Huvitavat pühapäevaks: Karl Linnas – meie ainukene sõjakurjategija
Meie ajalugu on venemeelne. Sellele viitavad juba kirjapanekud.Toon mõned näited.
Ajalooõpikutes ja -raamatutes kirjutatakse, et Hitler mõrvas, Stalin hukkas. Vene ajal toimus mobilisatsioon, saksa ajal sundmobilisatsioon. Räägime Saksa okupatsioonist ja Nõukogude ajast. Samas Nõukogude kindlasti suure algustähega. EEs 1994.aastal Nõukogude okupatsioonist juttu ei ole. Järgmisel aastal Saksa okupatsioonist juttu tuleb. Aastate eest helistasin sinna kuhu vaja. Öeldi, et viga parandatakse lisas. Pole vigade parandust leidnud. Saksa koonduslaagrites tapeti „süütud nõukogude inimesed“. Mulle ei meenu, et me vene ajal küüditatuid ja arreteerituid nimetaksime „süütud inimesteks“.
Me nimetame sakslasi natsideks, venelasi hellitlevalt Nõukogude inimesteks. Varem nimetati sakslasi fašistideks. Millegipärast tundub sõna „nats“ räigemana. Tegelikult on „nats“ isegi parem sõna, kuna tähendab rahvuslast (nats – natsionaalsotsialist, rahvussotsialist. ÕS ).
Venemeelsed ja saksameelsed kirjatükid erinevad üksteisest ka sõnakasutuse poolest. Venemeelsed meenutused on räiged, nende keel on äärmiselt vulgaarne (lurjus, bandiit jne). Saksameelsed on rahulikud, kirjutatud korralikus eesti keeles. Seega proletariaat ja intelligents? Proletariaat ja need teised?
Kaplinski arvates on vale, et „avalikkuses tituleeritakse vabadusvõitlejateks neid, kes Adolf Hitleri ja Heinrich Himmleri geniaalse ülemjuhatuse all idarindel võitlesid Punaarmee vastu…“ (Vikerkaar 8/9 2001, lk 219)
Tallinnas Rahvusarhiivis toimus 5. novembril 2015 ajaloopärastlõuna. Nelja ettekande hulgas oli huvipakkuvam viimane: „Surmamõistetud ja rehabiliteeritud sõjakurjategija!? Karl Linnase küsimus läbi Külma sõja, glasnosti ja Eesti iseseisvuse taastamise.“
„Karl Linnas (06.08.1919-02.07.1987) oli Eesti sõjakurjategija… töötas … Tartu koonduslaagri komandandina ning lasi isiklikult maha süütuid tsiviilisikuid: mehi, naisi ja lapsi’“ (https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Karl_Linnas&oldid=2699300). (https://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:S%C3%B5jakurjategijad). Karl Linnas oli Tartu koonduslaagri ülem 1941.a. septembrist kuni 1942.a maini. Ta mõisteti 1962. aastal Eesti NSV-s toimunud kohtuistungil tagaselja surma. 1981.a. võeti talt USA kodakondsus ja deporteeriti 1987. a. Nõukogude Liitu, kus ta suri samal aastal Leningradi haiglas.
Väljavõte ENSV prokuröri asetäitja Karl Kimmeli süüdistuskõnest :“Linnase juhtimisel ja vahetul osavõtul mõrvati seal rohkem kui 12000 täiesti süütut nõukogude kodanikku…Linnas oli mitte ainult kuritegude organiseerija, vaid ka nende vahetu täideviija…. Tema oli see, kes koos laagri eriosakonna töötajatega määras kindlaks, keda tuleb hukata…Lisaks sellele korraldas ta laagris kinnipeetavate vangide peksmist ja naisvangide vägistamist.“
Peksmistest ei rääkinud saksa ajal vabanenud vangid ega ka rahvas, kes alati tõde teab. Laagris 1941.a. suvel Eriosakonna ülemana töötanud Roland-Ottomar Lepik (06.11.1910-08.12.1942) mõisteti järgmisel aastal surma süüdistatuna liigses julmuses ja võimu kuritarvitamises.
Sakslased ei vägistanud. Eesti tüdrukud, nii kahju kui mul ei ole, jooksid ise neile järgi. Eestlased ka ei vägistanud. Eestlane vägistamas naisi surmaautos kõigi silme all! Sellele mõttele tuleb ikka tulla. Palun vabandust, kuid ma arvan, et Eesti mees polnud selleks lihtsalt võimelinegi. Juba surmaauto sõiduaeg jäi selleks liiga lühikeseks. Eestlane ja sakslane ei ole vägistajad. Vägistajad möllasid sõja lõpul Berliinis.
Kes määras karistused? Eestlased? Sakslased? Minule lähedase isiku andmeil toimusid 1941. aasta septembris ülekuulamised saksa keeles tõlgi abil. Tema püüdnud saksa keeles rääkida, et muljet avaldada ja kergemat karistust saada. „Du bist ein Kommunist?“ „Nein, mein Vater war.“
On olemas Tartu koonduslaagris karistatud isikute nimekiri, milles on kirjas karistatute nimi, sünniaeg ja -koht, karistuse määramise kuupäev, lühike süüdistuskokkuvõte ja karistuse määraja – SD (Sicherheitsdienst). Nimekirjas on 687 surmamõistetut.
Kedagi ei tapetud sellepärast, et ta kommunist oli. Kommunistlik kirjanik viibis laagris ainult neli kuud. Surmanuhtluse said reeglina hävituspataljonlased ja miilitsad. Küüditamises osalust ei peetudki kuriteoks, kuna tegemist oli ju käsutäitjatega. Meie Eestis oleme mõned küüditajad süüdi mõistnud, karistades ikka seda viimast, kõige väiksemat lüli. Samas suurküüditaja Arnold Meri jäeti karistamata.
Kes hukkas? Eestlased? Sakslased? Polegi oluline, kuna „…oli tegu siiski sisuliselt sõduritega, kes täitsid käske…(Vikerkaar 8/9 2001, Meelis Maripuu). Kas saab üldse süüdistada vanglaülemat või vangivalvurit? Samas vene aja ülemate ja valvurite üle me kohut pole mõistnud. Seega ei tea me ka nende nimesid.Tegelikult võib öelda, et Eestis süüdlasi polnudki. Meie olime ja oleme alati olnud käsutäitjad. Käsk tuli ikka kas Moskvast või Berliinist, tänapäeval Brüsselist.
Eestlaste süüdistamine juutide tapmises on nonsenss. Juutide vastane genotsiid polnud eestlaste väljamõeldis. Meil polnud sellega mingit pistmist. Eestis juudiviha polnud. Tartus ülikoolihaiglas arstid varjasid juudist kolleegi. Minu ema heausksena saatis mind Tartusse juudist sõbratari külastama. Emal polnud aimugi juutide hävitamisest. Minu lapsepõlvesõbranna oli alles ja ellu jäigi.
Mulle hakkavad juudid üha enam meeldima. Nad hoiavad kokku ja kaitsevad endid. Nad rõhutavad genotsiidi juudi rahva vastu. Nad on sisse seadnud holokausti mälestuspäeva, mida terves maailmas tähistatakse. Nad on kuulutanud holokausti eitamise kuriteoks. Igas riigis juudiohvrite ausambad aina kerkivad.
Ja mis kõige põnevam? Linnase otsisid üles ja saatsid Eestisse tagasi kaks juuti süüdistades teda olematus kuriteos, juutide tapmises. Tartu koonduslaagris alates 1941. aasta septembrist juute enam ei olnud. Karistatute nimekirjas on üldse ainult kuusteist juuti, kelle surmaotsus on tehtud juba augustis ja vastavalt tavale tõenäoliselt ka kohe täide viidud. Lapsi laagris ei olnud. Juudid olid Pargi tänaval. Miks neid pidi hukkamisele viima Tartu koonduslaagri kaudu? Ükski dokument seda ka ei kinnita.
Ajaloo kirjutavad võitjad ja selles meie väike Eesti osaleda ei saa. Aga oma kohaliku ajaloo kirjutame meie ise. Tartu koonduslaagris toimuva uurimisega oleme hiljaks jäänud. Tänavu möödub laagri asutamisest 75 aastat. Juubel! Olen kindel, et kõik vangid on tänaseks surnud. Meie loo kirjutavadki nüüd süütud nõukogude inimesed, kes tulevad nõukogude ajast ja kannavad seda aega endaga kaasas. Sakslane on nende jaoks röövel, venelane süüdimatu vabastaja. Me kirjutame vale loo. Nagu teatas minu kaaslane: „Meie ajalugu on venemeelne.“
Minu põlvkond tuli Eesti ajast. Meie olime uhked oma riigile ja patriootlikult meelestatud. Meie olime rahvuslased. „Omaette kategooria oli minu ajal rahvuslus või ka natsionalism, kui soovite – mitte ainult mingisugune maailmavaade, üks paljudest, vaid kasvatus maast-madalast (Heino Noor, Tartu Ekspress, 7.05.2015). See patriotism jätkus ka saksa ajal. Ei olnud mingit saksa propagandat ega Hitleri pilte klassides. Eesti aeg läks edasi. Me olime kommunistidest lahti saanud. Oldi uhked Alfons Rebase ja tema poiste üle. Noored mehed läksid sõtta „Eesti eest!“
Eestlane eestlast ei kaitse. Me süüdistame end ise. Me kanname üle ühest ajalooraamatust teise lauseid „represseerijad olid ka eestlased“, „Saksa okupatsiooni hukkamiste läbiviijad Eestis olid enamikus eestlased“, „kahjuks kaasnes ka metsavendade tegevusega pahatihti õigustamatu terror“ jne.
Meie genotsiidist eestlaste suhtes ei räägi. TÜ professor kümme aastat tagasi ajalookonverentsil teatas, et eesti rahva vastu polnudki mingit genotsiidi. Terve saal vaikis. Pidanuks ju minema naginaks. Meie rõhutame siiani naabrikaebust. Uskumatu, et isegi filmis „1944“. Saadame filmi maailma, et kõik ikka teada saaksid, millised eestlased olid. Hävitasid üksteist ise.
Karl Linnas on ajalukku kirjutatud sõjakurjategijana, Eestist ainsana. Rohkem sellise tiitliga eestlasi ei õnnestunud Vikipeediatest leida. Samas Idel Jakobson (12.08.1904-12.09.1997) on Vikipeedias kirjas riikliku julgeoleku ohvitserina, mitte sõjakurjategijana. Kodanik, kelle isa surmaotsusel on Idel Jakobsoni allkiri, tunneb talle isegi kaasa. „…1400 allkirja lühikese aja jooksul võis tähendada, et talle ei võimaldatud neid pabereid isegi läbi lugeda.“ (Tagasivaateid veerevast vagunist, Tartu 2008). Ideli tegude pärast pole keegi vabandust palunud. Meie Idel Jakobsoni ei suutnud (ei tahtnud ilmselt) süüdi tunnistada seitsme aasta jooksul. Tema tütar sai presidendi aumärgiga pärjatud.
Teine ohver Heino Noor on püüdnud juba aastaid oma lugu avalikustada ajakirjanduses, kuid see õnnestus alles 2015.aastal tänu Kaur Pavesele. „Seepärast olekski justkui antisemitismi ilming, kui öelda, et Jakobson korraldas massimõrvu….” (Tartu Ekspress, 07.05.2015).
Esitasin ettekandjale mõned küsimused. Kuidas Linnas sai lapsi tappa, kuna neid laagris polnud? Kas on kindlaks tehtud, et Linnas tappis? Ettekandjal, saksa aja teenekal uurijal, ei ole kahtlustki, et Linnas tappis. Olin veendunud, et leian saalis toetajaid. Ma eksisin. Saalis vaikus. Kahtlusi ilmselt ei tekkinud ka teistel osavõtjatel. Ma olin üksi seal oma ajas. Minu ümber olid kõik uue aja inimesed.
Mina ei õigusta repressioone, pealegi veel tapmisi. Asju tuleb näha tolles ajas. Oli sõjaaeg ja kehtisid sõjaaja seadused. Tuleb sellesse aega sisse elada. Me pole kahjuks selleks võimelised. Otsustame tänases päevas.
Kes oli Karl Linnas? Ta oli saanud hariduse Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Oli õppinud Tartu ülikoolis (1937-1938, 1940-1941) olles korporatsiooni „Vironia“ liige. 1938-1940 õppis sõjakoolis. Armastas oma kodumaad, oli valmis seda kaitsma, astus vabatahtlikult saksa sõjaväkke. Eestiaegse sõjakooli toimikust leiab Linnase iseloomustuse: “Jääb kord tehtud otsuse juurde kindlalt püsima ja vastutab tagajärgede eest.”
Linnase ainsaks süüks võiks lugeda laagriülema ametikohta. Tegelikuks laagrijuhiks võib pidada hoopis sakslast Fritz Giesenit, kes kõikide tunnistajate sõnul käsutas ka Karl Linnast. Kas kõik vangilaagrite ülemad tuleb kuulutada sõjakurjategijateks? Minul ei teki kahtlustki, et Linnas ei ole süüdi. Miks ta laagriülemana üldse pidi kedagi isiklikult tapma? Minu põlvkond tundis talle kaasa nii 1962. kui ka 1987. aastal. Kõnekas, et me uues Eestis pole suutnud Linnast 25 aasta jooksul rehabilieerida. Ilmselt ei suudagi.
Mina olen nõus tütardega: „Olles väga noor ja patriootiliselt meelestatud mees, teenis Karl Linnas Eesti sõjaväes ainsal eesmärgil – kaitsta oma perekonda ja kodumaad mõrtsukate ja okupatsiooni eest. Ta pole tapnud juute ega osalenud mingites natside aktsioonides.“ (Martin S. Kull, Tartu koonduslaager, 2010, lk 90)
Parafraseerides saadet „Mis? Kus? Millal?“: „Tähelepanu, härra Kaplinski. Karl Linnas oligi vabadusvõitleja!“
Siiani laseme endid süüdistada juutide tapmises. Meie peaminister palus juutidelt eestlaste kuriteod lausa andeks. Millised kuriteod? Mida küll? Samas asuvad juudid meid ründama. Narvas sündinud, Tartu Ülikooli lõpetanud ja nüüd USAs elav Anton Weiss-Wendt on kirjutanud nii doktoritöö kui ka avaldanud raamatu „Mõrv ilma vihata: eestlased ja holokaust“. Interneti andmeil iseloomustab ta eestlasi kui julma ja vastikut rahvust, kellele inimlikkus on võõras tunne. „Eesti oli arvatavasti ainuke maa natside okupeeritud Euroopas ilma organiseeritud relvastatud vatsupanuta.“
Leidsin Anton Weiss-Wendti artiklist viite, milles Omakaitset on kirjeldatud kui “eesti rahvuslaste organisatsiooni, mis oli asutatud juutide tapmiseks“. (Vikerkaar 8/9 2001, lk 123). Kas meie kaasmaalased Brüsselis on tõe jalule seadnud? Mida nad seal teevad?
Miks eestlane ennast ei kaitse? Miks me alati koogutame? Ilmselt eestlasele omase roomamiskompleksi tõttu. Kaplinski nimetab seda kohanemiseks: „Eestlased ei ole oma uuemas ajaloos olnud sangarirahvas, vaid kohanejarahvas….Ent kohaneminegi võib minna liiga kaugele, saada orjameelsuseks, ülepingutatud püüdeks uutele isandatele meeldida. Ülemäärane kohanemine ei ole enam õige kohanemine ja selle eest tuleb vahel maksta valusat hinda…“ (Vikerkaar 8/9 2001, lk 219)
Aeg oleks roomamiskompleksist lahti saada. See viibki ainult hukule. Roomajaid ei armastanud isegi Stalin. Kohtumisel Eesti delegatsiooniga tõstis ta klaasi soomlaste terviseks.
Tänu roomamisele on Tallinn venekeelne linn. Mina geneetilise dissidendina roomata ei suuda. Miks ma pean elama venekeelses väikelinnas ja koogutama? Sunnituna elama venekeelses linnas elaksin sel juhul pigem venekeelses suurlinnas nimega Peterburi või Moskva.
Süüdi oleme meie ise. Oma ajaloo oleme kirjutamata jätnud.
Sinimägedes „Eesti eest“ võidelnud poisid oleme reetnud. Quo vadis, Estonia?
Allikas: https://maretehlvest.wordpress.com/2016/02/10/karl-linnas-meie-ainukene-sojakurjategija/
0 kommentaari:
Postita kommentaar