Aitäh teile, Peeter Kaldur, et keeldute koogutamast!

Vabadussõjas saavutatud võidule pühendatud ausammas Tallinnas, Vabaduse Väljakul, tehniliste probleemide tõttu ajutise valgusega. Foto: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Homoaktivistide püüd tembeldada EELK Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Peeter Kalduri poolt Vabadussõja relvarahu aastapäeval peetud kõnes esitatud seisukohad vihakõneks annab tunnistust ideoloogilise diktatuuri ihalusest, leiab Varro Vooglaid.

Vahetult pärast aastavahetust, 3. jaanuaril, tähistati Jõhvis Vabadussõja relvarahu aastapäeva. Mälestustseremoonial peetud kõnes esitas kohaliku luterliku koguduse õpetaja Peeter Kaldur retoorilise küsimuse, kas Vabadussõjas langenud mehed ja naised võitlesid selle eest, et praeguse aja poliitikud saaksid kättevõidetud vabadust kasutada homosuhetele riikliku heakskiidu andmiseks, iseseisvuse Euroopa Liidule loovutamiseks või majandusimmigrantidele uste avamiseks.

Ootuspäraselt järgnes sellele homoaktivistide terav hukkamõist, mis väärib lähemat tähelepanu, sest selles ilmnevad mitmed olulised tendentsid. Esiteks on tähelepanuväärne, et homoaktivistid tembeldasid Kalduri sõnavõtu ilma reservatsioonideta vihakõneks. Näiteks Kristel Rannaääre, kes on nii Avatud Eesti Fondi, Hasartmängumaksu Nõukogu, Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kui ka USA saatkonna rahalist toetust nautiva homoühingu OMA Keskus juhataja, ütles TV3 uudistele antud kommentaaris järgmist:

“Selline avalik kõne on alavääristav ja alandav teatud inimgruppide jaoks ja seda võib seetõttu tajuda vihakõnena. Kui me räägime tänasest Eestist või Euroopast, siis euroopalikus kultuuriruumis ei ole vihakõne lubatud.”

Tasub tähele panna, et tembeldades Peeter Kalduri sõnavõtu vihakõneks, väljendavad homoaktivistid seisukohta, et Kalduri väljendatud mõtete väljaütlemine peaks olema Eesti Vabariigis seadusega keelatud ning et vastavat keeldu tuleks jõustada kriminaalkaristuse ähvarduse või selle rakendamise teel. See ei ole sugugi naljaasi ega midagi niisugust, mille võiks ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Vastupidi, tegu on selge näitega nii mõneski lääneriigis palju kaugemale jõudnud ideoloogilise diktatuuri ihalusest. Põhimõtteliselt tahaks homoaktivistid, et praegu esitataks prokuratuur Peeter Kaldurile kriminaalsüüdistuse ning et tema üle hakataks kohut pidama.

See, mida vihakõnest rääkivad homoaktivstid tegelikult tahavad, ei ole mitte sallivus ja mitmekesisus, vaid võimalikult paljude inimeste allutamine hirmuõhkkonnale ja sellest lähtuvale enesetsensuurile.

See, mida väidetava “vihakõne” vastu võitlejad imalate loosungite varjus tegelikult soovivad, ei ole mitte sallivus ja mitmekesisus, vaid loomulike moraalsete tõekspidamistega inimeste elementaarse sõnavabaduse, veendumuste vabaduse ja südametunnistuse vabaduse mahasurumine. Nende tegelikuks püüdluseks on inimeste allutamine hirmuõhkkonnale ja sellest lähtuvale enesetsensuurile, et võimalikult paljud inimesed ei väljendaks enam “ideoloogiliselt ebakorrektseid” seisukohti ning vaikiks need maha, avades seeläbi tee uue ideoloogia domineerimisele. Just nõnda poliitilise korrektsuse türannia ja ideoloogiline diktatuur toimibki, tõrjudes mittesobivaks kuulutatud tõekspidamised ja hoiakud avalikust ruumist välja.
Tasub ära märkida, et homoaktivistid on juba aastaid survestanud justiitsministeeriumit laiendama karistusseadustikus sätestatud ühiskondliku vaenu õhutamise keeldu, et see hõlmaks ka erinevaid, absurdselt lõdvalt ja häguselt määratletud väidetava “vihakõne” vorme nagu näiteks diskrimineerimise õhutamine ja solvamine. Selline survestamine lähtub ilmselgelt soovist sundida vaikima nii inimesi kui ühendusi, kes seisavad ühiskonnas loomulike moraalsete veendumuste kaitsel ega soostu pealetungiva ideoloogilise diktatuuri ees koogutama. Et asi pole veel korduvatest ministeeriumis toimunud aruteludest hoolimata seadusemuudatusteni jõudnud, selle eest tuleb tänada ennekõike justiitsminister Urmas Reinsalu, kes on ideoloogiliste radikaalide meelehärmiks projekti sisuliselt külmutanud. Kuniks justiitsministeerium sotside kui sõnavabaduse kõige veendunumate vaenlaste kätte ei lange, võib loota, et asi jääbki külmutatuks.
Tulles aga tagasi õpetaja Kalduri poolt esitatud retooriliste küsimuste juurde, tuleb tõdeda, et neis on sügav mõte, mis jäi paraku homoaktivistide halvustavate reaktsioonide varju. Küsimus sellest, milliste väärtuste, tõekspidamiste ja ideaalide eest võideldes andsid oma elu need mehed ja naised, kelle eneseohverdus tõid meie rahvale esimest korda võimaluse jõuda riikliku iseseisvuseni, on kõike muud kui tähtsusetu.

Just nii peakski vaimulikud tegutsema, kõneldes tõtt, mitte otsides valitseva võimu ja ideoloogiaga kompromisse.

Päevselge, et need mehed ja naised oleksid pehmelt öeldes sügavalt häiritud teadmises, et nende poolt välja võideldud vabadust kasutavad paljud kõrgetel poliitilistel, ametkondlikel ja ajakirjanduslikel positsioonidel olevad inimesed mitte ühiskonna elujõu aluseks olevate väärtuste ja põhimõtete tugevdamiseks ja kaitsmiseks, vaid vastupidi, nende põhimõttelagedaks õõnestamiseks, ründamiseks ja kõrvaletõrjumiseks.
Ilmselt poleks kellelgi neist mõttessegi tulnud, et ligi sada aastat pärast Vabadussõja võitu hakkab meie parlament fanaatiliselt läbi suruma seadust, mis samastab homoseksuaalsed suhted perekonnaga ja annab neile abieluga võrdväärse õigusliku staatuse. Niisamuti poleks nad osanud uneski ette näha, et Eesti poliitiline juhtkond loovutab vabatahtlikult suurema osa seadusandlikust ja kohtuvõimust välismaistele võimukeskustele ning allutab Eesti ühiskonna välismaise finantsoligarhia huvidele.
Kui tänastel konservatiividel oleks Vabadussõjas langenud meeste ja naistega väärtuste tasandil lihtne ühist keelt leida, siis praeguse aja vasakliberaalse ideoloogilise avangardi silmis oleks need kangelased oma kristlikust religioonist lugupidavate, isamaad ja rahvust jäägitult armastavate, riiklikku iseseisvust kalliks pidavate ning perekonda au sees hoidvate tõekspidamiste tõttu tagurlikud ja sallimatud, iganenud soostereotüüpidesse ja kristlikesse dogmadesse kinni jäänud äärmuslastest vihkajad.

Neile asjadele tasub tõsiselt mõelda, sest ideaalid, millele toetudes meie riiklik iseseisvus välja võideldi, väärivad jätkuvalt austust. Peeter Kaldurile kuulub aga minu siiras tänu ja lugupidamine, et ta julges ideoloogilise diktatuuri kliima pealetungist hoolimata selle elementaarse asja välja öelda. Aitäh teile, härra Kaldur, et näitasite üles mitte sallimatust, vaid kodanikujulgust ja austust meie ühiskonna aluseks oleva tõelise vabaduse, vaimse iseseisvuse ja väärikuse ideaali vastu!

Allikas: http://objektiiv.ee/aitah-teile-peeter-kaldur-et-keeldute-koogutamast/
________________
Peeter Kaldur ei ole mingi koogutaja. Vähesed vast teavad, et Kaldur mõisteti juba vene ajal vangi - süüdistus, kodumaareetmine. Üks minu sõber teenis koos Kaldur´iga sõjaväes, seepärast tean.
M.I.