Inga Raitar | Toiduahelate ümberjagamise aegu

Inga Raitar, imagoloog

EASi juhi tagasikutsumine vallandas hädakisa – miks peab süütu mees vastutama ja ministri omavoli all kannatama. Kui mainisin ühes vestluses, et ehk polegi asi Hanno Tombergis ega ministrites, vaid alanud on tavapärane võimuhierarhia muutumisega kaasnev toiduahelate ümberjagamine, karjatas üks Reformierakonna kunagine minister dramaatiliselt: “Tomberg ei olnud toiduahelas!” Kõlades nagu muinasjutukuningas, kellele lapsesuu on just hüüdnud, et ta on alasti: “Loetlege selle tõestuseks minult puuduvad riietusesemed!”

Tänasin eksministrit olulise arusaama eest. Ta ei pannud ise tähele, et oli just teinud sedasama, mis viiski reformivalitsuse krahhini. Mitte, et ma arvaks, et loodav võimuliit oleks midagi maailma muutvat. Aga just see suhtumine "riik oleme meie, ja kõik, kes teistmoodi arvavad, on ju lihtsalt mingid kehva PR-tööga põhjendatavad poliitilised vastased". Toiduahelaid ei eksisteeri, sest kogu riik ongi ju meie toidulaud ja kuulub õiguspäraselt meile.

Sarnast ahastust saab näha ka Ameerikas, kus Trumpi valimise järel need, keda riigi toiduahel toetanud oli – eri vormi ja värvi vähemused –, karjusid, nagu oleks maailmalõpp saabunud. Nad ei saanud aru, et sinnamaani ei olnud neil õigus. Nende “õigus” oli poliitikaga toodetud ideoloogiline konstruktsioon, õigustamaks samal ajal ka võimulolijaid, kellele riik ongi nemad ise.

Võimu tootmisüksused

Manufacturing of consent (parim tõlge oleks ehk “toodetud nõusolek”) on selliste kollapsiteni viiva poliitilise tehnoloogia nimi ning see on nii laialt levinud, et moodustab osa iga poliitilise süsteemi DNAst. Meie võimuhierarhiad on loonud tootmisüksused, mis toodavad neile sobivat ühiskondlikku arvamust, mis ei haaku reaalsusega, vaid pigem peaks looma reaalsust, mida nad oma võimu kindlustamiseks soovivad näha. Kui siis ühtäkki reaalsus sisse lööb ja selgub, et pikki aastaid süsteemselt ja kalli rahaga toodetud maailmapilt on ikkagi vaid pilt, võib hirmus hakata küll. Nagu lapsel, kes järsku on reaalses metsas, kus pole filmides nähtud toredaid dinosaurusi ega isegi efektinurga kolle, vaid kus on lihtsalt külm ja pime.

Kõige hirmsam asja juures on see, et pulti, millega reaalsusest endaloodud turvalisele kanalile ümber lülitada, polegi. Võib ikka paras šokk olla aru saada, et riigis elavadki reaalsed inimesed. Et nad ei asugi ohutute numbritena Exceli tabeli ruudukestes.

“Riigieelarve eesmärk on maksude kaudu kogutud raha jagamine riigiametnike vahel. Sellega saavad meie valitsejad hästi hakkama,” ironiseeris tuttav ettevõtja. Nüüd läheb siis suuremaks ümberjagamiseks. Et oleks võimalus suurte jugade juhtimisel kõrvale lendavaid pritsmeid õigele peenramaale suunata, kust tuleviku viljad võrsuma hakkavad. Viljad, mis järgmistel valimistel hea häältesaagi annaks ja seeläbi toiduahela püsimajäämise kindlustaks.

Võimuvangerdajad, kelle elu ainsad motiivid on poliitiline konkurents, võimu hoidmine ja iseenese positsioonide kindlustamine, suudavad neid ümbritsevas maailmas näha vaid neidsamu motiive. Vahel jääb mulje, et ainus muudatus, mida võimu ümber mängijad kardavad, on muudatus nende laenuvõimekuses ehk suutlikkus juba võetud laene ja liisinguid tagasi maksta. See sõltub otseselt neile riigi eraldatud ametikohtadest. Milleks meile parem- või vasakpoolsus, klassikut tsiteerides on pigem oluline, et pilvelõhkuja perekonda jääks. Kõik muu on ju eelmainitud manufacturing of consent abil muudetav. Kõik need, kes ei usu seda reaalsust, mille võimulolijad õigeks kuulutanud, on lihtsalt ideoloogiateenistuse apsud, kehva avaliku arvamuse kujundamise tulemus. Vead on vaid neil, kes on poliitilised vastased.

Presidendivalimiste fiasko ja valitsusvahetuses peetud avalik kambakas mõjusid poliitikat seni toredate poiste mängumaaks pidajatele külma dušina. Selgus, et meil on terve põlvkond noori mehi, kel ei ole üldse reaalminevikku, on ainult tegelikkusest võõrandunud virtuaalminevik. Poliitilisi kasvuhoonetaimi on viimase 20 aastaga selles võimujugadega vihmutatud kasvuhoones terve kloonide armee jagu aretada jõutud. Sina ja paljud, kes imestavad, et kust selline kamp küll Toompeale sai, võiks järgmistel valimistel seda imestamist meeles pidada. Siis enne valimisi debattides kõigile toredatele lubadustele praeguse pilguga vaadata ja sõpradelegi öelda, et ärge valige selle järgi et ilus poiss ja ma nägin teda telekas.

Elujõuline umbrohi

Maailma paremaks muutmine algab enesemuutmisest. Tervikisiksus ei tõsta ennast teistest kõrgemale positsiooni ega võimu kaudu, vaid peab kõiki endaga võrdseks. Suurem võim tähendab talle vaid suuremat vastutust. Ta teab selle kasuks otsustades väga selgelt, mida ta seda vastutust võttes suudab muuta ja mida mitte. Kui pean end sisimas väärtusetuks mutrikeseks, siis vajan selle kompenseerimiseks võimu. Seega pole mu maailm tasakaalus.

Endaga rahus olevat inimest ei saa tema tahte vastaselt mõjutada. Teda ei saa hirmude – ka oma võimust ilma jäämise hirmu – abil midagi tegema või tegemata jätma panna. Seepärast kardavad taolisi inimesi kõik hirmule ehitatud ebastabiilsed süsteemid. Kasvuhoonetaimedele on sellised inimesed elujõuline ja ilma nendeta hakkama saav umbrohi, mille levikut tuleb pidurdada. Neid toiduahelatest isoleerides, peenardest välja juurides ja aia äärde hunnikusse heites. Soosides sellega uute kloonide teket, kes on kuulekad ja mõjutatavad. Kuni tuleb aeg, kui pole enam juhte, kes oleksid seesmiselt juhid. Mulle näib, et see aeg on praegu tekkinud.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/771766/inga-raitar-toiduahelate-umberjagamise-aegu