EESTI MEEL: Monumentaalne jätkusõda

 Allikas: http://eestimeel.blogspot.com.ee/2016/07/monumentaalne-jatkusoda_5.html

Konstantin Päts kui sümbol. Millal veel kui täna, seitsekümmend kuus aastat pärast õnnetut 5. juulit 1940, mil EV president Konstantin Päts esimest ja viimast korda osales Johannes Varese nukuvalitsuse istungil, võiks tõdeda selle mehe vastuolulisust — ⨳ et Pätsist on saanud kellegi jaoks poliitilise reedu, demokraatia hävingu ja kollaboratsiooni sümbol; teistele sootuks vastupidi — ⨳ Päts on Eesti Wabariigi võrdkuju.

Viimaste hulka kuulub ka Trivi Velliste. Tema südikusele teeb au enam kui kümmekond aastat vältav kihutustöö ja selle kampaania mullu oktoobris krooninud üleskutse rajada pealinna Pätsi ausammas. Kusjuures eedet oponeeriti nii EKRE kui ka EMS-i leerist (vt teabeläte 9), kuigi viimases on auesimees Velliste. Rääkimata ajaloolaste vastasrinnast, kus muuseas dr Enn Tarveli hinnangul oleks Konstantin Pätsi juunis 1940 sooritatud tegevus sellal kehtinud seaduste kohaselt väärinud mahalaskmist (teabeläte 13) Üks arhitektuuriajaloolane võrdles Pätsi aga Hitleriga. Ometi on käivitunud kõiki vastuhääli mürra uputav memoriaalbuum, millesse on kaasatud koolilapsigi.

Aasta 2016 märtsis alustas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum korjandust Pätsi Tallinna ausamba tarvis. Juunis Tallinna Õpetajate Maja arutelule kogunenud ajaloolased, avaliku elu ja loometegelased sedastasid Pätsi tähenduse kui riikluse sümboli, mis endas ühendab julguse, tahte ja tarmukuse, mille varal EV loodi. Selle tänutäheks — nagu Külauudiste portaali kaudu teavitati — võiks riik Toompea lossi päikselisele küljele Kuberneri aia kohendamise käigus rajada ühe realistlikus laadis ja asukohta sobivas mõõdus monumendi kujutamaks keskeas Konstantini niisugusena, kui ta seda omariikluse sünnil ja Vabadussõja hakul oli.

Tänane rollijaotus kujunes enam-vähem välja 1980-kümnendi lõpus, kui sabariigi võimureil tuli aja vaimus muu seas ära otsustada ka, mis teha ja kuidas toimida Pätsi hella mälestusega. Kas viseeritult või siis ilma loata, näiliselt või siiras harmoonias "laulva revolutsiooniga" süvenes toona mõnes dissidentlikus gebistis patukahetsus ja mure Konstantin Pätsi kurva saatuse üle. Nende kõrvalekalle ametkondlikust joonest polnud siiski kuigi järsk, sest ka ENSV nukuvalitsuse j.a KGB toru oli toona nähtavalt monumentaalsele rindele sihitud. Kujundeid kõrvale jättes oli KGB konkreetne objekt EMS jts ühiskondlikud "ekstremistid" eesotsas Trivimi Vellistega. Tema oli 1987 jätnud nädalalehe Sirp ja Vasar publitsistikaosakonna vanemkorrespondendi ja tõlkija koha ning asunud täisajaliselt juhtima muinsuskaitseseltsi, mis suvel 1988 algatas üldrahvaliku korjanduse taastamaks Pätsi ausammast Tahkurannas. Siirast isikukultusest oli püsitatud presidendi sünnikohta Tahkurannal veel ta võimuajal obelisk, mis aasta pärast hävitati ning taastati juunikuuks 1989.

Pätsi tähendus ENSV-le oli aga sügavam ja laiem, sest oma allkirjadega oli ta teinud seaduslikuks Varese valitsuse ning andnud juunipöördele ja sovetiseerimisele legaalsuse varjundi, ilma milleta ei saanud sündida jutte ENSV-st kui teisest vabariigist. Sestap oli ka Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks võtnud Pätsi isikuküsimuse oma päevakorda ning nende edumeelset ühisrinnet promov rahvakogunemine Eestimaa Laul '88 pidi korraldustoimkonna stsenaariumi järgi muu seas "rehabiliteerima riigivanema ja Eesti esimese presidendi". Seega võis gebistide Edgar Spriidi, Valdur Timuski, Henn Lati sügisel 1988 alanud abiürituse eesmärk olla kas sellele kaasa aidata või haarata täielikult ENSV nukurežiimi kätte “rehabiliteerimise” initsiatiivi, mis kulmineerus terve rea ekspeditsioonidega Tveri oblastisse ja Pätsi ümbermatmisega Kloostrimetsa.

Kuna gebistide kolmik ajas "oma asja" äärmiselt murelikult ehk julgeolekukomiteelaste puhul tavalise salastuseta, st avalike kirjadega kord Arnold Rüütlile, kord Ain Soidlale, siis on üldsusel olemas dokumente, mida igaüks saab ise eritleda ja omapoolt killukesi tänapäeva monumentaalsesse mosaiiki lisada. Eru- või reservgebistide kiri, mille tume tõmmis on näha allpool, on saadetud 14.3.1989, so jätkuna ja täpselt kolm kuud pärast KGB-kolmiku samateemalist esimest (14.12.1988) kirja. Viimane kiri oli adresseeritud ENSV MN-i esimesele asetäitjale kui nukuvalitsuses KGB-d kureerinud ametimehele ehk siis formaalselt Eesti gebistide otsesele ülemusele…

Tihevere eestlased jt tublid tihverlased 2011 Pätsi mälestusristi avamisel (FOTO: Boris Julegin/AB 2011)

Koltuv lein… Tema nimetule hauapaigale Venemaal Tihevere/Tveri kandis Buraševos pandi mälestusrist 9. juunil 2011. "Risti püstitamine on meie austusavaldus Eesti rahvale," kommenteeris toimuvat mälestuse jäädvustamise algataja Buraševo alevikuvanem Sergei Rožkov. Päriselt on risti ja hiljem lisatud kenotaafi ümber toimuv aga mõeldud venelase sublimeeritud kahetsusena käestlastud sõjasaagi üle, mistap on vähemalt amoraalne Buraševo mälestise varjus oma süümekat üle kanda Eestile, mida eksgebistide moel omakorda õhutab ajakirjanik Piirsalu oma läinudtalvises reportaažis Pätsi eelviimsest puhkepaigast (teabeläte 12)

Märtsis 2016 külastas esmakordselt Pätsi memoriaali Venemaal ka EV suursaadik (RenTV video / eesti subtiitritega teabelätte 11 juures) Tema käitus igati korrektselt — iseseisva riigi, mitte liidulepingu sõlminud E(NS)V saadikuna.

Aga tagasi sinisilmse virgumise aega, kui laulva revolutsiooni septembris 1988 kaaperdanud Eestimaa Lauluga püüti selle korraldajate tahtel Pätsi nime au ja hiilgust taastada. Tuletagem meelde, et augustiputši, juulilepete ja «Hääletu alistumise» eel võrdus 'eesti aeg' rahva teadvuses veel 'Pätsi-ajaga' ja Edgar, Edgar über alles! hellitas lootust saada justnimelt Savipätsuks! Et ENSV KGB maine oli mõõnas ja elumine küsitav, siis asusid Konstantin Pätsi hauda oktoobris otsima endised KGB töötajad polkovnik Valdur Timusk (12.10.1932 Tartu — 17.2.2003 Tallinn) ja major Henn Latt (*28.4.1941 Tallinn) Nemad jõudnud ajakirjanduse andmeil "esimesena õigetele jälgedele" ja viimane neist ka "säilitanud ohvitserirühi ning terava pilgu".

Säilmete otsimisest Vikipeedia, Peep Pillaku jt järgi: Venemaale sõideti oktoobris 1988 Henno Lati sõiduautoga Moskvič. Hauakoht tuvastati Kalinini (Tveri) linnast 15km lõunas asuvas Buraševo alevikus, kus paiknes Kalinini oblasti Maksim Litvinovi nim vaimuhaigla nr 1 (Государственное учреждение здравоохранения ОКПБ /КОПБ/ №1 им. Литвинова), kus Pätsi viimsel eluaastal hoiti. Latt ja Timusk said kokku Pätsi pensioneeritud raviarstiga, kes kirjeldas oma kunagise patsiendi matuseid ja aitas otsida hauda. Kõik dokumenteeriti ½-tunnises videofilmis, kasutades selle salvestamisel kohaliku sambotreeneri Aleksandr Sokolovi abi. Naasnud Eestisse, tutvus filmituga presidendi pojapoeg Matti Päts, kes sõitis varsti ühes arheoloogi (Vello Lõugas) ja fotograafiga Buraševosse. Pätsi säilmete otsingul käis peale selle veel 2 ekspeditsiooni, mis koosnesid Eesti ja Leedu spetsialistidest; avati 46 matusekohta; kuni 22.6.1990 leiti õiged säilmed.

… Kätte jõudis ekspeditsiooni viimane päev. Meeleolu oli nulli lähedal — juba teist korda lahkume tulemusteta! Oli selge, et kolmandat ekspeditsiooni ei tule. Juba arutati, kas kaasa võtta mõni peotäis mulda või väike tamm ümberistutamiseks Metsakalmistule.

Lõugas näitas kätte veel 2 viimast kohta kaevamiseks. Töötati vaikides. Vello Lõugas kandis päevikusse: "11:30 — Peeter Väljas tõstis välja kolju, mis Vytautas Urbanavičiusele väga meeldis." Hauast ilmusid nähtavale kirstu jäänused, lahangutunnustega luustik, tekstiilikatked ja tenniskingad Skorohod. Kogu ekspeditsioon kogunes kaevendi ümber, teises töö katkestati.

Leedulased pidasid pikalt leedu keeles nõu ja konsulteerisid Lõukaga, kes oli samuti leedu keele oskaja. Kui luustik nr 46 oli lõplikult avatud, ütles dr Gintautas Česnys: «See on väga, väga, väga sarnane.» Kohapeal tehtud põhjalikum ekspertiis kinnitas, et tegemist on otsitavate säilmetega. (Pillak, vt teabeläte 1)

Pätsi säilmed sängitati 21. oktoobril 1990 Pätsi perekonnna rahulasse Tallinna Metsakalmistul. Kui Latt 2010. aastal taas Buraševos käis, selgus tagantjärele, et veel samal aastal 1990 oli vallandatud kohaliku aleviku-nõukogu esimees — väidetavalt Eesti presidendi põrmu väljakaevamise eest.

Inimlikkus kui kangelastegu. Hullumaja osakonna-juhataja Ksenija Gusseva oli soovinud 18.1.1956 surnud Eesti presidendile kui erakordsele haigele korralikku matmist — pintsaku ja kirstuga. Juba see oli tavatu ja näis erilise austusavaldusena. Muidugi, ebainimlik kohtlemine polnud ju seadustatud…

Gusseva: … Aga äkki tulevad ja kontrollivad, kuidas me inimestega ümber käime… (Pätsi viimased elupäevad Buraševo vaimuhaiglas, 3/3, vt YouTube'i videolõiku 4'… 6')

Polkovnik Timusk ja major Latt oktoobris 1988

Miks eksgebistid Pätsi mälestavad. Kuigi üks neist oli tolleks ajaks 8 ja teine 4 aastat julgeolekukomiteest ära, oli eradetektiivide Venemaa-missioonil KGB maik juures, valminud 29-minutine dokumentaalfilm meenutab sisuliselt juurdluseksperimenti ja usutlused — ülekuulamist. Timusk ja Latt esinesid ikkagi KGB ohvitseridena. Võib öelda ka: andsid endast parima.

Timusk oli MGB/KGB kohaliku struktuuri koosseisus 1951-1983, tõustes karjääri lõpuks ideoloogilise luure juhtivjõuks Eestis. Valdur Timusk on osalenud nt Mart Nikluse kinnipanekul 1958, kuid ta vaenutegevuse põhirõhk oli siiski ristiusulistel, keda ta ründas ka trüki-ajakirjanduses, kasutades Eesti biograafilise andmebaasi järgi pseudonüüme, nagu "ustav sõber Anton Stepanovitš", M Kirs, F Leht, R Maiksar, R Mäll, R Saareste, A Sarapik, A Valdeko, T Valdre, T Vallas, R/T Valles, A Villes, Ü Veski. Pärast Buraševo-missiooni esines polkovnik Timusk (vt teabeläte 6, lk 444) kõnemehena Interrinde miitingutel.

Latt töötas KGB koosseisus 1963-1980, sellest esimene 10 aastat luurajana KGB peakontoris, järgneva aja Harju rajooni operatiivvolikuna, sptetsialistina varjatud jälgimise ja jälitamise alal. Henn Latt:

«… sõidu tegime meie, pensionärid, oma kulu ja kirjadega […] ilma ühegi riigi luure kaasabita […] Ärge otsige siit KGB jälgi!»

Või veenet eirata ja ikka otsida… Mis võõrriigi luure tekitas, säilitas ja kaitses nagu silmatera valgeid, punaseid ja musti laike Eesti ajaloos. Kas ei olnud see KGB vms N Liidu salateenistus, kes toona lausa sekkus eesti ajalookäsituse kujundamisse — enam kui korra või paar? Tahaks siiski teada…

• Kelle kilbi ja riivi taga kompartei oma saladusi hoidis ja justkui glasnosti loosungit pilates tõetruid andmeid üksnes tilgutas vaid Stalini aja repressioone mööndes ja sedagi poolisui, kuna lõviosa sovetliku salapolitsei toimikuid jm dokumente N Liitu ära lasti vedada või hävitada E(NS)V-s kohapeal…
• Kas polnudki see KGB — ja üks GRU reservohvitser lisaks — kes novembrist 1987 ühisjõul levitasid «Eesti ohvitseride kirja president Konstantin Pätsile» jt võltsitud dokumente, mille ilmne siht oli kompartei püsivõimu nimel avalikkust lõhestada ja Pätsi sellal liigagi mainekat pärandit õõnestada…
• Ega ometi partei eestkoste ega ta kilbi- ja mõõgavellede abita fabritseeritud ENSV KrK §194' «Nõukogude riiklikku või ühiskondlikku korda halvustavate teadvalt valede väljamōeldiste levitamise» alusel märtsis 1989 ENSV prokuratuuri süüasja Mart Laari vastu peletamaks süüalust eemale ta ajalooliseks uurimisaineks olevaist NKVD/MGB—RO—HP-de massiroimadest, või ei tehtudki seda arvestusega, et parajasti Läänes viibiv noor õpetlane araks lüües palub ehk poliitilist varjupaka välismaal ning et ta kolleegid kodumaal enam ei söanda inimsusvastaseid roimi sovettide anastet Eestis torkida?

Jaanuaris 2011 esines Latt Tallinnas EMS-i avalikul ettekandeõhtul, mille teemaks kuulutati siiski "Endiste KGB ohvitseride osa president Pätsi haua otsingul Venemaal", kuigi ükskord Venemaal käies valmistas ta endale nimekaardi: «Хенн Латт — Народный дипломат Эстонской Республики» (Henn Latt — EV Rahvadiplomaat) ja võeti tiitlikohaselt ka vastu, nagu kinnitas Buraševo aleviku uudisteveeb.

Ei tohi mahitada EMS-i!
KGB-kolmiku teine, 14.3.1989 kiri ENSV võimureile (suurendus)

Riikliku Julgeolekukomitee polkovnik Timusk nimetas 1988. aasta missiooni Buraševos salvestatud videos ilma keerutamata — "täidetud ülesandeks":

… при выполнений этого поручения…

(Konstantin Pätsi viimased elupäevad Buraševo vaimuhaiglas, 3/3, vt YouTube'i videos 3'8'' juures)

Julgeoleku-ohvitseri suus kõlab venekeelne sõna mitte lihtsalt "ülesandena", vaid rohkem käsu moodi:

poručenie — ülesanne; käsundamine; käsund(us)

(Enn Veskimägi, Heino Ernits, Vene—eesti sõjanduse sõnaraamat. Tln, 1986, lk 122)

Käsund on ÕS-i ja EKSS-i järgi (II kd, lk 715) omakorda [suuline] korraldus või ülesanne.

On vist küsimatagi selge, kas võis see ülesanne tuleneda Velliste kõnest Eestimaa Laulul?!

Trivimi Velliste kõne rääkis Euroopa mesipuid rüüstavast vene karust ning lisas nõudlikul toonil:

«Ja nüüd ma küsin veel elus olevatelt stalinistidelt. Kus on Konstantin Pätsi haud? Kus on Jaan Tõnissoni haud? Kus on kindral Laidoneri haud? Me tahame viia sinna lilli!» — Trivimi Velliste 11. IX 1988 kõne lauluväljakul — vt Mait Raun, Muinsuskaitse selts ja poliitika. — Tuna, 2000, nr 1, lk 67-76 / Kongress.EE / Teabeläte 7, lk 33-38 = videolõik 1h 7'30"… 1h 23'35"

Ajaloolane Küllo Arjakas on märkinud intervjuus Sakala-lehele:

Julgeolek otsis niisiis võimalusi asutuse mainet muuta ja perestroikaga kaasa minna […] Sügisel 1988 teatasid Henn Latt ja teine KGB eruohvitser Valdur Timusk, et «grupp eru- ja reservohvitsere» oli andnud neile ülesande tegelda president Pätsi saatusega. Väljend «grupp seltsimehi» on tolleaegse kantseliidi näide. Veel on nad öelnud, et «tunnevad inimlikku soovi kas või kuigivõrd heastada seda ülekohut, mida EV presidendile meie parteikaaslaste poolt omal ajal tehti»…

Enno Selirand, elukutseline karsklane ja usaldustelefoni maaletooja, kes iga asja, ürituse ja ettevõtmise eel KGB-lt luba küsis (vt teabeläte 7, lk 72-73) ning keda tollal Tallinna väisavaid välismaalasi võstma oli usaldatud, ent mis veelgi tähtsam — kes oli ka Eestimaa Laulu idee autor — kommenteerib Velliste ülesastumist nii:

«Korraga lõhkes laval pomm — hoopiski mitte minu, vaid Trivimi Velliste organiseeritud. Vellistel oli[d] muinsuskaitseliikumise juhina palju lõdvemad piirid kui [ERR-i eestseisuse liikmel] Heinz Valgul või [NLKP liikmel] Mikk Mikiveril. Tema  r o l l  oli kehastada radikaali. Nii nõudiski ta otse lauluavalt: kus on Laidoneri ja Pätsi hauad?» Teabeläte 7, lk 104.

Trivimi Velliste on ise meenutanud:

«Umbes nädal enne üritust tuli  E d g a r  S a v i s a a r  mulle külla ja kutsus sinna [Eestimaa Laulule] kõnelema. Vastasin sekundi murdosa jooksul: «Jah, olen nõus.» Osa kõne[s]t oli paberil, osa tuli peast. Ja kui Savisaar ning Rahvarinne püüdsid saavutada Eestile N Liidu tingimustes suuremat vabadust, siis  t u l i g i  minul rõhutada seda, mida olin Ameerika Häälest läbi aastate kuulnud Ernst Jaaksoni suust. Nimelt — Eesti on okupeeritud riik ja meie iseseisvus tuleb taastada.» Trivimi Velliste intervjuu Rein Sikule. EPL (Tln), 19. VIII 2008/IRL.EE

Peremehed ja popsid. Otse Trivimi Velliste järel, ent poole lühema ja palju eestimeelsema kõnega — liidulepingu vastu! — astus üles kirjanik Heino Kiik, kes talle osaks saanud kadalippu enne löögilepääsu oma päevikus kirjeldas nii:

«Tiit Made korraldab laululaval mikrofoni juurde pääsejate rida. Avaldan soovi öelda repliiki. Kuna mind pole varem koostatud esinejate nimekirjas, ei taha Tiit Made mulle mikrofoni võimalust lubada. Ütlen, et vajan ainult 3 minutit; on isamaaline repliik. Made: mis teemal? Mina: poliitilisest popslusest. Made jääb rahule ja lubab; ainult 3 minutit.» Teabeläte 8, lk 180.

Lisateavet saab Kiige intervjuust 13.9.2008 EPL/Delfi.EE-le, kuigi ta(l) siin Eestimaa Laulu esirivi kontrollinud poliitikut enam ei (lasta) maini(da).

«Korraldajad ütlesid, et ma pole kõnepidajate nimekirjas. Lubasin: räägin ainult 3 minutit, ütlen repliigi teemal “poliitiline popslus”. — «Ah soo,» öeldi ja lubatigi. Aga nad tegelikult ei tabanud üldse, mida mõtlesin, kui ütlesin “poliitiline popslus” […] Pops vaatas ikka üles Moskva kui peremehe poole. Ma mõtlesin konkreetselt Eesti kompartei uut juhti Vaino Väljast.

Aga see popsi sümbol tuli, kui ma [lauluväljakul] põlve peal oma kõnet kirjutasin. Kõik tuli otse hingest. Mul sees kees – eesti rahvas on lauluväljakul koos, aga mehed jamavad. Mu hinges on alati olnud teadmine, et too kurivaimu [soveti-] riik polnud midagi väärt, meile on vaja oma riiki.»

Teabelätted:

1. Peep Pillak, President Pätsi tagasitulek — otsingud Buraševos 1989-1990. EPL, 22.10.2005.
2. Margus Haav, Esimese presidendi viimne teekond kodumulda algas uskumatult. Sakala, K-2, 18.1.2011.
3. Ilmar Palli, Endise julgeolekuohvitseri pihtimus: Minu huvi Pätsi vastu võis oma ajal tunduda ootamatu. ML, 30.6.2011.
4. Andrej Babin, Zvezda i smert' prezidenta Pjatsa (Presidendi saatus) Komsomol'skaja pravda — Baltija, 2011, nr 25, lk 10 / Kp.RU/Daily, 8.7.2011.
5. Aleksander Hart, Pod Tver'ju na meste bezymjannogo zahoronenija pervogo prezidenta Ēstonii ustanovlen pamjatnyj krest (Tveri lähistel pandi Eesti esimese presidendi nimetule matmispaika mälestusrist) Afanasij-birža, 9.6.2011.
6. Jüri Lina, Öised päevad. Stk, 2005, 480lk.
7. Eestimaa laul 88: Kõned. Fotod. Meenutused. Tln, 2011, 256lk. — Video «Eestimaa laul 1988» Eesti Infofilm, 11.9.1988.
8. Heino Kiik, Vabanemise rõõmud: 5 aastat kirjaniku elust (1986-1991). Tln, 2007, 360lk. — Heino Kiige repliiki «Poliitilisest popslusest» Eestimaa laulul '88 vt videosalvestuses ajavahemikul 1h 24'… 1h 28'!
9. Riigikogu võtab Pätsi monumendi osas seisukoha aasta [2016] alguses. BNS/EV100 23.12.2015.
10. Küllo Arjaka intervjuu Margus Haavale Sakala 18.1.2011 / Aerlingi blogi.
11. Henn Lati videokanal YouTube'is.
12. Jaanus Piirsalu, Venelased hoolivad Eesti endise riigipea hauakohast. PM/EV100, 9.1.2016.
13. Enn Tarveli intervjuu Piret Kriivanile, Eesti lugu: Konstantin Päts — 1918 ja 1940. ERR-1, 23.4.2016.