Liberaalse demokraatia ideelised alused pärinevad prantsuse valgustajate filosoofiast.
Need on vajutanud pitseri liberaaldemokraatia väärtussüsteemile ja tõrjunud demokraatia mõistest rohkem või vähem välja väärtusi, mis on omased teistele poliitilistele väärtussüsteemide, eelkõige konservatiivsele maailmavaatele, aga ka sotsialismile. Neid nimetatakse populistlikeks, ebademokraatlikeks, iganenuiks, tagurlikeks või isegi reaktsioonilisteks.
Tõrjutud väärtusteks on rahvuslus, religioon, traditsiooniline perekond, surmanuhtlus jõhkrate kuritegude karistamiseks, sotsiaalne õiglus jne, kui nimetada vaid esimesi meelde tulevaid. Tühiseid mugandusi arvestamata võib öelda, et kõik need väärtused mahtusid raskusteta demokraatia raamidesse ajal, mil seda mõistet kasutasid muistsed kreeklased.
Tegelikult on niisuguse tõrjumise taga liberaalide katse, kaaperdada mõiste demokraatia ja monopoliseerida selle sisu. On pisut kummaline, et ühe ja sama mõiste (rahvas) erinevad keelelised vormid, kreeka demos ja ladina populus on andnud poliitikas vastandliku sisu ja väärtuslaenguga terminoloogilisi tuletisi.
Tänases poliitilises kontekstis võiks ju küsida, mis muudab populistlikuks, äärmuslikuks ja ebademokraatlikuks inimeste soovimatuse leppida massilise sisserändega teistest riikidest ja kultuuripiirkondadest? Või mis muudab populistlikuks ja äärmuslikuks brittide soovi, lahkuda Euroopa Liidust, prantsuse Rahvarinde (FN) soovi loobuda eurost või EKRE poliitika Venemaaga uue piirilepingu sõlmimise vastu jne.
Neile küsimustele on sama raske vastata kui küsimusele, miks peaks pidama äärmuslikuks ja ebademokratlikuks soovi lahkuda erakonnast või ametiühingust, mille liikmeks kord on astutud; või mis muudab äärmuslikuks soovimatuse, lubada oma koju võõraid inimesi, kes mingitel põhjustel hülgavad omaenda elamispinna?
Lihtne pole ka põhjendada, miks on äärmuslik poliitika, mille eesmärgiks on õigluse taastamine? Need küsimused puudutavad mõistagi vaid äärmuslust, populismi ja ebademokraatlikkust, mitte moraali, poliitilist mõistlikkust või otstarbekust.
Moraali kontekstis vääriks ehk tähelepanu tõsiasi, et riigid, kust lähtub massiline migratsiooniliikumine, võitlesid aastat viiskümmend tagasi relv käes end vabaks koloniaalsest sõltuvusest. Võitluse tulemusena kihutati sealt minema euroopa kolonisaatoritest valitsev klass. Nüüd soovivad vabaduse kättevõitnud riikide kodanikud järgneda massiliselt lahkunud kolonisaatoreile. Need on vajutanud pitseri liberaaldemokraatia väärtussüsteemile ja tõrjunud demokraatia mõistest rohkem või vähem välja väärtusi, mis on omased teistele poliitilistele väärtussüsteemide, eelkõige konservatiivsele maailmavaatele, aga ka sotsialismile. Neid nimetatakse populistlikeks, ebademokraatlikeks, iganenuiks, tagurlikeks või isegi reaktsioonilisteks.
Toomas Varrak (Rooma Klubi)
Allikas: Facebook
______________
Neetud sotsialism on küll siin täiesti sajata mängu toodud...
M.I.
0 kommentaari:
Postita kommentaar