Juhtkiri: relativismi diktatuur ja subjektivismi terror

Kes on andnud Eesti Vabariigile mandaadi teha koolides ideoloogilist ajupesu ning lammutada revolutsioonilisel viisil meie rahvast sajandeid kandnud väärtussüsteemi, küsib Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.

Esimene rahvahääletus Eesti Vabariigis toimus usuõpetuse teemal. Oli aasta 1923. Vasakpoolsed ja progressiivsed poliitikud ei pidanud seesugust tagurlikku ainet vajalikuks. Ligi 72 protsenti rahvahääletusel osalenutest aga toetas usuõpetust. Kui palju on viimastel aastakümnetel piike murtud religiooniõpetuse pärast Eesti koolis! Kuigi religiooniõpetus on midagi muud kui ühe usutunnistuse keskne usuõpetus, kardetakse ikkagi, et kristlik väärtussüsteem võib hakata õpilasi mõjutama ning lastest kasvavad “silmaklappidega usujüngrid”.

Riik, mis ei taha toita oma sõjaväge, hakkab toitma võõrast. Sama kehtib ühiskonna aluseks oleva väärtussüsteemi kohta.

Kõnekäänd ütleb, et riik, mis ei taha toita oma sõjaväge, hakkab toitma võõrast. Sama kehtib ühiskonna aluseks oleva väärtussüsteemi kohta. Kui see kõrvale heita, siis mis tuleb asemele? Tänast lääne kultuuri valitseb relativismi diktatuur, mis eitab objektiivset tõde ning jutlustab subjektivismi. Eesmärgiks on seatud “tabude” ja “stereotüüpide” murdmine, mõõdupuuks on, “kuidas mulle meeldib” ja “kuidas mina tahan”. Niisugune mõtteviis vaatab vastu meediast, haridussüsteemist, riiklikust poliitikast. Riik juurutab sihiteadlikult individualistlikku, enesekeskset hoiakut.

Näiteks mõttekoda Praxis korraldab Eesti Vabariigi tellimusel koolijuhtidele koolitusi “sooteadlikkuse teemal”. Mis on selle mõte, kas ühiskonnas kehtivate soonormidega on midagi korrast ära? Püüdes kummutada lapsevanemate kartusi, selgitab Praxise koolitaja Helen Biin: “Sooteadlikkuse eesmärk ei ole panna tüdrukuid teistmoodi käituma või öelda hoopis poisile, et homme tule täpilise kleidiga kooli. Eesmärk on mõtiskleda selle üle, soodustada seda, mis lastel tulevikus vaja võiks minna või mis veelgi tähtsam, mida nad ise teha tahaksid.” Koolitaja sõnul aitab sooteadlikkus noorel inimesel kaugemale jõuda, sest ta saab ise otsuseid teha ning ei pea käima “ette tallatud soostereotüüpset rada”.
Teise iseloomuliku näitena võib tuua haridus- ja teadusministeeriumi esindaja Irene Käosaare seisukoha seoses sellega, et ühes Tallinna põhikoolis anti 8. klassi õpilastele lugeda skandaalse literaadi Kaur Kenderi roppustest tulvil teost “Check Out”. Hukkamõistu avaldamise asemel teatas Käosaar, et ta “soodustaks õpetajate loomingulisust ja vabadust”. Iseloomulik on ka see, et ükski kirjandusõpetaja, kellega uudise vahendanud ERR vestles, ei mõistnud hukka oma kolleegi, kes andis lastele Kenderi rõvedusi lugeda – ühe pedagoogi sõnul teavad õpilased “elust” rohkem kui vanemad ja õpetajad.

Tabavalt on asja tuuma kokku võtnud üks kommentaar sotsiaalmeediast: “Kõige tähelepanuväärsem seisukohavõtt ERR-i artiklis on mu meelest see: “Õpilastele võib lugeda anda kõike, mis õpetaja enda eetilise ja esteetilise mõõduga klapib.” Siin väljendub täiuslikult relativismi diktatuur ja subjektivismi terror, mille eesmärgiks on enesekesksete, aga samal ajal hõlpsalt manipuleeritavate “inimeselaadsete toodete” produtseerimine.”
Kui “tabude ja stereotüüpide murdmisel” soodustatakse õpetajate “loomingulisust”, siis traditsioonilisi või lihtsalt tervemõistuslikke väärtusi esindavate pedagoogide puhul see ei kehti. Meenutagem, et 2016. aasta suvel vallandati Järva-Jaani gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Priit Dieves, kes kutsus Õhtulehes ilmunud artiklis noori naisi üles varakult karjäärile keskendumise asemel lapsi saama. Haridusministeeriumi esindaja leidis toona, et Dievese seisukoht on vastuolus õpetaja ametieetika ja üldhariduskoolide alusväärtustega. Õpetaja jäi töökohast ilma.

Eesti Vabariik on muutunud teatud jõudude ideoloogiliseks, revolutsiooniliseks projektiks, mille abil soovitakse ühiskonda radikaalselt ümber kujundada.

Kui nende näidete kõrvale panna riigivõimu püüdlus suruda ühiskonnale peale homoseksuaalse eluviisi tunnustamist, katsed tegeleda sooideoloogia levitamisega, soovimatus propageerida pereväärtusi jne, siis on selge, et eesti rahva püsimise tagamiseks loodud Eesti Vabariik on muutunud teatud jõudude ideoloogiliseks, revolutsiooniliseks projektiks, mille abil soovitakse ühiskonda radikaalselt ümber kujundada. See omakorda süvendab üha kasvavat kuristikku avaliku võimu ja rahva vahel.

Nõukogude Liidus pidi revolutsiooni võidule viima proletariaadi diktatuur. Vasakliberaalse nägemuse kohaselt on selleks relativismi diktatuur ja subjektivismi terror. Kuid kummalgi juhul ei ole dikteerija rollis üldsegi need, kelle huvides öeldakse end tegutsevat – olgu siis töörahvas kui klass või liberaalseid vabadusi nautiv üksikindiviid –, vaid piltlikult öeldes grupp seltsimehi, kes viib terve ühiskonna kallal ellu oma nägemust.
Kuna ametlikult elame me demokraatlikus riigis, kus riigivõimu kõrgeim kandja on rahvas, siis saame veel küsida, kes on andnud Eesti Vabariigile mandaadi teha koolides ideoloogilist ajupesu ning lammutada revolutsioonilisel viisil meie rahvast sajandeid kandnud väärtussüsteemi. Ja arutada, milliseid samme tuleks astuda, et võtta oma riik tagasi.

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-relativismi-diktatuur-ja-subjektivismi-terror/