Kolumn: lapik Maa ja soouuringud

Illustratsioon: Grant Hill, Bigstockphoto.com

Lapiku Maa teooria tundub kaugelt tõenäolisem kui tulemused, milleni on jõudnud “soouuringud”. Tegelikult on skandaalne, et niinimetatud soouuringuid kui ilmselget ideoloogilist soolapuhumist ja ebateadust teadusringkondades ei taunita, vaid seda poputatakse ülikoolides, nagu omal ajal “teaduslikku kommunismi”, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri.

Käesoleva aasta 1. veebruaril kirjutas Eesti Ekspress, et ühes Tartu gümnaasiumis käis lameda või lapiku Maa teooriast kõnelemas veebilehe Telegram.ee juht Hando ­Tõnumaa. Artiklis tuuakse ära ka teadus- ja haridusministeeriumi välishindamise osakonna juhataja Kristin Hollo seisukoht: “Põhimõtteliselt ministeerium loomulikult taunib üldhariduskoolides pseudoteaduslikku lähenemist. Koolijuht vastutab selle eest, kes ja missuguste sõnumitega kooli esinema lubatakse.”
Ekspress lisas, et Tõnumaa pälvis 2013. aastal MTÜ Eesti Skeptik “umbluu-preemia”.

Kuid seesama haridusministeerium, mille töötaja taunis pseudoteadusliku lähenemise viimist üldhariduskooli, tegeleb ise pseudoteaduslike soouuringute väljamõeldiste ja samuti homoideoloogia juurutamisega. Möödunud sügisel võis lugeda uudist, et poliitikauuringute keskus Praxis ja Tartu Ülikooli haridusteaduste instituut hakkavad koolitama Eesti koolijuhte küsimuses, kuidas muuta meie koolide juhtimine “sooteadlikumaks”. Praxise analüütik Helen Biin rääkis avameelselt, et ei tohi tõmmata maha lapse soovi “soonormist väljaspool olla” – näiteks kui poiss tahab mängida printsessi, tuleb teda toetada:

“Me ju lapsevanemana tõmbame tihti ise selle soovi maha ehk ütleme, mis on aktsepteeritav. Kui poiss ütleb, et tema tahab olla printsess, siis tavaline reaktsioon lapsevanemal on ju: “Mis mõttes, sa oled ju poiss! Mis mõttes sa paned roosa kleidi nüüd selga ja oled printsess?” Me ise õpetame seda. Sellest ei juhtu midagi hirmsat, kui poiss soovib printsessi mängida.”

Ma pean tunnistama, et lapiku Maa teooria tundub mulle kaugelt tõenäolisem (selle kasuks saab vähemalt teatud piirini empiirilisi tõendeid esitada) kui tulemused, milleni on jõudnud “soouuringud”.

Endine “soovolinik” Mari-Liis Sepper kirjutas 31. märtsil maksumaksja raha eest ilmuvas kultuurilehes Sirp, et “sugu on nagu rass, seda ei ole olemas mujal kui ideoloogide ning nende järgijate peas.” Ja ta lisas: “Subjekti seksuaalne identiteet on valik, soovin uskuda, et üha vabam vanuse lisandudes ning hoolimata üha jõulisemalt pealetungivast heterofašistlikust poliitsurutisest.”

Tegelikult on skandaalne, et niinimetatud soouuringuid kui ilmselget ideoloogilist soolapuhumist ja ebateadust teadusringkondades ei taunita, vaid seda poputatakse ülikoolides, nagu omal ajal “teaduslikku kommunismi”.

Tegelikult on skandaalne, et niinimetatud soouuringuid kui ilmselget ideoloogilist soolapuhumist ja ebateadust teadusringkondades ei taunita, vaid seda poputatakse ülikoolides, nagu omal ajal “teaduslikku kommunismi”.
Veelgi enam, seda inimvaenulikku soolapuhumist edendab lausa üks riiklik institutsioon – soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kelleks on praegu endine “konservatiiv” IRL-ist Liisa Pakosta.

Teatades hiljaaegu, et loobub asendusliikmena riigikogusse minemast, esitas volinik Pakosta terve rea ettepanekuid, millest ühe kohaselt tuleks muuta ära perekonnaseaduse esimene paragrahv nii, et omavahel saavad abielu registreerida ka kaks samasoolist inimest. “Aasta on 2017 ja sel teemal pole isegi avalikku arutelu,” imestas Pakosta.
Hüvasti, pime keskaeg – tere tulemast, virdav ja vulav 21. sajand!

Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-lapik-maa-ja-soouuringud/