Põhiõigused või rahvuskultuur

Tänase Euroopa kultuuri ja siinsete riikide jätkusuutlikkust ohustavad kõige enam ametnikud, kes räägivad inimeste põhiõigustest ja kinnistavad seeläbi oma õigust valitseda rahvamasse. Mõistatuseks on jäänud vaid see, kas selline ühiskondlikku jätkusuutlikkust kahjustav poliitika tuleneb pimedast omakasust või on süsteemne ja teadlik tegevus, mille eesmärgiks on rahvuskultuuride väljasuretamine ning ühtse keeleruumi tekitamine.

Põhiõigused Kodanike põhiõigused varieeruvad riigiti põhiliselt kolmes versioonis:

• inimeste põhiõigusi ei tunnustata, sest valitseb arusaam, et „inimene on vahend riiklike (loe: valitseva eliidi) eesmärkide teostamiseks“;
• inimeste põhiõiguste tunnustamisel lähtutakse negatiivse vabaduse kontseptsioonist, mis vastustab valitsejate õigust piirata inimeste eneseteostuse vabadust;
• inimeste põhiõigused on defineeritud positiivse vabaduse kontseptsioonist lähtudes, s.t valitsejate ülesandeks on ühiskonna konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse parandamine.

Üksikisiku eneseteostuse vabadust tunnustavad ühiskonnad lähtuvad arusaamast, et „riik on inimeste jaoks, s.t ta peab kindlustama õiguskorra püsimise“. Negatiivse vabaduse kontseptsiooni puhul tunnustatakse kõigi inimeste võrdset õigust isiku- ja kodu puutumatusele, eraomandile  ning nende sõna-, trüki-, usu-, liikumis- ja ühistegevuse vabadust. Praktikas tähendab see, et eneseteostuse vabadus on asetatud õiglusest kõrgemale.
Positiivse vabaduse kontseptsiooni puhul keskendub ühiskond oma konkurentsivõime parandamisele (haridus) ja jätkusuutlikkuse kindlustamisele (sotsiaalkindlustus). Kuid kui domineerivaks jõuks tõuseb riigibürokraatia ning ühiskond valib sotsiaalriigi mudeli, siis asendub vabadus paternalismiga (isaliku eesthooldusega) ja valitsevaks ideeks tõuseb tarbimisõiguse võrdsustamise kontseptsioon. Rahvamasside haritus ja mentaliteet määravad selle, kas realiseerub hoolekande- või heaoluriigi mudel. Mõlemal juhul hakkab mingi aja pärast domineerima populism, mis Vanas-Roomas ilmnes lauses „Leiba ja tsirkust“. Kasvavate konfliktide allikaks on siiski saanud see, et humanismi ideest vaimustunud ja inimeste põhiõiguste eest võitlev riigiametnike armee on omaks võtnud arusaama, et nemad peavad tagama põhiõigused ka teiste riikide inimestele.

Rahvuskultuur

Inimese identiteedi ja olemuse määrab suuresti rahvuskultuur, milles ta on sündinud ja mille olemuse ta on omaks võtnud. Rahvuskultuur lähtub keelest ning seda kujundab looduslik elukeskkond ja rahva ajaloolised kogemused, mis kinnistuvad arusaamades ning ilmnevad tavades, rituaalide jms inimestevahelist suhtlust ja suhtumist kujundavates meemides. Kuna looduslik elukeskkond ja ajaloolised kogemused varieeruvad suuresti, siis on see loonud tohutu hulga sootsiume, mis eristuvad üksteisest oma eripäraste rahvuskultuuridega.
Käesolevas kontekstis on kõige olulisem see, et rahvuskultuur määrab sellle, kuidas inimesed suhtlevad ja suhtuvad üksteisesse ning see omakorda kujundab elukeskkonna. Reisides teiste rahvaste hulgas näeme me vaid elukeskkonda, mis on sündinud nende kooselust, kuid ei adu inimestevahelisi suhteid. Kuid selle olemus ilmneb siiski ühiskonnakorralduses, avaliku ruumi õhustikus ja inimestevahelistes konfliktides ning nende lahendamiseks loodud õiguskorras.
Oluline on käesolevas kontekstis see, et igale inimesele on tema keel ning selle põhinev kultuur ja õiguskord asjad, mis määravad tema toimetuleku ja heaolu. Ning kui see satub ohtu, siis tähendab see, et tema identiteet satub ohtu.

Kumb on olulisem?

Tänase Euroopa riikide konfliktide allikaks on universaalsete põhiõiguste vastandumine relatiivse rahvuskultuuriga. Universaalsete põhiõiguste absoluutsuse ideed kannavad Euroopa sotsiaalriigi kontseptsiooni teostavad ametnikud, kes omakasupüüdlikult defineerivad inimõigust õigusena nõuda riigilt abi. Praktikas tähendab see, et mida rohkem on hädalisi, kes vajavad riigi abi, seda suurem on ametniku võimutäius ja sellest tulenev õigus nõuda kõrgemaid makse tulude ümberjagamiseks. Ja kui kohalikke hädalisi jääb liiga väheks, siis tuleb neid välismaalt juurde importida.
Põhjus, miks Euroopa riikide rahvad on tõusnud riiki valitseva eliidi vastu, on ebaõiglus ja hirm. Ametnike püüded soodustada immigratsiooni konfliktsetest riikidest, et seeläbi parandada tööjõu saadavust, on põrganud immigrantide soovimatusele õppida kohalikku keelt ning tunnustada sellel põhinevat õiguskorda. Kõik katsed multikulturalismi sildi all tunnustada seda, et erinevad inimrühmad järgivad erinevaid õiguskordasid, on vaid õhutanud inimestevahelisi konflikte ja viha sisserändajate vastu. Ja võrdse kohtlemise nõue avalikele ametikohtadele kandideerimisel, kus tööülesanded eeldavad suhtlemist kohalikus keeles, õhutavad seda viha veelgi.

Siit siis ka küsimus: kuidas selgitada EL kõrgetele ametnikele, et suurimaks ohuks euroopa rahvaste  ühtsusele on nemad ise?

Paul Tammert

Allikas: http://p2pkoolitus.ee/avaleht/pohioigused-voi-rahvuskultuur/