Iseseisva välispoliitika puudumine ohustab Eesti julgeolekut

TIIT MADISSON,      24. August 2016

Kui Eesti 1991. aastal taas iseseisvaks riigiks sai, hakati otsima võimalusi, kuidas iseseisvust kindlustada, sest 1939.–1940. aasta kurvad kogemused olid üldtuntud. Loomulikult suunati kohe pilgud demokraatlike lääneriikide, eriti aga NATO poole. Selline tegutsemine oli loomulik, ja usun, et rahva enamiku seisukohalt igati aktsepteeritav. Stalini-aegne terror – mahalaskmised, piinamised ja küüditamised – on kindlalt leidnud koha eestlaste ajaloolises mälus, nagu sinnasamasse on sööbinud ka põlvest põlve kandunud hirm venelaste ees.


Usus, et Lääs hakkab meid ohu korral kaitsma, õnnestus Eestil saada NATO liikmeks, aasta hiljem liitus Eesti Euroopa Liiduga. Et EL-iga liitumise referendum õnnestuks, kasutati jällegi ära Venemaa-hirmu. Mäletan hästi, kuidas ühe 2003. aastal Läänemaal toimunud kõnekoosoleku ajal pidi üks Gulagist läbi käinud vana poliitvang mulle kätega peaaegu kallale tulema, kui väitsin, et EL pole mingi kaitseorganisatsioon, vaid peamiselt Euroopa Ühendriikideks pürgiv, vabamüürlaste ja pankurite valitsetav organisatsioon, kellele eesti rahva probleemid korda ei lähe.

Eestlased ei kaitsnud Afganistanis ja Iraagis demokraatiat

Alkoholilembese Boriss Jeltsini valitsetava Venemaa nõrkus sundis Põhja-Atlandi allianssi ajama uut poliitikat, mis põhines pingelõdvenduse põhimõttel, mille tulemusel paljud NATO-sse kuuluvad Euroopa riigid vähendasid oma sõjajõude ja kulutusi relvastusele. Venemaad hakati pidama NATO väärikaks partneriks. Paradoksaalne, kuid nüüd peetakse aastaid ilma suurema kärata oma kaitsevõime eest hoolitsenud 5-miljonise elanikkonnaga Soomet sõjaliselt võimsuselt võrdväärseks elanikkonna arvult rohkem kui 10 korda suuremate Prantsusmaa (62 miljonit elanikku) ja Saksamaaga (82 miljonit).

Parema mäluga kodanikud mäletavad, kuidas Toompealt tuli ridamisi ettepanekuid küll Kaitseliidu ärakaotamiseks ja sõjaväeteenistuse asendamiseks väikese palgaarmeega. Rahvusmeelsete inimeste, Vene ohu eest hoiatajate üle Stenbocki majas vaid naerdi; peavoolumeedia sildistas neid paniköörideks ja ksenofoobideks. Samal ajal asuti Venemaad moosima ettepanekuga uuest piirileppest, mille järgi ENSV-aegsest piirist pidi saama uus Eesti riigipiir ja EL-i välispiir. Pole raske arvata, et niisuguse vihje piiri õgvendamisest sai mõni Eesti poliitik mõnes Brüsseli koridorivestluses, mida meie Brüsseli peremeeste poole kiikavad Stenbocki maja poliitikud kohe vastuvaidlemist mitteaktsepteeritava “soovitusena” võtsid. Ainult seetõttu, et Venemaale ei olnud vastuvõetav Tartu rahu sätestamine sellesse dokumenti, jäi leping sõlmimata.
Peale Jeltsini tagasiastumist sai Venemaa riigitüüri juurde KGB tagapõhjaga Vladimir Putin, kes asus Jeltsini “demokratiseerimise” (mida venelased nimetasid dermokratia’ks!) ajal oligarhide poolt paljaks varastatud riiki taas korda tegema, ka väga nukras seisus olevat armeed taasrelvastama. Arengumaade hulka langenud Venemaast sai taas suurriik, kus ka end kõikvõimsaiks pidavad juudioligarhid pidid koos kokkuriisutud varandusega põgenema (Berezovski) või süüdimõistetuina minema laagrisse (Hodorkovski), ülejäänud vandusid truudust Putinile.
Peale New Yorgi kaubanduskeskuse tornide 11. septembril 2001 kokkuvarisemist, mille kohta on teadlaste ekspertiiside järgi juba aastaid tagasi kindlaks tehtud, et selle terroriakti sooritajaks oli Georg Bush jun. administratsioon koostöös juudiriigi Mossadiga (vt nt vanglaplaneet.ee ja telegram.ee), leiti põhjus päästa valla sõda Talibani režiimi vastu Afganistanis ja seejärel diktaator Saddam Husseini juhitud Iraagi vastu. Mõlemas konfliktis “osalesid demokraatia viimisel” ka Eesti Scoutspataljoni palgalised sõdurid. Me oleme kokku arvutanud, kui palju langes või jäi jalutuks seal meie “demokraatiasõdureid”, kuid pole arvestust pidanud, kui palju “kaltsupäid” (oma riigi sõltumatuse eest võitlevaid sisse) ja rahulikke elanikke jõudsid eestlased seal tappa.
Ausalt öeldes, mind ajavad marru demagoogia, nagu oleksid eestlased seal Eestit kaitsmas käinud, ja teleekraanil sinimustvalgete lillekestega kekutavad poliitikud, kes austavad veterane – okupante ja mõrvareid! Neid sõjamehi, kes kaitsesid Eestimaad bolševistlike okupantide eest 1944. aastal Sinimägedes ja Emajõe ääres, aga millegipärast veteranideks ei peeta, sest seda “meie sõbrad Läänes” ei mõistaks. Kas saab olla veel silmakirjalikum, härrased ja prouased? Miks me küll ei pea demokraatia eest võitlejateks NKVD-lasi ja hävituspataljonlasi, kes jahtisid Eesti metsades metsavendi-bandiite, tänapäevases mõistes – terroriste?

Ida-Ukraina konflikti kajastatakse Eestis ühekülgselt

2008. aastal toimunud Vene–Gruusia relvakonflikt, mis puhkes suuresti ka tänu Eestist pärit Gruusia valitsuse nõunike Mart Laari ja Eerik-Niiles Krossi “väärtuslikele” nõuannetele ja tagantässitamisele, aitas vast Eesti valitsejaid kainestada. Huvitav on teada, et sel ajal kahele tuhandele Iraagis sõdivale Gruusia hästi väljaõpetatud sõdurile ei leitud kodumaale appi lendamiseks lennukit ja Poti sadamasse saabunud USA sõjalaev pärast Venemaa hoiatust sealt kabuhirmus põgenes. Mäletatavasti NATO riigid Saksamaa ja Prantsusmaa deklareerisid tol ajal, et juhul, kui peaks puhkema konflikt Venemaa ja Balti riikide vahel, siis nemad selles ei osale. Aga meie peavoolumeedias viidatakse ikka ja jälle NATO aluslepingu 5. paragrahvile!
Minu arvamust mööda, kes ma olen jälginud ka teistlaadset informatsiooni pakkuvaid infokanaleid, on Ida-Ukraina konflikti peavoolumeedia poolt valgustatud väga ühekülgselt. Konflikti põhjustasid ju tegelikult Kiievi võimud, kes keelasid venekeelsel Ida-Ukrainal kasutamast ametliku asjaajamiskeelena vene keelt. Ukraina on teadupoolest üldse üks kunstlik moodustis, kui kodusõjas peale jäänud bolševikud tegid mitmest ukrainlaste ja venelastega asustatud Tsaari-Venemaa kubermangust Ukraina NSV, millega 1939. aastal liideti seni Poolale ja varem Austria–Ungarile kuulunud Lääne-Ukraina. Krimm kuulus teadupoolest juba Katariina II ajast saadik Venemaale. Pärast seda, kui sõjajärgselt juudi riigiks planeeritud Venemaa NSFV koosseisu kuuluv Krimm ühendati Nikita Hruštšovi ajal Ukraina NSV-ga, sai see maa 1991. aastal Ukraina Vabariigi osaks. Krimmi põlisrahvaks olid krimmitatarlased, kelle Kuldhordi lagunemisel tekkinud khaaniriik 14.–17. sajandil korduvalt ründas ka Moskvat. Ukrainal selle maaga erilist sidet pole kunagi olnud ja seni suhtusid ka Kiievi võimud krimmitatarlaste vähemuse probleemidesse üsna jahedalt. Nagu jutustas mulle krimmitatarlaste Ukraina Ülemraada saadikust võitluskaaslane Mustafa Jemilev (Džemiljov), kellega koos viibisime Ida-Jakuutias (Kolõmal) nõukogudevastase tegevuse eest asumisel ning keda 2006. ja 2007. aastal Krimmis kohtasin.
Krimmi Venemaaga liitmine, millele Ukraina väed mitte mingit vastupanu ei osutanud, toimus Moskva hirmust, et USA rajab Krimmi oma sõjaväebaasi. Vastavad lepped Kiievi ja Washingtoni vahel olid sõlmimisel ning Maidani sündmused, mis viisid Ukraina endise venemeelse presidendi kukutamiseni, olid ju USA rahade eest korraldatud; sellekohaseid fakte leiab alternatiivmeediast küllaga. Seega on ka mõistetav, et taas maailmapoliitikas suurjõuks saanud Venemaa püüab vältida oma piiride lähedale vaenulike sõjaväebaaside asutamist. Kui Balti riikide astumist NATO-sse oli Moskva oma sõjalise nõrkuse tõttu sunnitud aktsepteerima, siis Ukraina puhul see vaevalt et kunagi teoks saab. Iga suurriik kaitseb oma mõjusfääri. Meile ei tarvitse selline poliitika meeldida, kuid peame mõistma ka Kremli valitsejaid, kes ärevusega jälgivad USA tegutsemist.

Kahjulikud sanktsioonid

Kui taasiseseisvumise eel ja ajal pidasin Ameerika Ühendriike kahtlemata “heade” hulka kuuluvaks, siis aastatega on poliitikat jälgides minu seisukohad, eriti peale 9/11, kardinaalselt muutunud. Kui valitsejad lasevad rahumeelselt tappa oma riigi tuhandeid kodanikke, kas siis tõesti hakatakse kaitsma võõraste riikide kodanikke? Riikidest, kes Jaltas andsid terve Ida-Euroopa Stalini meelevalla alla, ei oota kuidagi mingit omakasupüüdmatut abi. Ja ega see NATO abi nii omakasupüüdmatu olegi – USA sõjaväebaaside kulud tuleb kinni maksta Eesti maksumaksjal. Seega tuleb iga kompanii juurdetoomine Tapale või Ämarisse meie vaesevõitu maksumaksjal kinni taguda. Et nende summade eest oleks saanud rahastada Eesti oma kaitsevõimet, selle peale vist ei mõelda.
Brüsseli poolt Washingtoni survel algatatud Venemaa-vastased majandussanktsioonid on selgelt läbi kukkunud. Vastuseks toiduainete embargole hakkas suurte ressurssidega Venemaa arendama maamajandust, ning praeguseks suudab meie naaber end ilusasti ära toita ja lihasaadusi isegi eksportida. Kannatanud on sellest eelkõige Euroopa toidutootjad, kelle senised turud langesid Aasia ja Ladina-Ameerika riikide kätte. Venemaad suhteliselt vähe puudutanud kampaania on seevastu hävitavalt mõjunud Eesti liha- ja kalatööstusele, eriti aga piimatööstusele; aus oleks seda ka Stenbocki majas tunnistada. Kui teised EL riigid, nende hulgas ka Läti ja Leedu, on oma tootjaid toetama asunud, siis Eesti valitsust see kriis ei paista puudutavat, sest äärmiselt ebakompetentne maaeluminister ei suuda arugi saada, mis tema valitsemisalal üldse toimub.
Kuna mitmest Euroopa pealinnast kostab ettepanekuid, et sanktsioonid tuleb lõpetada, siis on oodata, et Moskva sõlmib talle meelepäraste riikidega kaubanduslikud erisuhted, ja Eesti, kes turris mopsikoerana Vene Karu peale klähvib, jääb jälle lolliks. Peavoolumeedias ilmuv ajupesustav propaganda ei suuda veenda mõtlemisvõimelisi inimesi, et Venemaad valitsev Putini režiim kohe-kohe kokku kukub. Venelased on, vastupidiselt eestlastele, riigirahvas, kes sajandeid püsinud deržava eest on valmis ka kannatama ja, kui vaja, ka end ohverdama. Ajaloost on teada, millega lõppesid Napoleoni ja Hitleri sõjakäigud, ning selle taustal uskuda, et ühtne, tuumarelvaarsenali omav Venemaa alla annab või koost laguneb, on ikka väga rumal lootus. Euroopa Liidu ääreoblast Eesti, kus Lääne pankade ja suurkorporatsioonide meeleheaks on aastaid pingutatud, hävitatud kodumaine põllumajandus ja mitmed tööstusharud, satub taas rumalasse olukorda. Kui meie Euroopa “sõbrad” Venemaaga taas kauplema hakkavad ning kasumijahis unustavad kõik Krimmid ja Ida-Ukraina probleemid.

Hillary Clintoni võit tooks kaasa uued sõjad
Praegu ei ole kindel, missuguseks kujuneb superriigi ja senise “maailma sandarmi” USA (kus pankadel ja sõjatöösturitel on Valges Majas ülivõimas lobigrupp) ametlik poliitika, millest paraku hakkab sõltuma ka “rinderiigi” Eesti saatus.
Juhul, kui presidendiks saab multimiljardär Donald Trump, võib Trumpi lubadustele vastavalt oodata Venemaa ja USA suhete soojenemist, kus Ameerika Ühendriigid enam niipalju ei sekku muu maailma asjadesse. See sunnib ka paratamatult Eesti senist Venemaa-vastast retoorikat muutma. Hoopis ettevaatlikult tuleks suhtuda juudiriigi suure sõbra Hillary Clintoni Valgesse Majja jõudmisesse – tema on lubanud presidendiks saades rünnata Iraani, kelle liitlaseks on teadupoolest Venemaa. See konflikt kindlasti ei jätaks puudutamata Eestit, ja sõjaoht vaid suureneks.
Eesti peavoolumeedia püüab igal võimalikul juhul ülal hoida Vene-vastast hüsteeriat, kuid ammu on teada, et suurem oht valitseb hoopis demokraatliku Euroopa poolt. Kuhu sisse imbunud ISIS-e terroristid kallaletunge korraldavad ja mis on hädas migrantide lainega. (Tuletaksin meelde, et ISIS organiseeriti USA ja Iisraeli salateenistuste poolt; seda on tunnistanud mitmed USA sõjaväejuhid ja Sudaani president ning sellest on alternatiivmeedias palju kirjutatud. Olen isegi aasta tagasi Kesknädalas selleteemalise loo avaldanud.) Seetõttu on arusaadav, miks Islamiriigi relvajõude aktiivselt ründama hakanud Venemaad püütakse meie kartellimeedias halvustada ja rünnata. Eesti “mopsikoer” püüab ikka oma peremeeste poole hoida!
Hea oleks, kui Stenbocki majas suudetaks aru saada, et kui Eesti tahab riigina eksisteerida, siis peaks tal olema stabiilne välispoliitika, mis arvestaks ka eesti rahva huve ja vajadusi ega tõmbleks vaid suurriikide juhtide avalduste järgi. Mitte ainult Washingtoni ekspansionistlikest huvidest (mis need Afganistani ja Iraagi avantüürid muud olid?) ja kuskil Brüsseli pissuaaris kuuldud “soovitustest”. Välispoliitikat peaksid ajama inimesed, kel on olemas rahvuslikud ideaalid ja säilinud pisutki inimlikku väärikust. Praeguste võimutsejate tegemisi jälgides on seda aga naiivne loota, sest see eeldaks hoopis teistsuguste poliitiliste jõudude võimule saamist.

P.S. Neile, kes hakkavad mind peale selle loo ilmumist putinistiks sõimama, teadmiseks niipalju: selle sajandi esikümne lõpus korraldasin mitmel aastal Vene FV saatkonna juures Pikal tänaval Tartu rahu aastapäeval, 2. veebruaril Vene–Eesti piirileppe vastaseid pikette.
 
[esiletõste:]   Kuna mitmest Euroopa pealinnast kostab ettepanekuid, et sanktsioonid tuleb lõpetada, siis on oodata, et Moskva sõlmib talle meelepäraste riikidega kaubanduslikud erisuhted, ja Eesti, kes turris mopsikoerana Vene Karu peale klähvib, jääb jälle lolliks.

 TIIT MADISSON, vabadusvõitleja

Allikas: http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=27350