LÕPETAGEM LIIGKASUVÕTMINE: Kahe endise pankuri arvates tuleks riigil hakata pangandusturgu reguleerima
"Olen hingelt kapitalist, aga kui lõviosa turust on antud
kahele suurpangale, tuleb riigil seda äri reguleerida," kommenteerib
väikepanga kunagine juht Jaak Kiiker Indrek Neivelti avaldusi, et Rootsi
pangad lüpsavad Eesti rahva vaeseks. Samamoodi nagu energeetikat,
tuleks konkurentsiametil reguleerida pangandust, et teatud teenuste hind
kinnitataks riiklikult, leiab ta.
"Õigupoolest ei ole see minu isiklik teema. Mul on piisavalt palju tegemist oma firmadega." Indrek Neivelti häälest ei kostu veel väsimust, kuigi teadmise viimine rahvani, et oleme mandunud Rootsi koloniaalmaaks, võtab ilmselt olulise osa tema ajast.
"Kaks suuremat panka viisid eelmisel aastal siit dividendidena välja 258 miljonit eurot. Nende tootlus meid teenindades on kaks korda kõrgem kui nende oma kodumaal." Nende lausetega juhatas Neivelt ETV intervjuus ja Facebooki lehel sisse oma ristiretke – raske isegi öelda, kelle või mille, võib-olla eestlasliku alandlikkuse vastu.
Eestlased maksavad rahaülekannete eest rohkem kui rootslased – viimastel on tavaliselt vaid kaardihooldustasu. Teiseks on meil eriti tarbimislaenude puhul ülikõrged, näiteks 15-20% intressid.
Rootslasi süüdistada oleks Neivelti arvates mõttetu. "Me peaksime ise peeglisse vaatama, miks me laseme seda teha," ütleb ta. "Ma arvan, et oleks viisakas ausalt tunnistada, et pankade kasumlikkus on 25-30%. Pangad töötavad väga hästi ja see on väga tubli töö. Kõrge kasumlikkus ei ole Swedbanki ega SEB-i probleem. Olen kogu aeg rõhutanud, et see on meie kõigi probleem."
Tuulest viidud pangad
1990ndatel asutati Eestis rohkesti pankasid. Mõistagi polnud kaugeltki tegemist vaid eestluse elujõule mõtlevate heategevusasutustega. Ometi aidanuks nad juhul, kui kas või mõnigi oleks ellu jäänud, suureks kasvanud ja jäänud ära müümata, tekitada praegu Swedbankile ja SEB-ile mingisugustki konkurentsi. Et rootslastele ei kuuluks 2/3, vaid näiteks alla poole pangandusturust. Võib-olla ei valitseks siis olukord, kus suurpankade siinsed kliendid peavad kulutama pangatasudele ja laenuintressidele rootslastest märgatavalt rohkem, millest Rootsi pankade hiigelkasumid kujunevadki.
Ainsa Eesti pangana suutis skandinaavlaste kätte liikunud turul 1999. a kanda kinnitada tänaseni pigem marginaal-
se, umbes 7% turuosaga LHV Pank. Mingi ime läbi õnnestus kestma jääda Rein Otsasoni loodud väikesel Krediidipangal, millest 2017. a sai omanike vahetuse tulemusena Coop Pank.
Kui küsida, kuhu küll kõik Eesti pangad jäid ja mis on neist küll saanud, vastab ärimees Andres Bergmanni väikepanka juhtinud Jaak Kiiker, et nende kadumise tingis kahepoolne huvi.
Poliitikud pingutasid 1990ndate lõpus, kes rohkem, kes vähem omakasupüüdlikult Rootsi pankadele meeldimise nimel. Nendes nähti mingit laadi julgeolekugarantiid. Kohati usuti poliitikute ja kõrgemate ametnike ringis siiralt Rootsi pankade "õilsusesse". "Eestis ei olnud sel ajal piisavalt tarkust," resümeerib Jaak Kiiker. Kui täna on globaliseerumine pigem sõimusõna, siis toona nähti selles helget homset.
Teisalt tulid Rootsi pangad Eesti turule massiivsete sooduspakkumistega, mis võimaldasid kiiresti turgu võita. Kuid Mart Siimanni, Mart Laari ja Siim Kallase valitsustel ja Eesti Pangal puudus poliitiline huvi kodumaisel põhjal panku kaitsta – kas või mõnda elujõulisemat neist. Küsimus pole kaugeltki, et rootslased ei tohiks siin panka pidada, vaid et nad dikteerivad turgu ja on tekitanud, nagu Neivelt ütleb, konkurentsi puudumise ehk turutõrke. SEB-ile ja Swedile kuulub kokku 60-70% vahel turust – sõltuvalt teenusest.
1990ndate algul tegutses väikepank peaaegu igas asulas. Ilmselt ei mäletatagi enam selle aja üleüldises pangaloomishulluses tekkinud Saaremaa aktsiapanka, Pärnu linnapanka, Kirdepanka, Otepää ühispanka ja teisi. Oma pank tegutses isegi Viimsis. Pea igas maakonnas asjatasid Maapanga osakonnad, mille hiljem neelas alla ja muutis enda filiaalideks Eesti Ühispank, mille omakorda kugistas alla Rootsi SEB.
Mõnestki väikepangast võinuks kujuneda kogukonnapõhine hoiu-laenuühistu, nagu neid on nüüd pangandusturule järjest tekkinud. Eestis tähendanuks ühistu toonastes padukapitalismi juurutavates oludes justnagu kolhoosi. Keegi ei tahtnud otsaette "punase" templit, kuigi Soomes tegutseb mitusada ühistupanka.
Eesti Pank oli Rootsi Pank
1990ndate pangandusmaastikul leidus vähemalt kaks elujõulisemat: Tartu Kommertspank (TKP) ja ERA Pank. Nende huku taga peitusid ilmselgelt poliitilised otsused. Need puhastasid, osaliselt ka korruptiivsel moel teed Rootsi suurkapitalile.
Toonane Eesti Pank ei soovinud TKP-d päästa. Moratooriumi väljakuulutamisel 1992. a asus TKP kasumis ja tal leidus varaline kate kõigile kohustustele. TKP likviidsuskriis oleks olnud toonase Mart Laari valitsuse sekkudes käratult ja väiksemate summade eest lahendatav ajal, mil valitsus mattis toonases rahas 200 miljonit krooni kadunud Sotsiaalpanga ning 400 miljonit krooni Põhja-Eesti Aktsiapanga ja UBB päästmisse.
Pea sama juhtus ärimees Andres Bergmanni ERA Pangaga (tegutses 1991-1999). Selle toonase juhi, vaid 26-aastaselt pangadirektoriks saanud Jaak Kiikeri sõnul määriti Bergmannile kaela EVEA pank, mis osutuski tema omanduses Vene võlakirjade ja toonase Vene kriisi taustal üheks veskikiviks.
2002. a antud intervjuus on Bergmann meenutanud, et tegelikult pidanuks tema panga asemel pankrotti minema hoopis Ühispank (praegu SEB), kes oli tollal väga tõsistes likviidsusraskustes. Riik pumpas riigieelarveraha sinna ja päästis Ühispanga, uputades samal ajal mitmed Eesti oma väikepangad. Riigikassa tõmbas raha välja korraga mitmetest väikepankadest, nii Krediidipangast (jäi siiski ellu) kui ka EVEA ja ERA Pangast. Selsamal 1998. aastal, kui rida väikepanku "allavett lasti", oli Ühispank oma "strateegiliseks partneriks" valinud Rootsi SEB-i, kes Ühispanga hiljem ka lõplikult omandas.
Veel langes 1998. aastasse tehing, kus üle poole Hansapangast ostis Rootsi FöreningSparbanken.
Pangandusturgu kujundasid Rootsi-meelsed reformierakondlased Heiki Kranich ja Andres Lipstok – Siim Kallasest rääkimata. 2006-2007 tegutses Swedbanki Rootsi peakontori nõukogu liikmena endine Eesti peaminister (1992-1994 ja 1999-2002) Mart Laar. Praegu tundub musta huumorina, aga Laari Swedbanki nõukokku valida soovitanud tähtsa pangategelase Allan Karlssoni sõnul oli "Mart Laaril erakordne äritegemise kogemus Baltimaade tingimustes". Nüüd juhib Mart Laar, kes on siiski ametliku CV järgi poliitik ja ajaloolane, Eesti Panga nõukogu. Indrek Neiveltit pooldavaid seisukohti pole tervet kvartalit hõlmavast hoonekompleksist kostnud.
Mõlemad kunagised kahe elujõulisema, kuid "riiklikult hukatud" Eesti panga juhid, Rein Kaarepere (1954-1998) ja Andres Bergmann (1959-2010) elasid kiirelt ja surid noorelt. Kaarepere läks südamehaiguse tõttu teise ilma enne tema üle peetud kohtuprotsessi lõppu. Andres Bergmann tunnistas end lihtmenetluses süüdi ja teda karistati kolme ja poole vangla-aastaga. Bergmanni panga juhi Jaak Kiikeri mõistis kohus õigeks.
Kuidas langes viimne kants
Omaaegset Hansapanga, Eesti kapitali "viimse kantsi" müüki on Indrek Neivelt enda Facebooki postituses nimetanud omas ajas "vältimatuks ja loogiliseks".
Viisaka inimesena ei heida Neivelt praegu Eesti krooni aegsele Eesti Pangale otsesõnu midagi ette. Ta vaid nendib kuivalt tõsiasja, et krooni ajal ei maksnud siinsel pangal näiteks 1998. a kriisi ajal mingile keskpangalt ehk Eesti Pangalt saadud hädaabilaenule loota.
"Hansapanga müüki tuleb vaadata kahes etapis," meenutab Neivelt. "See teine ots, kui mina olin juhatuse esimees 2005, siis ei olnud meil enam mitte midagi teha. Sest kuna rootslased olid 1998. a niikuinii juba üle poole omandanud, tegid nad ülevõtmispakkumise. Ja mis variandid meil siis oleksid olnud? Niikuinii me läksime nendega tülli, aga tagasi lükata ülevõtmispakkumist poleks saanud, sest aktsionäride enamus poleks tagasilükkamist toetanud. Kohalikku osalust oli Hansapangas siis vähe, enamus asus fondide käes."
Neivelti sõnul lahkus rong jaamast eelpool mainitud 1998. aastal. 1997. a sügisel oli varisenud kokku börs ja valitses suur kapitalikriis. Neivelti sõnul oli Hansapanga enamusosaluse müük rootslastele sundkäik.
"Eesti krooni me kiidame, ja õigusega," räägib Neivelt, "aga panganduse seisukohalt oli kogu see värk õudus kuubis. Praegu saab Euroopa Keskpank anda likviidsuslaenu, seega praegu on likviidsuse juhtimine palju-palju lihtsam kui krooni ajal. Krooni ajal, kui saabus kriis, ei andnud Eesti Pank sentigi laenu. Aga kui algab kriis, ja raha läheb süsteemist välja, siis süsteem tõmbub kokku. Ja kui süsteemi keegi raha juurde ei pane, siis paratamatult mõned pangad lähevad pankrotti."
1990ndate teise poole otsuseid, kus poliitikud osalt rumalusest, osalt korruptiivsusest kodumaiseid panku ei toetanud, enam tagasi ei pööra. Kas oleks siia võimalik siseneda mõnel ühistulaadsel pangal, kus lihtinimesel võimalik osalust soetada? Tallinna linnavõim tegi katse ühistupangaga turule tulla, kuid ei saanud finantsinspektsioonilt tegevusluba.
Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees Andro Roos naerab lühidalt, ent kuidagi rõõmutult, kui temalt küsida, mida ta arvab Neivelti teematõstatusest: "Edevus, puhas edevus."
Roos nägi koos kaaslastega rootslaste probleemi juba aastal 2006, kui ühistuga pihta hakkas. "See on niivõrd räme ja pikaajaline töö, et üksinda seda kindlasti ette ei võta," ütleb Roos hoiu-laenuühistust panga väljaarendamise kohta. Tõenäoliselt jõuavad Tartu finantsistid siiski peatselt kõikide õigustega panga loomiseni, ent selle saavutamiseni on nad kulutanud 15 aastat.
Majanduse verevaesus
Tartu Hoiu-laenuühistu nõukogu liige, energeetika-ettevõtja Harry Raudvere lisab lihtsalt, et tema arvates peitub pangandusturul konkurentsi puudumise taga poliitiline korruptsioon. "Raha on nagu vereringe, kui laseme seda järjest süsteemist ehk riigist välja, jääme üha vaesemaks. Millest ei taheta rääkida – Eesti riigi väliskaubanduse defitsiit on jõudmas kahe miljardi euro piirini, mis näitabki, et raha voolab riigist välja. Võõrkapitali nuumamine on kuritegu."
"Turul domineerib Swedbank, kellega on väga raske konkureerida," ütleb omakorda Indrek Neivelt. "Väga-väga raske, sest tänu oma mahule siin väikesel turul on tal väga palju konkurentsieeliseid. Kui kogu panganduse kasum on Eestis 350 mln euro ringis, siis Swedpank võtab sellest üle 200 ära. Kui ülejäänud 150 mln läheb jagamisele viie panga vahel, siis 30 mln ei ole see summa, mille pärast ükski lääne pank siia tuleks. Ei tasu võitlust ära. Kas või Saksa pangad on ikka suured: siia oleks neil vaja investeerida jne, ning nende jaoks väikse summa nimel ei hakata pingutama. Ainuke, kes suudaks teoreetiliselt Swedbankile konkurentsi tekitada, oleks kohalik pank, mis kuuluks kõikidele klientidele. Kohalikus mõttes kujunes see pank aga väga suureks, sest olgem ausad, kui palju leidub Eestis firmasid, mis teeniksid aastas 30-50 mln kasumit. See oleks Tallinki-suurune firma."
Neivelt väidab ise, et ei sooviks ise uuesti pangajuhina katsetada: "Kui vaja, võin aidata kaasa mõelda, aga ma ei ole kindlasti selle vedaja. Tänapäeval tuleb seda teha teiste ideedega. Mina olen liiga palju vanas kinni. See ei ole isiklik ambitsioon, ja nagu hiinlased ütlevad, et samasse sängi ei ole mõtet teist korda astuda."
Üsna palju on meedias ka spekuleeritud, et Neivelti algatatud kampaania teenib pensioniühistu Tuleva huve, kelle asutajate hulka Neivelt kuulub. Ehk kavatseb Tuleva uut panka rajama hakata?
Neivelt ütleb, et Tuleva ei kavatse panka teha. Samas nendib, et seoses Tulevaga avas pensionifondide olukorraga tutvumine tema silmad. "Kui me olime selle teemaga tegelnud üle kahe aasta – mitte kogu aeg, aga vahelduva eduga –, siis ma ei uskunud oma silmi ja mõtlesin, et kus on need regulaatorid, miks me laseme seda kõike teha? Ja kui ma hakkasin vaatama huvi pärast pankade kasumiaruandeid, mida ma pole kaua vaadanud, sest Hansapangast tulin ära 2005. a – siis ei uskunud teistpidi oma silmi. Kuidas saab selline olukord olla?"
Tuleva juht Tõnu Pekk nendib aga lühidalt, et "Tuleva ei suuda kõiki Eesti finantssektori probleeme lahendada".
Mida Indrek Neivelt arvab riikliku panga loomisest, mis teenustasud ja laenuintressid allapoole tooks? Viis miljonit eurot nõutavat kapitali oleks riigieelarve mahtude juures köömes.
"Viie miljoniga pole midagi teha," ütleb Neivelt. "Alustada võiks ehk 50 miljonist eurost või suuremalt. Riigi käes võiks olla umbes 20%, ülejäänu võiks tulla erainvestoritelt."
Voonakeste vaikimine
Veel neli-viis aastat tagasi ei peetud heas seltskonnaks viisakaks kõneleda Rootsi pankade hüperkasumitest ja siin nendele loodud kasvuhoonetingimustest. See oli nn alternatiivse meedia teema, millest eelmiste valitsuste aegadel loeti n-ö pimedas ja teki all. Rootsi pankade supertootlikkus on end lõpuks vaikimise müürist läbi murdnud. Ent kas arutellu kaasub ka lõpuks kaalukaid nimesid kirjanike, kunstnike, näitlejate jt loovintelligentsi esindajate seast? Samal ajal kui loomeliitude pleenum 1988. a suuri protsesse liikuma lükkas?
Kokku on Neivelti nn ristiretk pälvinud Facebookis küll arutelusid, valdavalt kiitusi teema tõstatamise eest. Kuid ühiskonnas kaalukaid nimesid nende hulgast peaaegu et ei leia.
"Tuleb kõigepealt selgeks teha, kas inimesed tahavad muutusi, või ei taha," mõtiskleb Neivelt. "Kui inimesed tahavad samamoodi jätkata, no siis ei ole midagi teha. Minul on seega küsimus Eesti inimesele: kas ollakse sellega rahul või ei olda rahul? Kui ei olda rahul, siis peame istuma maha ja kaaluma lahendusi. Aga praegu ma ei ole kindel, et see (lahenduste otsimine – toim) sobiks. Poliitikute jaoks, paistab, on see olukord rahuldav, sest ega seda teemaks kusagil ei võeta… Muidu arutatakse ei tea mis teemasid kõike."
Konkurentsiamet: Kasumlikkuse riiklik reguleerimine oleks äärmuslik
Indrek Neivelti arvates vajaks pangandusturg riiklikku reguleerimist, sest konkurents puudub. Konkurentsiameti järelevalve osakonna juhataja Juhan Põldroos väitis omakorda, et selline sekkumine oleks äärmuslik.
"Mul tekkis küsimus: kas riik vaatab lihtsalt kõrvalt, et tasud on liiga kõrged ja kasumid liiga suured?" küsib Indrek Neivelt. "Swedbanki turuosa maksetes on vähemalt 60%. Konkurentsiamet saab sellega kindlasti tegeleda. Arvestades pankade omakapitali tootlust, on tegemist selgelt turutõrkega. Konkurents puudub. Kõik suuremad pangad on oma turuosaga rahul ja võitlust ei toimu. Samal ajal on inimestele pangavahetus tehtud parasjagu keeruliseks."
Neiveltiga sama meelt on endine pankur Jaak Kiiker: "Mul ei ole vähematki soovi kõnelda kapitali tootluse piiramise kasuks, ja olen hingelt kapitalist, aga kui lõviosa turust on antud kahele suurpangale, tuleb riigil seda äri reguleerida." Kiikeri sõnul on pangandus strateegilises mõttes riigi jaoks isegi olulisem kui energeetika või elekter, sest seal on meil naaberriikidega ühenduste kaudu riskid n-ö maandatud.
"Konkurentsiamet loomulikult eelistaks samuti, et Eesti pangandusturul oleks teenusepakkujaid rohkem," väitis konkurentsiameti järelevalve osakonna juhataja Juhan Põldroos. "Samas ei ole siiski tegemist monopoolse turuga ning selle sektori teenustasude ja kasumlikkuse riiklik reguleerimine oleks konkurentsipoliitiliselt üpris äärmuslik samm. Konkurentsiamet ei ole hetkeseisuga tuvastanud, et selleks oleks alust. Kõrgem kasumlikkus meelitab üldiselt ligi uusi konkurente, ja kõige olulisem, mida riik teha saab, on tagada, et selliste uute ettevõtjate tulekule ei oleks takistusi."
Põldroos väitis veel, et konkurentsiamet ei saa nõuda, et pangad võtaksid Eesti tarbijatelt täpselt samasuguseid teenustasusid, kui Rootsis. Küll aga on meil võimalik ära hoida pangandusturu täiendavat kontsentreerumist, keelates võimalikke pankade koondumisi.
Allikas: http://www.pealinn.ee/tagid/koik/lopetagem-liigkasuvotmine-kahe-endise-pankuri-arvates-tuleks-riigil-n236500
0 kommentaari:
Postita kommentaar