Jaak Valge: Miks ma otsustasin kandideerida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas parlamenti?

Olen juba lühidalt oma poliitikasse sukeldumise motiividest teada andnud, aga poliitik pidavatki üht ja sama asja kordama, ning tegema seda võimalikult pateetiliselt. Teen seda ka mina - nüüd uues ja enda jaoks harjumatus positsioonis.
Mul on põnev ja tasuv töö ning ma julgen arvata, et see töö on olnud ka tulemuslik, sest mu tegevust ajaloolasena on vähemalt kuigivõrd tähele pandud ja hinnatud. Mu ajaloolase töölaual on kaks uurimisteemat, mis mulle jätkuvalt teravat huvi ja uurimisnaudingut pakuvad.

Ma ei ole varem ühtegi poliitilisse ametisse kandideerinud. Poliitkampaania on mulle võõras ning ma ei saa kuidagi öelda, et meeldiv. Ent kui peaksin selle edukalt läbima ja valitud saama, siis tuleks mul perest eemale Tallinna asuda ja kuna olen maksimalist, siis tegeleksin kindlasti ainult parlamenditööga, st peaksin erialalisest tegevusest vähemalt ajutiselt loobuma. Seega on väga palju põhjusi, miks ma ei peaks kandideerima. Mis omakorda tähendab seda, et teised põhjused on väga kaalukad.
Kõigepealt, ma arvan, et Eesti on teelahkmel. Ning vähe sellest - kogu Euroopa on teelahkmel. Euroopa päritolu inimeste arv langeb, kuna sündimus on alla taastetaset, immigratsioon Euroopasse kasvab niigi, aga mõjukad poliitilised jõud soovivad seda
veelgi kasvatada.
Ma arvan, et kõik inimesed oleksid oma kodus, oma loomulikus keskkonnas õnnelikumad. Minu jaoks on ideaal rahvusriikide Euroopa, kus koheldakse õiglaselt muu maailma vaesemaid maid. Eesti on osa Euroopa ühiskodust ja tehes Eesti paremaks, teeme me paremaks ühtlasi ka kogu Euroopa.

Meie Eesti riik on aga eestlusest võõrandumas. Justkui märkamatult libisemas kõrvale sellelt rajalt, mille põhiseaduse sissejuhatus meie riigile ette kirjutab - eesti rahvuse ja kultuuri arengu tagamine. Sisseränne idapoolsetest riikidest Eestisse on taas järsult suurenenud. Meie kõrgkoolid on teel ingliskeelse hariduse poole. Tartu ülikooli õppejõuna võin kinnitada, et meie noorte teadmiste tase on katastroofiliselt langenud, ning väidan, et ingliskeelne ülikooliõpe pigem süvendab allakäiku. Meie teaduspoliitika ei soosi Eesti ühiskonna huve. Meie majandus ei ole jõudnud 27 iseseisvuse aasta jooksul tasemele, mis hoiaks ära meie inimeste välismaale tööle siirdumise. Meie sündimus on alla taastetaset.

Võib-olla on need Eesti allakäiguprotsessid paratamatud. Aga sel juhul tahaksin olla kindel, et see ongi meie, eestlaste, teadlik valik. Selleks tuleb kodanikele anda võimalus öelda oma arvamus selgelt välja. Ehk tagastada meie ühiskonnale 1934. aastal Pätsi-Laidoneri-Rei riigipöördega kaotatud võimalus algatada siduvaid referendumeid. Rahvaalgatus eeldab ühiskonnalt solidaarsust ja vastutustunnet ja ühtlasi loob neid. Olen otsedemokraatia põhimõtete eest üritanud seista vähemalt 15 aastat ning viimasel kolmel aastal koos sihtasutusega Terve Rahvas.
Hea ühiskond tähendab sidusat ühiskonda, tähendab koostööd, mille alus on ühistunne. Ilma ühise identiteedita ei saa olla ka head demokraatiat, sest selle eelduseks on nii iseenda kui kogu ühiskonna huvide tasakaalustatud arvestamine. Eestis saab ühistunde aluseks olla eestlus.

EKRE ridades kandideerimiseks ei pea ma tulema nö kapist välja, sest ma pole kunagi kapis olnud ega oma rahvuslikku meelsust varjanud. Mul pole ka vaja lahendada dilemmat, kelle kaudu tegevpoliitikasse minna. Ma tunnen EKRE juhte pikka aega ja usaldan neid. Kui mul ei oleks EKREle ja Eestile midagi omalt poolt pakkuda, siis ma ei kandideeriks. Ma arvan, et minu tugevus ei ole häältemagnetiks olemine, vaid analüüsi- ja süsteemiloomise võime.
Ainus partei, kuhu olen varem kuulunud, on Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Olen selle üle uhke. Kuulusin sinna neil aastatel, kui Eesti saatus oli kaalul. Hiljem leidsin, et võin pühenduda oma erialale.
Nüüd on taas murranguaeg.

Allikas: Facebook