Juhtkiri: alanud on kultuurimarksismi ja multikulti pealetung laial rindel

Zeitgeist kuulutab, et rukkilillepuruse rahvusriigi aeg on ümber. Eesti nomenklatuuril puudub huvi seista suveräänse ja tugeva rahvusriigi ning selle juurde kuuluvate väärtuste ja ideaalide eest. Kahjuks on ka paljud tavakodanikud sama mõttelaadi omaks võtnud. Lõppude lõpuks taandubki kõik sellele, kas eesti rahvas on nõus oma riiki käest andma või nõuab ta selle enesele tagasi. Elujõudu ja usku endasse kui rahvasse ei saa välismaalt importida, tõdetakse Objektiivi juhtkirjas.

Zeitgeist, ajastu vaim, kuulutab, et rukkilillepuruse rahvusriigi aeg on ümber. Need väärtused ja ideaalid, mis inspireerisid eesti rahvast ligikaudu üks inimpõlv tagasi, laulva revolutsiooni päevil, võitlema end vabaks vene-nõukogude impeeriumist, taastama oma rahvusriiki ja kindlustama oma maal eesti keele ning rahvuskultuuri positsioone, on kaotanud kunagise ihaldusväärsuse ja sära ning muutunud millekski, millega seostuvad sõnad nagu “kitsarinnaline”, “tagurlik”, “iganenud”, “suletud”, “müürid” jne. Ühe vabariigi valitsuse ministri sõnul on etniline rahvusriik koguni “ohtlik düstoopia” – ja see minister on endiselt täiesti salongi- ja parketikõlbulik, erinevalt rahvusriigi ideaali eest seisvast poliitilisest jõust.

Sotsialism ja internatsionalism on ühiskondlikus mõtlemises tagasi, ainult et uues kuues – multikultuursust, õiglust, sallivust ja võrdsust jutlustava vasakliberaalse või kultuurimarksistliku maailmavaatena. “Võib-olla ei ole juhus, et mitmekultuurilisuse idee lõi läbi 1990. aastatel pärast reaalsotsialismi läbikukkumist. Selle isamaavastase tõhusa relvaga püütakse hävitada riigi kui sellise mõiste, lõhkudes riigi põlisrahvaste solidaarsust, kaotades riigipiirid ja segades rahvaid,” kirjutab Joonas Konstig hiljuti eesti keeles ilmunud erinevate Soome autorite ühises raamatus “Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid”.

On tegelikult hämmastav, kui kiiresti on Eesti “eliit” või nomenklatuur – poliitikud, riigiametnikud, haridus- ja kultuuriinimesed, juristid ja kohtunikkond (kellede seas on loomulikult erandeid) – Läänes domineerivad multikulturalistlikud ja vasakliberaalsed ideed omaks võtnud ja hakanud neid kuulekalt ellu viima.

President Kersti Kaljulaid teatas möödunud nädalal kõrgeid väliskülalisi võõrustades, et Euroopa Liit on Eesti vabaduse ja iseseisvuse peamine garantii. Pange tähele – mitte eesti rahvas ega tema poolt loodud demokraatlik rahvusriik, vaid uus kvaasiimpeerium, mille kaugeks kirdeprovintsiks me oleme, on riigipea sõnul meie vabaduse ja iseseisvuse peamine garantii! Aga seda eurokraadist riigipead pole valinud rahvas ega läbinud ta ka pingelist valimisvõitlust, vaid ta sai aasta tagasi ametisse erakondade tagatoakokkuleppe alusel. Lihtsalt tuli leida keegi, kes ideoloogiliselt õiget kurssi hoiaks.

Ideoloogiline võitlus tagurlusega – s.t rahvusluse, patriarhaalsuse ja teiste “rõhumise” vormidega – käib kõigil rinnetel. Ministeeriumidest tuleb üha uusi ideoloogilise sisuga eelnõusid, mis püüavad “traditsioonilisi stereotüüpe” välja juurida ja ühiskonda vägisi võrdseks, õiglaseks ja õnnelikuks sundida. Pingutavad ka haridus- ja kultuurivaldkonna inimesed, et oma mõttetöö uute suundumustega kooskõlla viia.

1. oktoobril vahendas riigitelevisiooni uudistesaade “Aktuaalne kaamera” järgmise sõnumi: Tartus peetud teadusseminaril leiti, et liigne rahvusmüüdi loomine koolides kasutatavates õpikutes võib negatiivselt mõjutada õpilaste tasakaalustatud arusaamist ajaloosündmustest. Seminaril osalenud Helsingi Ülikooli professori Sirkka Ahoneni väitel on paha, et rahvusmüüdid on sotsiaalselt ja etniliselt välistavad – nii jäävad etnilised, sotsiaalsed, soolised jne vähemused suurest narratiivist välja. Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria doktorant Merit Rickberg aga selgitas:

“Kui alustada tegelikult kohalikust ja sellisest rahvuslikust ajaloost, see on õpilasele lihtsamini arusaadav. Aga samas, kui meie ajalugu on konstrueeritud natuke kui selline muinasjutt eesti rahvusest, kes on alati siin meie maal elanud, siis võib probleem olla just selles, et tulevikus, kui õpilased puutuvad kokku ka teiste vaatepunktidega, tekibki konflikt selle vahel ja neil ei ole võimalik nii öelda avatult suhtuda sellesse, miks teised rahvused ei pruugi täpselt seda muinasjuttu samamoodi mõista.”

Rahvusülikoolis aheneb eesti keele kasutusala. Hiljuti hämmastas küllap paljusid inimesi uudis, et Tartu Ülikoolis ei ole enam võimalik õppida filosoofiat magistriõppe tasandil eesti keeles. Eesti mõtteloo professoriks kandideerija pidi aga oma venia legendi loengu pidama inglise keeles. Alati ei pruugigi olla põhjuseks ideoloogia või tõusiklik püüd “sakste” seltsi pugeda, vaid pragmatism. Viktor Trasbergi sõnul on ülikoolid “ratsionaalsed ja panevad oma ressursid sellesse, mis tõstab nende rahvusvahelist tuntust või toob sisse raha. Eesti keeles õpetamine paraku rahvusvahelistes paremusjärjestustes arvesse ei tule. Loeb välistudengite arv, projektid ja ingliskeelsed publikatsioonid.”

Kuid nõnda nagu Eesti Vabariik ei ole põhiseaduse kohaselt lihtsalt üks demokraatliku korraga õigusriik teiste hulgas, vaid on loodud tagamaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade, nii on ka rahvusülikoolile antud seadusega konkreetne ülesanne: “Ülikool edendab eesti keele ja kultuuri säilimise ning arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, säilitab rahvuslikku kultuuripärandit ning pakub avalikkusele sellega seotud teenuseid.” (Tartu Ülikooli seadus, § 2, lg 4)

Paraku ei ole Eesti Vabariigi põhiseadus enam ülimuslik dokument, vaid Eesti õigussüsteem on allutatud Euroopa Liidu õigusele. Alistumine Euroopas ja mujal Läänes domineerivatele ideoloogilistele suundumustele on käinud käsikäes iseseisva rahvusriigi poliitilise ja õigusliku nõrgestamisega. Rahvuslik-moraalsele identiteedile selja keeranud nomenklatuuril puudub huvi seista suveräänse ja tugeva rahvusriigi ning selle juurde kuuluvate väärtuste ja ideaalide eest. Kahjuks on ka paljud tavakodanikud omaks võtnud sama mõttelaadi. Lõppude lõpuks taandubki kõik sellele, kas eesti rahvas on nõus oma riiki käest andma või nõuab ta selle enesele tagasi. Elujõudu ja usku endasse kui rahvasse ei saa välismaalt importida.

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-alanud-kultuurimarksismi-ja-multikulti-pealetung-laial-rindel/