Kristlane peab olema rahvuslikult isamaaline

Paabeli torn. Pieter Brueghel vanem, 1563. Bigstockphoto.com

Kodu, usk ja isamaa ning ajaloolised juured on inimese mina-pildi seisukohalt ka tänapäeval väga olulised, ilma nendeta hävib inimene väärtusteta nihilismis, kirjutab teoloogiadoktor Juha Ahvio.

“Globalistlik internatsionalism tahab eitada maailmas siiani valitseva etnopluralismi (etnilise mitmekesisuse) sotsiaalbioloogilist tähendust ning tõsiasja, et inimrühmad on loomulikul moel ühendatud teatud territooriumitega ja neisse kiindunud. Probleemne on see, et sotsiaalbioloogilist reaalsust ei tohi lihtsalt lõpetada või tühjaks teha kultuurilise taandarendamisega. Sellised katsed on igal juhul ühiskondlikult eriti hävitava loomuga.”

Nii kirjutasin oma raamatus “Avatud piirid ja immigratsioon” (Kuva ja Sana, 2016) lehekülgedel 133–134. Sarnaselt tõdeb ka Jyväskylä ja Turu ülikoolide teadur Jani Sinokki 5. detsembril 2016 ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud artiklis “Isamaalisust on vaja väärtustühimiku täitmiseks”: “Positiivselt mõistetud rahvuslik vaim pakub elule tugeva vundamendi.” Muuhulgas kirjutab Sinokki: “Inimene on muutumas juurteta nomaadiks – ta on võõrdunud paljustki, mida varem peeti mina-pildi ja elu seisukohast olulistena. Kodu, usk ja isamaa lõid osaduse ja ühekuuluvustunde konkreetse rahvagrupiga. Teisalt olid need ka üksikinimese elu pidepunktid. Inimene oli osa millestki suuremast: perekonnast, rahvast, igavikust.”

“Isamaalisuse keskmes on selle eluviisi väärtustamine, mis on valitsev teatud geograafilisel alal. Siia kuulub uhkus osalemisest ajaloolises järjepidevuses, mis määratleb ühiskonna. Rahvuslikud ja riiklikud tähised peavad olema üldiselt tuntavad ja teada. Neid ei või välja mõelda bränditöörühmades. Peame keskenduma oma ajaloole, erinevalt kunstlikult loodud ebamäärasest identiteedist see on ja jääb.”
Asjade taoline korraldus tugineb Jumala loomisplaanile. Loomislood on aluseks Jumala näo järgi loodud mehe ja naise abieluliidule ja selle põhjal moodustuvale perekonnale (1Ms 1:27–28): “Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: “Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” Sellega on seotud meie ihulikkus ja seksuaalsus, mis on osa meie personaalsusest. Loomislugude juurde kuuluvad ka suguvõsad, hõimud, rahvad ning seejärel rahvusriigid territooriumite ja piiridega. Jumala poolt ilmutatud ja loomuseadust kinnitavas, tänagi iga uuestisündinud kristlasele kohustuslikus kümnes käsus öeldakse: “Austa oma isa ja ema.” Ja kogu oma tähenduses: austa ja kaitse peale oma vanemate ka esiisasid ja nendelt saadud bioloogilist ja kultuurilist pärandit.

Isamaa, emakeel, ihulik põlvnemine ja nn vereliin ei ole selle püha käsu ja kohustuse valguses ebaolulised asjad, vaid osa meist enestest ja meie identiteedist, mida peame alal hoidma ja kaitsma. Territoorium, piirid, ajalugu ja oma kultuuripärand on Jumala ja piibelliku ilmutuse vaatevinklist olulised ja kohustavad (Õp 22:28 – “Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!”)
Loomisega inimesele antud kultuurilise ülesande juurde kuuluvad paljunemine ja eluala laiendamine kogu planeedil. Sellega kaasnev etniline ja rahvuslik eristumine ning mitmekesisus ehk etnopluralism on positiivsed nähtused ja sobivad hästi Jumala loomisplaaniga. Paabeli torni sündmustega seonduva jumalatuse tuum seisnes just selles, et Nimrodi juhtimisel astuti Jumala poolt seatud korrale vastu. Miks on Paabeli torni ehitamise ideega sarnaselt tsentraliseeritult globalistlik, rahvusriigid kõrvaldanud, piirideta ja ükskeelne maailmariik koos ülemaailmse valitsusega projekt purustav ja hävitav? Sest langenud inimene ei suuda sellist piirideta riiki hallata. Isegi mitte valgustatud, heatahtliku ja ennast targimaks pidava filosoofkuninga poolt juhitud eliidiga. Inimene on pattu langenud olend, kelle käes tsentraliseeritud võim on ohtlik. Kogu maailma kattev keskvõim viiks kahtlemata globaalse, totaalse diktatuurini. Territoriaalse hajutatuse ja etnilise kirevuse tingimustes on esindusvalitsus kõikide seisukohalt turvalisem ja reaalses maailmas toimivam variant.

Unistus tsentraliseeritud, piirideta ja globaalsest maailmariigist on destruktiivne, hävingule määratud utoopia ka sotsiaalbioloogilise reaalsuse valguses. Etnopluralism tugineb sotsiaalbioloogilistele eeldustele. Teatud territooriumiga kohanenud etnostel on loomupäraselt oma looduslikud alad oma eluviiside praktiseerimiseks, mida ei või eirata ilma negatiivsete tagajärgedeta. Jumal on andnud loodule piirid kogu selle eripalgelisuse – taimestiku, loomariigi ja inimkonna. Mees ja naine on algupäraselt erinevad ja täiendavad nõnda üksteist. Inimesed ja inglid on oma olemuselt, ontoloogiliselt, erilaadsed. Piibli alguslugude põhjal võime tuletada ka järgneva põhimõtte: mille Jumal on eraldanud, seda ärgu inimene ühendagu.
Olemuselt ja väärtustelt on inimkond üks selts, kelle kõik üksikisikud, sõltumata rassilistest või rahvuslikest erinevustest või nahavärvist Jumala näoliseks looduna väärtuslikud. See pilt on aga olemas mosaiigina, kokku pandav kohalikest erinevustest ja erilisusest. Ei pea pürgima Jumala seatud erinevuste ja piirangutest üleastumise ja purustamise poole, sest inimeste käes muutub see hävinguks. Nelipühi sündmuses, kui valati välja Püha Vaim ja eri rahvused said aru Peetruse kõnest, sai see teoks, ent üksnes Jumala tahtel.

Jumala seatud abielust ja selle põhjal kujunevast perekonnast tuli see alustugi, millest moodustus Jumala rahvas. Piibli loomislugude järgi on Jumala seatud abielu ja perekond ka esivanemate pattulangemise järel organiseeritud ühiskonna ja selle kultuurilise pürgimuse ning Kiriku alusüksus. Abielule rajatud patriarhaalne pere on aluseks erinevatele inimestevahelistele sidemetele. Peale oma vanemate peame austama ka neid, kes on erinevates olukordades (Jumala poolt) meie juhtideks seatud. Pereliikmeteks loeme peale isa, ema ja laste ka vanavanemad ja muud sugulased ning samuti need, kes meie heaks töötavad. Perekondadest ja nendega seonduvatest inimestest on moodustunud suguvõsad, hõimud ja riike moodustanud rahvad.

Käsk austada oma vanemaid kannustab austama oma juuri: isamaad, emakeelt ja eelnevate sugupõlvede töösaavutusi. Inimelu põhiväärtused võime tõesti mahutada mõistete kolmikusse – isamaa, usk ja kodu. Inimese vabadus, voorused ja armastus teostuvad parimalt selle raames.
Pere ja kodu loovad vundamendi. Seda kõike kinnitas ka Kristus (Mt 19:1–12): “Ja Jeesuse juurde astus varisere, kes küsisid teda kiusates: “Kas tohib oma naist minema ajada mis tahes põhjusel?” Tema aga vastas: “Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?” ja ütles: “Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” Nad ütlesid talle: “Mispärast siis Mooses on käskinud anda lahutustunnistuse, kui tahetakse naist minema ajada?” Jeesus vastas neile: “Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda. Aga mina ütlen teile: Kes iganes ajab minema oma naise muidu kui liiderdamise pärast ja abiellub teisega, rikub abielu [ja kes abiellub minema aetud naisega, rikub abielu].” Jüngrid ütlesid talle: “Kui naisevõtmisega on lugu nõnda, siis on kasulikum jätta abiellumata.” Tema aga ütles neile: “Seda sõna ei taipa igaüks, vaid ainult need, kellele antakse. On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!”
Jeesus õpetab, et eri sugupoolte vahel sõlmitud monogaamne abielu on algupäraselt juba loomisel määratud.

Nagu Paulus õpetab (Gl 3:26-29), on kõik Kristusega liidetud (ristimise ja Püha Vaimuga salvimise teel) rõivastanud end Kristusega. Uue Lepingu valguses ei ole etnilisi, ühiskondlikke ega sugude vahelisi erinevusi. Ent loomisloos antud maiseid ja kohustusi ja õigusi ristimisveega maha ei pesta.
See tõsiasi saab selgeks näiteks Apostlite tegude raamatus (22:22–29 ja 25:8–11): “Ja kui nad karjusid ja rõivaid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast loopisid, käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse ning ütles, et teda tuleb piitsa varal üle kuulata; sest ta tahtis teada, mispärast nad tema peale nõnda karjusid. Aga kui nad olid tema rihmutamiseks kinni sidunud, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: “Kas teie tohite Rooma kodanikku piitsaga peksta ja pealegi ilma kohtuotsuseta?” Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas ülempealikule: “Vaata ette, mida sa teed! See inimene on ju Rooma kodanik.” Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning küsis: “Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?” Tema ütles: “Olen küll.” Ülempealik vastas: “Mina olen endale Rooma kodakondsuse hankinud suure raha eest.” Paulus aga ütles: “Ent mina olen sellesse sündinud.” Siis jätsid ülekuulajad ta kohe rahule. Ülempealik lõi aga kartma, kui ta sai teada, et Paulus on Rooma kodanik ja et ta oli tema ahelaisse pannud.”

“Paulus kaitses ennast: “Ma ei ole patustanud ei juutide Seaduse ega pühakoja ega keisri vastu.” Festus aga, soovides olla juutidele meelepärane, vastas Paulusele: “Kas sa ei tahaks minna üles Jeruusalemma ja lasta mul seal sinu üle kohut mõista neis asjus?” Paulus ütles: “Mina seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama. Juutidele ei ole ma teinud mingit ülekohut, nagu sa ka ise hästi tead. Kui mul ei ole õigus ja ma olen teinud midagi surma väärivat, siis ma ei tõrgu suremast. Kui aga selle taga, milles need mind süüdistavad, ei ole midagi, siis ei või mind keegi nende kätte anda. Mina nõuan keisri kohut!” Siis Festus, rääkinud läbi oma nõunikega, vastas: “Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!””
Paulus peab kinni oma Rooma kodakondsusest ja selle juurde kuuluvatest seaduslikest kodanikuõigustest. Samas tunnustab ta ka omaaegse patria, Rooma seadusandluse pädevaks kuni õiguseni rakendada vajadusel surmanuhtlust.

Kuigi Paulus räägib Jeesuse vabastavast ohvrist ning inimese teadvuse tõusmisest, ei tee ta tühjaks inimese kohustusi maise ühiskonna ja ligimeste ees. Enese sidumisel Jeesuse õpetuse ja käskudega ei eeldata jumalavastast mässamist. Pühakirja lõik Galaatia kirjast (3:26-29): “Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi” ei anna mitte mingisugust tuge nn teoloogilistele, feministlikele soouuringutele. Ka mitte liikumise Open Borders globalistidele ega Paabeli torni vaimus tegutsevatele internatsionalistidele. Inimene on oma loomult praegugi mees ja naine, ihulik ja ühiskondlik olend.
Kodu, usk ja isamaa ning ajaloolised juured on inimese mina-pildi seisukohalt praegugi tingimata olulised. Ilma nendeta hävib inimene väärtusteta nihilismis.

Lühendatult tõlkinud Roland Tõnisson

Allikas: http://objektiiv.ee/kristlane-peab-olema-rahvuslikult-isamaaline/