor konfliktist avatud ja suletud maailma vahel: “Seega ei peaks me üllatuma, kui totalitaarsete impeeriumide pooldajad, euroskeptikud, marurahvuslased, parem- ja vasakäärmuslased või mis iganes kseno- ja homofoobid teineteist avalikult või varjatult leiavad ja toetavad. Sest neil on üks vaenlane, ja see on avatud maailm, mis seni olnu kahtluse alla paneb või koguni põrmustab.”

Viimastel nädalatel on sotsiaaldemokraadid eesotsas Jevgeni Ossinovski, Eiki Nestori, Andres Anvelti, Rainer Vakra ja Hannes Hansoga seda konflikti raevukalt õhutama hakanud, kutsudes inimesi üles mobiliseeruma “ekreiidide”, parempopulistide, rassistide, homofoobide ja teiste avatud ühiskonna sisevaenlaste vastu. Pole kahtlust, et tegemist on poliittehnoloogilise võttega – terava vastandumise abil loodetakse oma toetajad mobiliseerida ja ennast jõulise tegijana näidata.
Ainult et sotside käitumine meenutab olukorda, kus varas ise karjub kõige kõvema häälega: “Võtke varas kinni!”
Selles niinimetatud väärtuskonfliktis esindavad just vasakliberaalsed jõud suletust ja autoritaarsust ehk nende sõnavara laenates “ebainimlikku düstoopiat”, mida nad oma poliitilistele vastastele omistada üritavad. Ikka ja jälle näeme, kuidas nende ideoloogilise programmi elluviimine toob kaasa demokraatia piiramise ja allutamise õiget ideoloogilist ettevalmistust omavate seltsimeeste valgustatud juhtimisele, tõelise pluralismi allasurumise ja ühiskonna ideoloogilise üheülbastamise, sõna- ja südametunnistuse vabaduse kärpimise.
Ikka ja jälle võime lugeda uudiseid, kuidas Ameerika Ühendriikides ja mitmes Euroopa riigis arreteeritakse kristlasi või teisi traditsiooniliste vaadetega inimesi, neid tiritakse kohtukulli ette ja viiakse koguni vangikongi juubeldavate hüüete “Armastus võitis!” jms saatel – ja seda ainult sellepärast, et nad on jäänud kindlaks oma südametunnistusele ning on käitunud viisil või söandanud välja öelda seisukohti, mis ei ole peavoolu dogmaatilise õpetusega kooskõlas. Sõna- ja arvamusvabadusest on saanud tühipaljas sõnakõlks.

Ikka ja jälle võime lugeda kõige jaburamaid uudiseid, kuidas lääneriikides allutatakse niinimetatud poliitilisele korrektsusele ja ideoloogilisele töötlemisele lasteaiad, koolid, muuseumid ning teised haridus- ja kultuuriasutused, ja kuidas ühiskonna enamust sunnitakse kaasa minema “eesrindlike” sotsiaalsete eksperimentidega, mille poolt ei ole valimistel keegi hääletanud. Vasakliberaalsete jõudude “marss läbi institutsioonide” on päädinud võimu kaaperdamisega näiliselt demokraatliku ilme säilitanud ühiskondades.
Millised parteid Eestis suruvad hambad ristis läbi homopartnerluse legaliseerimist, vilistades rahva – isegi omaenda valijate – hoiakutele? Millise maailmavaate kandjad räägivad avalikult põhiseadusega kaitstud rahvusriigi lammutamisest? Millised poliitilised jõud kutsuvad üles “vihakõne” keelustama ja kriminaalkaristuse ähvardusel sõnavabadust piirama? Kes seisavad vastu rahvaalgatuse ja demokraatia suurendamise ideele? Kes tegelevad manipulatsioonide, sildistamise ja sisulise demokraatliku debati tapmisega? Konservatiivne Rahvaerakond? Ei, esipatuste seas on kindlasti Reformierakond ja sotsid.
Kui rahvuslikult ja alalhoidlikult meelestatud inimesi, kes armastavad oma maad ja kultuuri, tahetakse samastada natside, fašistide, rassistide, šovinistide, ksenofoobide ja ei-tea-kellega veel, siis tuleb kõigepealt rääkida sotside mõttekaaslastest ja vaimsetest õpetajatest Karl Marxist, Vladimir Leninist, Lev Trotskist, Jossif Stalinist, Mao Zedongist, Pol Pothist ja teistest innukatest marksistidest-utopistidest, keda segas progressi ja õigluse toomisel maa peale ainult üks asi – tagurlik inimkond.

Sotside agressiivset käitumist vaadates on üks asi selge: tõeline kultuurisõda ehk maailmavaateline võitlus ideaalide, ideede, tõekspidamiste ja väärtuste nimel on Eesti ühiskonnas alles puhkemas.
Täna seisavad vabaduse – sealhulgas mõtte- ja südametunnistuse vabaduse – ning kõigele hüvelisele toetuva inimväärikuse kaitsel konservatiivsed ehk alalhoidlikud jõud, kelle herakleslikuks ülesandeks on maha kiskuda loomuseadust eirav, inimloomust moonutav ning teistele ideoloogilistele luuludele rajatud maailmapilt, mis on agressiivselt tunginud meie elu- ja vaimuruumi ja laiutab siin ohtliku vähkkasvajana. See ei ole lootusetu võitlus, sest ratsionaalse argumenteerimise ja tõearmastuse jõudu ei saa alahinnata. Seda näitas juba ühe väliselt kõikvõimsa, ent vaimselt pankrotistunud punaimpeeriumi kokkuvarisemine.

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-vaartuskonfliktis-esindavad-vasakliberaalid-suletust-ja-autoritaarsust/