Kolumn: siltide kleepimine kui ideoloogiline terror
Kuidas nimetada riiki, kus kurjategijat ei tohi kurjategijaks nimetada, aga korralikku inimest võib laimata lõpmatuseni? Neegrit ei tohi neegriks nimetada, varast ei tohi vargaks nimetada, petist petiseks, aga korralikule, seaduskuulekale inimesele võib iga vihapritsija külge kleepida või kaela riputada ükskõik millise häbistava või halvustava sildi, küsib kolumnist Malle Pärn.
Mis on küll juhtunud meie keelega? Aina imestan, kui primitiivne, kui kitsas, kui ebatäpne, kui otseselt valelik on meie ideoloogiategelaste keelekasutus, järelikult ka mõtlemine. Sest keel ja mõtlemine on omavahel kooskõlas.
Loen ajalehest: “radikaane moslem lasti maha”. Terrorist, kes tabati teolt, kes tappis mitu inimest.
Vägivaldset terroristi radikaalseks moslemiks nimetada on peaaegu kompliment. Kui ta ründab inimesi, kes pealegi ei ole talle midagi kurja teinud, siis on ta ju tavaline pätt, mõrtsukas, kurjategija. Loll pealegi, sest ta ei saa ise aru, mida ta teeb.
Needsamad ideologistid nimetavad ju ka täiesti viisakaid ja arukaid ja rahumeelseid konservatiive äärmuslikeks ja radikaalseteks. See tähendab, riigikogu liige, poliitik, kes pole kellelegi kätega kallale läinud, võrdsustatakse massimõrvariga?
Radikaalne (VL): juurteni tungiv, põhjalik, käremeelne, äärmusse kalduv.
Kas nõnda võib iseloomustada halastamatut, pimedat vihkamist täis mõrtsukat? See moslem oli siis vaid “äärmusse kalduv”, aga rahvuslikult meelestatud parteid terves Euroopas on “(parem)äärmuslikud”? Hullemad veel kui islami terroristid? Ja lisaks on need parteid ka veel “populistlikud”?
Ja meie sõnakuulmatud isemõtlejad siin on lisaks äärmuslusele ja populismile veel ka natsid ja putinistid ja kremli käsilased ja kasulikud idioodid. Ja ksenofoobid ja homofoobid. Tagurlikud harimatud keskaega tagasi ihaldavad kivistunud eelarvamustega vihakülvajad. Jubedad tegelased!
Kas neid silte natuke liiga palju ei ole? Kas hirm terve mõistuse ees võtab mõistuse peast?
Primitiivne ideologist tahab kõik sõnakuulmatud karpidesse panna ja sildid peale kleepida. Kuna ta ilmselt ei suuda süveneda mõistetesse, siis jagab ta tegelikult täiesti mõttetuid, konkreetsetele inimestele sobimatuid silte.
Partei võib olla rahvuslik, võib olla konservatiivne, aga mitte ÄÄRMUSLIK! Kui ta oleks äärmuslik, siis ta võtaks endale nimeks Äärmuslik Partei, ja siis võib teda tõesti nimetada äärmuslikuks. Ja kui ta oleks SISULT äärmuslik, siis arvatavasti korraldaks ta ka terroriakte või vägivaldseid võimuvahetusi.
Euroopa rahvuslikud parteid EI ole ei populistlikud ega äärmuslikud. Ma pole kuulnud ühtki uudist, mis kuulutaks mõne Populistliku või Paremäärmusliku Partei moodustamisest. Ei Eestis ega mujal. Samahästi võiks siis mõnda liberaalide ühendust nimetada pornograafiliseks või kriminogeenseks või lihtsalt idiootseks organisatsiooniks. Või vasakäärmuslikuks. Mispoolest need rohkem valed sildid on kui populistlik või äärmuslik?
Elementaarne loogika on meil ära unustatud. Partei, mis kasutab oma põhimõtete väljendamiseks tavalisi, rahumeelseid poliitilisi vahendeid, EI OLE äärmuslik!
Kumb on tegelikult äärmuslik, kas tänapäeva “avatud” liberaal, kes tahab looduse ümber teha ja nõuab kõigi inimeste pimedat allumist omaenda kunstlikult loodud mudelitele, või konservatiiv, kes loodusseadusi arvestades ja austades kaitseb inimkonna igi-igavesi väärtusi?Kumb on tegelikult äärmuslik, kas tänapäeva “avatud” liberaal, kes tahab looduse ümber teha ja nõuab kõigi inimeste pimedat allumist omaenda kunstlikult loodud mudelitele, või konservatiiv, kes loodusseadusi arvestades ja austades kaitseb inimkonna igi-igavesi väärtusi?
Miks tahavad liberaalid jagada kõik inimesed karpidesse ja kleepida neile sildid peale? Ilmselt selleks, et maailm oleks nende “avatud” mõtlemise jaoks hästi lihtsalt käsitletav. Et ISE saaks olla kõige ülemisel riiulil ja teistele silte peale kleepida.
Heakene küll, mõned kleebivad ise endale sildid külge, nagu igasugu suurtäht-seksuaalid ja avatud-sõbralikud-sallivad liberaalid ise. Lasku käia, kui need sildid neile meeldivad. Aga TEISTELE suvalisi silte küll kleepida ei maksa! Las igaüks ISE ütleb, mis ta nimi on. Eks ole ju narr nimetada Jaaku Madiseks või Leidaks? Meie meedia ja poliitika teeb seda pidevalt.
Selle protsessi nimi on kohustusliku ideoloogia pealesurumine tervele rahvale, totalitaristlik ajupesu.
Kuidas nimetada riiki, kus kurjategijat ei tohi kurjategijaks nimetada, aga korralikku inimest võib laimata lõpmatuseni? Neegrit ei tohi neegriks nimetada, varast ei tohi vargaks nimetada, petist petiseks, aga korralikule, seaduskuulekale inimesele võib iga vihapritsija külge kleepida või kaela riputada ükskõik millise häbistava või halvustava sildi. Kuni roppusteni välja.
Eks seegi ole ju teatud mõttes küüditamine?
Kas president või peaminister või kultuuriminister mõistis hukka kultuurilehe (tahaks kangesti jutumärke kasutada), kui see avaldas riigikogu liikmest pildi, mis oli roppusega rikutud? Vastupidi! See roppus tunnistati vabaks kunstiväljenduseks! Siis niisugune on meie kunsti kultuuriline tase? Vanasti kritseldati selliseid “kunstiteoseid” avaliku käimla seintele, nüüd pannakse KULTUURI lehte. Iga ropendaja võib oma tigeduse avalikult välja valada, see olevat sõnavabadus.
Aga loomulikult kehtib see vabadus ainult ÜHES SUUNAS. Seda ropendajat ei tohi kritiseerida. Kritiseerida ei tohi ka nõndanimetatud eliitklassi kuuluvaid inimesi, kelle jaoks meil kehtivad mitmesugused eriõigused. Kritiseerida tohib ikka ainult neid, kes ei allu ideoloogilisele ajupesule, kes on alles hoidnud normaalse, realistliku ja loogilise mõtlemisvõime, terve mõistuse.
Sellises riigis arutatakse kaua ja põhjalikult, et vägivaldse pornograafia naturaalne kirjeldamine (loe: propageerimine), isegi kui selle ohvriks on lapsed, on kirjaniku vaba eneseväljendus. Normaalses riigis asetataks selline “eneseväljendus” endastmõistetavalt sinna, kuhu ta kuulub: psühhiaatriasse, haiguslugude kirjelduste hulka. Seal on seda kahtlemata vaja. Meil sunnitakse paljusid inimesi sellist jubedat teksti lugema, et “uurida”, kas on ikka pornograafia või on äkki kunst? Kuni kohtuni välja! Teksti, mida isegi väga “salliv” Toomas Jürgenstein suutis lugeda vaid pool lehekülge!
Inimesed ei tohiks ikka NII “avatud” olla, et mõistus peast välja pudeneb …
Kas euromeelsed keeleteadlased on juba hakanud koostama uut, ideoloogilist sõnaraamatut, kus oleks ära seletatud kõigi ideoloogias kasutatavate sõnade ja siltide UUED tähendused?
Meie olukord on väga palju hullem kui oli nõukogude ajal, siis oli meil vabadust tunduvalt rohkem kui praegu. Iga meie sõrmeliigutus ja väljaöeldud sõna ei olnud sellise luubi all nagu praegu. Inimesed oskasid lugeda, isegi ridade vahelt. Pikki tekste, ilma vahepealkirjade ja suurte klantspiltideta.
Inimesi ei laimatud avalikult nii palju nagu praegu.
Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-siltide-kleepimine-kui-ideoloogiline-terror/
0 kommentaari:
Postita kommentaar