Noortest ja aadetest

Noored tähistavad Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Foto: Artur Sadovski, Postimees/Scanpix

Noorus on idealistlik. Selle asemel, et harjutada noori maast-madalast meelelise kultuuri lodevate naudingutega, mille tühisust täiskasvanutena ise tunnetame, peaksime “müüma” neile ülevat, väärtuslikku ja nõudlikku, leiab Maria Vooglaid.

Noorus on idealistlik. Noor usub, et “kogu maailm on tema auster”, et kõik on ees, kõik on võimalik, ja ta on kõigeks võimeline. Äsja täiskasvanuikka jõudnud inimesele pole palju uskuda, et ta võib saada, kelleks tahab – kasvõi USA presidendiks.

Juba natuke elu ja oma lõputute isiklike puudujääkidega tutvunud täiskasvanud on ettevaatlikumad. Profispordi karjääri rong näib ikkagi möödunud olevat. Eriala ja kutse valikut vist ikka enam ei muuda. Ja üllad väärtused – on need päriselus üldse saavutatavad?

Süvenemine kaasaegsesse kultuuri näib viimasele küsimusele vastavat eitavalt. Ilminguid võimetusest elada mingitegi moraalinormide järgi näib leiduvat lõpmatult (vt siit). Samas tajuvad vabameelseimadki täiskasvanutest, et “reeglitest” loobumine pole õnnelikuks teinud kedagi (vt siit). Mis puudutab inimsuhteid, eriti seksuaalsuhteid, siis meie kultuur propageerib valesid. Täiskasvanud teavad seda juba, või vähemasti aimavad, et kujutatav pole puhas kuld. Aga noortele ei julge me seda öelda, sest kardame neid “alla suruda” ning ise fossiilidena näida.

Vanasti “müüdi” noortele kõige üllamaid (ja nõudlikumaid!) aateid. Ja nad “ostsid” pakutava ära! Mälestame igal aastal koolinoori, kes klassideviisi Vabadussõtta läksid, võideldes oma ideaalide eest isegi kuni surmani.

Oma “elukogenud” blaseerumuses, väsimuses ja tüdimuses mõtleme väsinuks, nõrgaks ja tüdinuks ka noored. Tegelikkuses aga on nad enam kui valmis uskuma kõikidesse kõrgeimaisse väärtustesse: perekonda, truusse armastusse, puhtusse, ohvrimeelsusse. Kes ei tahaks uskuda, et see on kõik tõene! Erakordne on, et noored ka suudaks ja jaksaks seda uskuda! Ent täiskasvanute usk nendesse hüvedesse on pisuke, täiskasvanute usk noortesse aga pea olematu.

Selle asemel, et harjutada noori maast-madalast meelelise kultuuri lodevate naudingutega, mille tühisust täiskasvanutena ise tunnetame, peaksime “müüma” neile ülevat, väärtuslikku, nõudlikku! Nemad on loomu poolest väljakutseks valmis ning võivad inspireerida meidki rohkem pingutama. Kas jääme tõesti liiga araks, et väljakutsetki esitada?

Allikas: http://objektiiv.ee/noortest-ja-aadetest/