Šveitsi poliitiline süsteem

Otsedemokraatia

«On üllatav, kui vähe ülejäänud maailm teab, kuidas Šveitsis teostub poliitika. Isegi naabrid Euroopas teavad vaid ebamääraselt, et tegemist on väga detsentraliseeritud riigiga. Nad tõesti ei mõista seda, et Šveitsi süsteem – see on osa, mis võib osutuda mudeliks kõigile 21. sajandi demokraatiatele». 

Brian Beedham, United Press International, raamatus Gregory Fossedal's The road to full democracy..

Šveits on väike riik, asub Euroopa südames Lääne-Euroopas, saksa, prantsuse ja itaalia keelte ja kultuuride ristumiskohas. Šveits on multikultuurne läbi sajandite. Demokraatia ja otsedemokraatia on pikk, kuid mitte vaieldamatu traditsioon selles riigis. Šveitsi ainulaadne poliitiline süsteem on täna maailma kõige stabiilsem demokraatlik süsteem, mis pakub maksimaalse osalemise kodanikele.

Šveitsi otsedemokraatia ei tulene siiski puhtast traditsioonist ja ei arenenud harmooniliselt. Vastupidi, väga paljud põhitõed (võimu detsentraliseerimine) ja omapäraste vahenditega otsene demokraatia (sagedased referendumid ja rahvaalgatus) on kehtestatud läbi raske poliitilise võitluse, sealhulgas vägivaldse revolutsiooni 1798.a, aastakümneid kestnud rahutuste (1830 ja 1840, kodusõda 1847.a)

sõna „putš”-  vägivaldne valitsuse kukutamine on üks vähestest Šveitsi saksa dialekti sõnadest, mis on rännanud paljudesse võõrkeeltesse...

Šveitsi poliitilise süsteemi põhijooned

• Šveits koosneb Konföderatsiooni 26. kantonist. Kantonid (Föderatsiooni liikmesriigid) on üsna iseseisvad.

• Valitsused, parlamendid ja kohtud on 3 tasandil: 

- Riiklik 

- Kantonisisene 

- Kommunaalne 

• Väikesed külad ühendavad kõiki kodanikke

• Kohalikud kohtud on ühised mitmele kogukonnale

Kaks otsedemokraatia vahendit

Kaks otsedemokraatia vahendit, mis annavad tavakodanikele erakordse võimaluse juhtimises osalemiseks: 

Rahva algatus

Tavakodanikud võivad algatada Põhiseaduse muutmise kui nad suudavad kokku saada 100 000 pooldajat u 3,5 mil valija hulgast.

Parlament arutab ettepaneku ja võib pakkuda alternatiive.

Referendumid

Seejärel hääletavad kodanikud referendumi käigus muudatuse poolt või vastu.

Šveitsi Poliitilise süsteemi omapärad

Šveitsi riigi mõlema koja parlamendisaadikud käivad kokku mitu korda aastas, istungjärkude ajal mitu nädalat ja nende vahel töötavad komisjonides, et valmistada ette istungjärke. Aga parlamendiliige ei ole täiskohaga parlamendis tööl, vastupidi enamiku teiste riikide praktikale. See tähendab, et kõik parlamendiliikmed töötavad oma elukutse alal - nii nad on lähemal igapäevaelule ja oma valijatele.

Tõesti tähelepanuväärne asi Šveitsi poliitilises süsteemis on otsedemokraatia: erakorraline võimalus osaleda poliitilises protsessis, mis on antud tavalistele kodanikele. Teisisõnu: see ei ole ainuüksi demokraatia vahendid, vaid nende tihe kasutamine. Sagedased referendumeid avaldavad stabiliseerivat mõju parlamendile, valitsusele, majandusele ja ühiskonnale:

o Referendumeid suurendavad valmisolekut kompromissiks. 

o Rahvahääletusel võidu jaoks luuakse suured koalitsioonid: 

Jagatud võim motiveerib kompromissi leidmiseks.

o Rahvahääletus suurendab stabiilsust: 

Väga järsud seaduste muutused valijad armutult blokeerivad rahvahääletusel.

Allikas:  http://sites.google.com/site/jurikivit/muud-huvitavat/sveitsi-poliitiline-suesteem
____________________
Lugege lisaks demokraatiast SIIT
M.I.

Read more...

Vabariigi Presidendi otsus, mida pole tehtud 71 aastat

SI-351

SI avaldab presidendi otsuse (kava), mis reguleerib olukorda seoses Eesti Vabariigi anastamisega 1940. aastal. Praktikas ei ole sellist, 1918. aastal rajatud EW õiguslikku järjepidevust tsementeerivat otsust siiani vastu võetud, ei eksiili aastakümnetel ega ka täna tegutseva presidendi ja valitsuse poolt (www.nommevalitsus.org).

Tekst: Erki Kangro

Selgituseks

Eesti Vabariigi maa-ala okupeerimisega ilma riikidevahelise sõjategevuseta ja Johannes Varese valitsuse ametisseseadmisega tekkis olukord, mida pole ette nähtud Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduses ega teistes vastavates õigusnormides. Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu poolt on tänaseni jäänud vastu võtmata tekkinud olukorda defineeriv administratiivakt. Kuigi Nõukogude Liidu okupatsiooni vastased seisukohad on piisavalt välja kujunenud ja neid on alates 1940. aastast pidevalt väljendatud ja neid järgitud, ei saa riiklikku poliitikat teostada üksikisikute arvamuste põhjal, mis võivad ka olla isikuti detailides erinevad. Neil põhjustel on vajalik anda otsus, mille kava on lisatud.

See otsus on oma vormilt mobilisatsiooni kuulutamise otsus. Kuna mobilisatsioon ei ole praegustes tingimustes, kus puudub efektiivse riigivõimu mõjupiirkond, teostatav, on otsuses välja kuulutatud mobilisatsiooniga Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja vastavate seadustega ettenähtud tagajärjed, kuid mitte mobilisatsiooni ennast.

Otsusega määratakse kindlaks vääramatu jõu toimel tekkinud muutused Eesti riiklikus seisundis. Eesti Vabariigi seaduslik riigipea ja valitsus on sõltumata nende poolt valitsetava maa-ala olemasolust või ka nende isikulisest ja tegevusvabadusest pidevalt olemas. Võimu üleminek Konstantin Pätsilt Jüri Uluotsale oleks tulnud vormistada (ja tuleb vormistada kasvõi tagantjärele, nagu paljud teised sündmused!) Vabariigi Presidendi eriõigusel antud käskkirjaga ja ei kuulu oma sisu poolest mobilisatsiooni kuulutamise otsusesse.

Sõjavägede Ülemjuhataja määrus 18. juunist relvade äraandmise kohta kui okupatsioonivõimu survel antud akt on tühine algusest peale. Olukorras, kus Eesti Vabariigi relvastatud jõud ei ole suutelised kodanikke okupatsioonivõimude vägivalla eest kaitsma, on kodanikel endil enda kaitsmise õigus, ka relvaga.

Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse kohaldamisega üheaegselt hakkab kehtima kaitseseisukord (Põhiseaduse § 144). Kaitseseisukorra piirkonnas võib asutada erakorralisi kohtuid (Põhiseaduse § 119), mis on kohtute tegevuse taastamiseks hädavajalikud, kuna Kohtute seadustikus ettenähtud kohtunikke (kaasa arvatud riigikohtunikke) saab ametisse nimetada ainult Riigikohtu ettepanekul, aga viimane riigikohtunik suri 1984. aastal.

Kuna praeguses olukorras ei ole võimalik korraldada valimisi, pikenduvad I Riigivolikogu, I Riiginõukogu ja omavalitsuste esinduskogude koosseisu volitused alates Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse kohaldamisest 21. juunil 1940 (Põhiseaduse § 145). Võimaluse tekkides saab täiendada I Riigivolikogu ja I Riigivolikogu koosseisus tühjaksjäänud kohti (kasvõi kõiki) ja pärast Vabariigi Presidendi valimist valida II Riigivolikogu ja kujundada II Riiginõukogu. See vajab täpsemat defineerimist Valimiste Peakomitee otsusega. Kutsealaste ja kohalike omavalitsuste taastamise kord tuleb määrata seadusega.

Kuni 21. juunini vastu võetud seadused kehtivad enesestmõistetavalt edasi kuni nende muutmiseni seaduslikus korras, kaasa arvatud praeguses olukorras mittekohaldatavad seadusesätted (nagu välisriikide sõjaväeteenistusse - kaasa arvatud ajateenistusse! - astunute kodakondsusest väljaheitmine).

On rahvusvahelisi lepinguid, mis ei tule ilmselt enam kunagi täitmisele. Teistest tuleb kinni pidada ka vaatamata nende rikkumisele teise lepinguosalise poolt, nagu Tartu rahu.

Kuna kõiki eeskirju ja korraldusi pole arusaadavalt võimalik mahutada ühte konkreetsesse otsusesse, on ministritel õigus algatada nende vastutusalasse kuuluvate seaduste ja muude aktide vastuvõtmist.

Otsuse aluseks on Riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse (SK IV 1940, 1, 2) § 18 p. 5 ja sellele kirjutavad alla Vabariigi President (respective Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis), Sõjavägede Ülemjuhataja, Peaminister (resp. Peaministri asetäitja) ja Sõjaminister.

Kuna otsuse kava on ikka veel, aastaid kestnud täienemisest hoolimata, toores ja ebatäiuslik, on oodatud kõik ettepanekud ja konstruktiivne kriitika, eriti õigusteadlastelt ja sõjaväelastelt.

See otsuse kava on üks kümnetest minu poolt Vabariigi Valitsusele (niinimetatud Nõmme valitsusele) ette panemata jäänud ettepanekutest (käskkirjad, otsused, seadlused, määrused, seadused). Sellele lisanduvad Seaduste Kogu täielikuks väljaandmiseks vajalike seaduste eelnõud. Ettevaatlikud nõuandmised midagi ette võtta on Kalev Otsa ja Ahti Männi poolt järjekindlalt tagasi lükatud fraasiga „kuidas sa aru ei saa, et meie tegevus on peatunud“.

Ma olen olnud kaheksa aastat ilma seaduslikult ametisse astumata ja oma eelkäijalt asjaajamist üle võtmata nimetatud Kalev Otsa poolt Riigisekretäri ametisse, mille vääriline ma ei ole ja kus ma ei ole suutnud end ülemuse silmis tõsiselt võetavaks teha.

2005.aasta juulis olen osalenud kahel Vabariigi Valitsuse koosolekul ja neid tõsimeeli protokollida püüdnud. Tagantjärele mõeldes saab toimunu ainus ratsionaalne seletus olla, et neis koosolekutes osalejad leppisid eelnevalt kokku Vabariigi Valitsust obstruktsiooniga naeruvääristada, aga ei usaldanud mind sellest informeerida.

„Nad olid ametis mingi vahearuande koostamisega, aga mis see oli, mille kohta neil tuli aru anda, sellest tal ei tekkinudki selget ettekujutust. Kuidagi oli see seotud probleemiga, kas koma tuleks panna sissepoole sulgusid või väljapoole. Alamkomisjoni kuulus veel neli meest, kõik sama tüüpi nagu tema. Oli päevi, kus nad tulid kohale ja läksid kohe jälle laiali, tunnistades üksteisele ausalt, et neil pole tegelikult midagi teha. Aga oli ka niisuguseid päevi, kus nad asusid üpris innukalt tööle, puhudes kohutavalt tähtsaks igasuguste protokollide koostamise ja pikkade märgukirjade visandamise, mida nad iial ei lõpetanud, - kus vaidlused selle üle, mille üle nad tegelikult vaidlevad, muutusid ülimalt keeruliseks ja segaseks: juuksekarva lõhestavate tingimistega definitsioonide asjus, tohutute kõrvalekaldumistega, nägelustega, - isegi ähvardustega apelleerida kõrgemale poole.“ (George Orwell, 1984.)

Nähtavasti „tegevuse peatumine“, mis see iganes on, sellist asjaajamise viisi ei takista. Administratiivne mõtteviis nõuab peatumise mõistet defineerivat üldakti, mis üksikakti (otsusega) kohaldamisele võetaks. Kumbagi sellist dokumenti pole vastu võetud. Kui aga „peatumine“ on tingitud Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsuse Eestis asumisest, on see parandatav esimese Rootsi suunduva laevaga.

Kalev Ots ja Ahti Mänd on elanud üheksateist aastat Riigiarhiivi ja Rahvusraamatukogu vahetus läheduses. Mina oleksin selle eelise eest oma hinge maha müünud. Uno Andrussoni, Toomas Hellati, Ago Loorpärgi, Hjalmar Mäe ja Jüri Remmelga paar aastat tagasi ilmunud mälestused, mida Ahti Mänd tähthaaval ümber tipib ja oma koduleheküljele üles paneb, on Jõgeva linnaraamatukogust laenutatavad. Vabariigi Valitsuse protokolle, Vabariigi Presidendi käskkirju ja seaduseelnõusid ei saa ühestki raamatukogust. Üheksateist aastat on minul üksi olnud kergem sõita Jõgevalt Tallinna, kui kõigil Nõmme valitsuse liikmetel ja nende perekonnaliikmetel kokku minna Nõmmelt Lillekülla.

Vabariigi Presidendi otsus nr. ...

„...“ ............. .....

1. Konstateerin, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit okupeeris 17. juunil 1940 sõjaliste vahenditega Eesti Vabariigi maa-ala ning tema esindaja survel ja otsesel ettekirjutusel nimetati 21. juunil 1940 ametisse uus valitsus, mis alustas kohe Eesti Vabariigi likvideerimist ja ettevalmistusi Eesti Vabariigi ühendamiseks Nõukogude Liiduga.

Sellega kaotas Eesti Vabariik valitsusvõimu oma maa-ala üle 21. juunil 1940 ja see läks üle Nõukogude Liidu poolt ametisse seatud organitele.

Lugeda riigi- ja omavalitsusasutiste korraline tegevus vääramatu jõu toimel lõppenuks 21. juunil 1940. Siitpeale toimub ainult tegevus Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamiseks kõigi olemasolevate võimaluste piirides ja rahvusvahelise õiguse alusel.

2. Enne 21. juunit 1940 ametis olnud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse koosseisu, Riigikontrolöri ja Õiguskantsleri volitused kestavad katkematult edasi. Nad on oma isikulise ja tegevusvabaduse säilitamiseks õigustatud kasutusele võtma kõik abinõud, kaasa arvatud riigist lahkumine. Riigi juhtkonna isikulise koosseisu uuendamine toimub vastavates seadustes ettenähtud korras.

3. Riigi- ja omavalitsusteenijate teenistusvahekorrad lugeda vääramatu jõu toimel lõppenuks alates 21. juunist 1940. Erandina loetakse ametis edasi olevaks isikud, kelle ametitegevus on otseselt vajalik Eesti Vabariigi sümboolseks säilimiseks ja iseseisvuse taastamise võitluse huvides, samuti isikud, kes sel otstarbel ametisse nimetatakse. Nende riigiteenijate koosseisu määrab Vabariigi President.

4. Sõjaväelaste teenistusvahekorrad lugeda vääramatu jõu toimel lõppenuks alates 21. juunist 1940, välja arvatud need, kellel see uuendatakse või kes võetakse tegelikku sõjaväeteenistusse Eesti iseseisvuse taastamise võitluse huvides.

5. Sõjavägede ülemjuhataja määrus 18. juunist 1940 (RT 1940, 51, 478) kui Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt pealesunnitu on kehtetu algusest peale. Okupeeritud maa-alal asuvatel Eesti Vabariigi kodanikel on alates 21. juunist 1940 õigus end relvaga kaitsta okupatsioonivõimude vägivalla eest ja sel otstarbel asutada sõjaväeliselt korraldatud organisatsioone.

6. Võtta kohaldamisele alates 21. juunist 1940 Eesti Vabariigi Põhiseaduse §§ 119, 144 ja 145. § 145 eeskirju võidakse seadusega laiendada ka teistele ametiisikutele.

7. Kuni 21. juunini 1940 kehtinud seadused on jõus kuni nende muutmiseni seaduslikus korras, kaasa arvatud need seadusesätted, mida nende iseloomu järgi ei ole võimalik okupatsiooni tingimustes kohaldada.

8. Kuni 21. juunini 1940 Eesti suhtes kehtinud rahvusvahelised lepingud on jõus kuni nende muutmiseni rahvusvahelises õiguses ettenähtud korras. Sealhulgas kehtivad edasi, vaatamata nende rikkumisele teise lepinguosalise poolt, Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingud, eriti Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruarist 1920.

9. Riigikaitse sõjaaegse korralduse seadus võetakse kohaldamisele arvates 21. juunist 1940.

10. Vabariigi Valitsusel teha esitised käesoleva otsuse teostamiseks.

11. Käesolev otsus on võrdväärne Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 132 mainitud mobilisatsiooni kuulutamise otsusega ja kehtib kuni muutmiseni Vabariigi Presidendi otsusega siis, kui on taastatud Eesti Vabariigi iseseisvus, sõltumatus ja riigi maa-ala lahutamatu tervik.

Alus: Riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse § 18 p. 5.

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
Sõjavägede Ülemjuhataja
Peaministri asetäitja
Sõjaminister


Allikas: Erki Kangro
Kontakt: almanach@hot.ee
Allikas: http://si.kongress.ee/vabariigi-presidendi-otsus-mida-pole-tehtud-71-aastat-2.html

Read more...

MATTI ILVES: EURO LIIGUB KINDLA HÄVINGU TEEL

Hiljuti teatas Vikerraadio ka meile, et Euroopa Pank on asunud massilise rahatrükkimise teele, et osta riikide võlakirju. Panga võlakirjade ostust on räägitud juba ammu ja see pani mind tõsiselt imestama. Milline on see koht, kust saab Euroopa Pank raha? Põhikapital on sellel pangal vaid närused 5 miljardit eurot!
Aga asi on, nii kui selgus, väga lihtne - lihtsalt käivitati trükipressid. Teadsin varem, et raha juurde trükitakse, aga väiksemas mahus, et anda see hädas olevatele pankadele intressiga 0%.
Selline tegevus viib meid järjekindale inflatsiooni süvemisele, raha odavnemisele ja rahva vaesumisele, ning tulevikus (arvatavasti 3...4 aasta pärast) ka hüperinflatsioonini.
Meie "analüütikud" väidavad, et euro ei kao kugugi ja on ikka kindel valuuta. Nad valetavad, ärge uskuge neid.
See näib olevat plaanipärane tegevus, sest IMF (Rahvusvaheline rahafond) on koostanud raporti, milles näeb ette vahetada USA dollar välja maailma reservvaluutana ning hakata looma uut ülemaailmset rahasüsteemi, koos täiesti uue valuutaga, uue maailmarahaga.

Read more...

NÄDALA RINGVAADE

Read more...

(:) kivisildnik: Et mis sellest tiblade värgist saab

Mina kui vanem ja auväärsem kodanik, mäletan selgelt neid aegu, kui kogu läänepoolkera oli kaetud sovetoloogidega. Sovetolooge oli nii palju, et nad katsid maapinna ja merepõhja Viinist kuni Wisconsinini kahes kihis, paraku suutis ainult üks kõrgelaubaline soolapuhuja ennustada Nõukogude Liidu lagunemist.

Tänapäeval ei ole midagi muutunud. Ei suuda eksperdi emmatella emmateldamatut, Vene küsimuses on lääne õpetlane jätkusuutlikult loll, loll nagu saabas. Samas on Vene küsimustes väga lihtne langetada õigeid otsuseid — kui Obama ütleb, et Venemaalt tuleb uus poliitika, siis seda ei tule; kui eksperdid arvavad, et Venemaa teeb seda ja seda, siis ta ei tee. Globaalkõlupeade koor on juba aastakümneid hõisanud, et Venemaa demokratiseerub, hui ta sul demokratiseerub.

Mingit revolutsiooni ei tule

Nüüd on tuhmidel uus teema. Raiuvad nagu rauda, et tuleb miskit värvi revolutsioon. Seda ei tule. Nii lihtne see ongi. Aga mis siis tuleb, tahab teadmistehimuline lugeja teda. Midagi ei tule, lääne salateenistused ilmselt palkavad grupi bandiite, provokaatoreid ja reetureid, selliseid leidub alati ning Venemaal eraldatakse taolistele kiiresti koht ühishaua päiksepoolses nurgas.

Venemaal kaovad inimesed lihtsalt ära, suur maa, keegi ei leia pärast üles. Mul ei ole neist kahju, las lääne luuretalitused kaotavad kaadreid ja ainelisi vahendid, seda vähem jõuavad riike hävitada, olgu nad neetud. Ja mida see hambutu lääs teha saab? Mitte midagi. Mis järgnes Gruusia sõjale? Mitte midagi. Kas või teoreetiliselt, mida saaks globaalne rotikari Venemaaga teha?

Majandussanktsioonid? Kas Saksamaa keerab gaasitoru kinni? Ei keera, tal niigi raske. Kas ahned pankurid lõpetavad Venemaale raha laenamise? Ehk annavad salaja, aga annavad kindlasti. Ei ole Venemaad ükski blokaad taksitanud. Kui muud varianti ei leita, siis veetakse kuld läbi Eesti läände nagu Pätsu ajal. Selles mõttes oleks isegi hea, kui mingigi mäss Peipsi taga untsu läheks ja Putinit sanktsioneerima hakataks.

Eesti poliitikud ja ärimehed saaksid ennast veel kord rahvusvahelistele lepetele sülitades rasva õgida, Liberalismi Akadeemial ja Jaan Tõnissoni Instituudil on ju suva, kust pappi pritsib. Eesti eliit on aegade algusest peale olnud seakari ja tibladega on nad usinasti mehkeldanud juba Lembitu aegadest peale. Raudsed ja Stelmachid on sõna otseses mõttes rahvusliku poliitika järjepidevuse kandjad.

Venemaa ja demokraatia, ha ha ha haaa

Kõigile neile Vene demokraatia apostlitele tahan ma öelda: te ei tunne tiblasid. Kes need teie demokraadid seal Venemaal siis on? Korruptandid või oligarhid? Kas rahvuslased või kommunistid? Kas pime mass või perversne eliit? Demokraatiat ei ole Venemaal mitte kunagi olnud ja selle siginemisest ei ole kõige vähemaidki märke.

Kõige naljakam on aga see, et meie, sitased demokraadid, kes me demokraatiat ekspordime palgasõdurite ja piinapinkide abil õige mitmesse ilmakaarde, oleme ise demokraatiale selja pööranud. Ja mitte enam ainult tegudes ja ääri-veeri, vaid nüüd ka otse välja öeldes. Äsja see oli kui väga austatud Jürgen Ligi ruigas ELi fiskaaluniooni loomise plaanidele takka kiites, et demokraatiat tuleb demokraatia enda eest kaitsta, demokraatia vajab kontrolli ning soigus, et “võlakriis on demokraatlike protsesside tulemus”.

Siiani on kontrollitud demokraatiat ikka tibladele süüks pandud ja nüüd me ärkame justkui nõidusunest ning leiame kõige kõrgemal tasemel, et see mis on Venemaast teinud paariariigi, samad demokraatiamoonutused, mille pärast me pommitame Iraaki ja Liibüat, toovad euroliidus ja Eestis õnne õuele, küllusest, rahust ja rahvaste sõprusest rääkimata. Kellegi katus sõidab ikka täiega.

Vaata, Jürgen, mina sinu kontrollitud demokraatiat ei taha ja ei taha sellepärast, et liitlastel on kombeks kontrollitud demokraatiad maatasa pommitada ja ummamuudu demokraadid mättasse lüüa. Täiskasvanud inimene võiks ikka natuke oma tegude tagajärgede peale ka mõelda. Vaata mis kontrolldemokraatia entusiastidest on saanud? Vaata Saddamiga tehti, vaata mis Gaddafiga tehti, vaata mis bin Ladeniga tehti. Võtab kukalt kratsima, mis, ah? Ja kõik nad olid enne liitlaste liitlased.

Ligi juhtimisel SRÜsse, mis seal muud

Eestis valitseb täiesti absurdne olukord. Me liitusime demokraatliku Euroopaga, nüüd aga tahame järsku kõva kätt ja tugevat keskvõimu. Sellist kõva kätt aga euroliidus ei ole, ei ole sellist kommet aga kompetentsi. Kui me tõesti tahame Ligi kontrollitud demokraatia ideaale teostada, mitte niisama suusoojaks möliseda, siis peame liituma SRÜga ja häälestama oma lakkumisaparaadi Putinini tallanumbri järgi.

Pole ennast mõtet veelkord Euroopa suunal petta lasta. Raha seal ei ole, heaolu sealt ei tule, kasu meil sellest eurokammist pole kõige vähematki ja täiesti kindel on see, et kontrollitud demokraatiaks pole see lambakari lihtsalt võimeline. Üritage endale ette kujutada kontrollitud Kreeka vedurijuhti ja kõik saab sekundi murdosa jooksul selgeks.

Miks me peaksime otsima Euroopast seda, mida seal ei ole, mida seal alles kampaania korras leiutama hakatakse? Minna Brüsselisse kontrollitud demokraatia järele on sama tark kui minna Somaaliasse süstamatkale. Kui meil tõesti on vaja mingit ebardlikku vägivallasüsteemi, siis joonelt üle Narva jõe, Jürgen ees ja kõik teised kontrollifriigid hanereas tema järel.

Mina, härrased idioodid, igatahes teiega kaasa ei tule, jooge jumala rahus isekeskis kirsa säärest samakat, tapke ajakirjanikke ja muid prillidega kahjureid, mul on inimväärsest elust teistsugune ettekujutus. Lõpetuseks on mul on bürokraatidele üks südamlik soovitus. Rahanumbrite lugemine on teie ajudele halba teinud, võtke vahelduseks mõni raamat ette, aga ärge lugege sitta, lugege klassikat. See aitab inimeseks jääda.

(:) kivisildnik
Allikas:  http://bhr.balanss.ee/

Read more...

ERR: T. Viik: Uljanovi mõistes on Eesti võim bolševistlik

Tallinna ülikooli filosoofiaprofessori Tõnu Viigi hinnangul kehtib Eestis juba kümmekond aastat parteide võim, kus poliitilised otsused ei kujune enam alt üles ja erakonnad toimivad nagu riigiaadli kartellid, mis oma liikmete võimu kindlustavad, vahendab ERR.
“Ka otsuste elluviimiseks ei üritata saavutada laiapõhjalist nõusolekut, milleks oleks vaja inimesi kaasata ja veenda, vaid pigem sellist taktikat, mida Vladimir Uljanov kutsus bolševistlikuks. Enamlik parlamentaarne strateegia ei taotle kõigi poolte nõustumist, vaid kalkuleerib piisava arvu poolthäälte saamiseks vajalikke mõjutamist- ja kauplemistaktikaid.”
Professor märkis, et meie võimukartellidel on küll vaja iga nelja aasta tagant oma tegevusele laiapõhjalist toetust, kuid ka seda ei saavutata mulje põhjal, mida inimestele on nende tehtust jäänud, vaid reklaamikampaaniate abil, mis on professionaalselt läbi viidud ja mis ei meenuta kuidagi rohujuure tasandi toetust.
“Parteid ei esinda rahva tahet ega kandu edasi spontaansete rahvaliikumiste turjal – kuigi nad üritavad sellist muljet jätta -, vaid nende ladvikud loovad otsuseid ning orkestreerivad ja manageerivad siis rahvaliikumisi, mis neid otsuseid just nagu “toetavad”,” sõnas Viik.
Eelnevast tulenevaga selgitas Viik ka parlamendierakondade soovitavaid demokraatia sihtasutusi: “Meie parteid toimivad nagu kartellid, mille juhtkond muretseb oma organisatsiooni tegevuseks raha.” Lisaks ei tajuvat riigiaadel tema sõnul ka sihtasutuste puhul vajadust kellelegi midagi selgitada.
Allikas: ERR
Allikas: http://staap02.wordpress.com/
______________________
Lugege demokraatiast: SIIT

Read more...

ISEKIRI: Edendame partokraatiat

Isekiri avaldab Erakonnaseaduse muutmise seaduse seletuskirja algvariandi, kus Demokraatia Arendamise Sihtasustus (DASA) kandis veel oma neiupõlve-nime PASA

SISSEJUHATUS JA EESMÄRK. Partokraatia tunnuseks on kodanike-ühiskonna ja osalusdemokraata piiramine. Poliitiline haritus ja teadlikkus on partokraatliku demokraatia tingimustes iseenesest mõistetav ning selle järjepidev arendamine vajalik heaoluühiskonna tekkeks ja arenguks.

Tähtis osa selles on kodaniku-ühiskonna ja parteide koostööl, nõustamis- ja täiendkoolituse projektidel ning rahvusvahelisel koostööl. Nii siseriiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil panustatakse parteide süsteemsuse stabiliseerimisse ning partnerite initsiatiivide arendamisse.

Siseriiklikult partokraatia arenguks ning rahvusvahelisse koostöösse panustamiseks tuleb võimalikult laias spektris vaadata üle ka siseriiklikud võimalused partokraatlike printsiipide ja poliithariduse tugevdamiseks.

Üheks selliseks vahendiks on Partokraatia Arendamise Sihtasutused (edaspidi PASA) — institutsioonid, mis on organisatoorselt ja isikuliselt eristatavad parteidest.

Veel...

Allikas: http://isekiri.blogspot.com/ 

Read more...

Tsensuur Kasahstanis elustab sissehelistamisteenuse

postitas doc bzzzzzz-zzzzzzzzzz-trsh osak. 17:03 18. detsember, 2011

Sõbraliku Kasahstani president pole sugugi rahul riigi 20nda iseseisvusaasta tähistamisega - olulisel päeval tähistamiseks mõeldud miitinguid häirinud "tähelepanu soovivad isikud" on suutnud peomeeleolu täiesti ära rikkuda. Kokkupõrgetes korratagajate ja opositsiooni esindajate vahel on surma saanud kümme inimest. Olukorra rahustamiseks on alla miljoni elanikuga linnakeses Zhanaozen kolmeks nädalaks kinni keeratud internet ning mobiilside. Vastuseks sellele on häktivistid telecomix nimelisest grupeeringust käima pannud oma sissehelistamisteenused, et internetita kodanikud saaksid infonälga rahuldada.
Minut silitab õrnalt Kasahstani läänepiiril pikalt jooksvat Kaspia mere kallast.
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

Elektrihind on täielikult eurovalitsuse fabritseering

2012. aasta jaanuaris  ja 2013. aasta alguseks Soome tasemele(see on 30% tänasest kõrgem) tõusev elektrihind on jätnud inimesed üllatavalt rahulikuks. Samal ajal jätkab eurovõim rahulikult teatud spekulantide huvidele vastu tulles Eestile kahjulike energialepete täitmist ja sõlmimist.
Eesti, mis suudab toota piisavalt elektrit, et tagada endale madal elektrihind, peab valitsuse otsuse tõttu hakkama ägama hiigelhindade koorma all.
Eesti elektritarbimine kõigub 690-700 GWh-i(gigawatt-tunni) piires, tootmine on aga üle 1000 GWh ja ületab mõnikord tarbimist üle kaks korda. See tähendab, et ülejääki on seni olnud võimalik kasumiga eksportida.
Valitsuse kava luua ühine turg Põhjamaadega, kus valitseb juba aastaid energiapuudus(mullu üle 1,7 teravatt-tunni(1 TWh = 10¹² Wh) muudab ülejäägi aga puudujäägiks ning võrdub meile põhjamaise elektrihinnaga. See omakorda rebib ka muid hindu, mis niigi Põhjamaade tasemel, veelgi üles.
Kleptokraatide võim põhjendab oma sammu paratamatusega, et tagada Eesti energiasõltumatus ja tulla vastu kliimalepingutele, millele see sama võim alla kirjutas ning, milleks Eesti väiksuse puhul puudub igasugune reaalne vajadus! Samuti plaanib võim piirata odava elektri importi Eestisse, sest see olevat riskantne. Ilmselt ohtlik kasumisaajatele.

Loodud on hunnik lepinguid, mis täidavad spekulantide huve ja, kus sõna otseses mõttes kaubeldakse õhuga, täpsemalt selle hulga kasutamisega. Mis eesmärgil? Et meeldida Brüsseli ametnikele ja teatud ärimeeste grupile.
Tasuks mainida ka seda, et senised elektrihinna tõusud on just võimu kontrollitud organite volitustel sisse viidud ehk lubatud.
Samal ajal, kui kleptokraatia jätkab oma taskute kühveldamist, peidab kohalik inimene aga endiselt pead liiva alla. Ehk oleks juba aeg ärgata?
Me ei vaja mingeid ebapädevaid õhuleppeid ega välismaist kallist hinda olukorras, kus suudame toota vajadusel piidavalt. Need lepped tuleb ülevaadata ja vajadusel neist taganeda. See eeldab aga selget rahva poolset initsiatiivi.
Aeg oleks põrgu saata need, kes tulevad jutuga, kuidas NSVLi ajal oli hullem ja jätkavad sama pätikamba valimist.
Kas arvate, et nt Saksamaal oleks selline põhjendamatu hinnatõusulaine naljalt võimalik?
Allikad: e24, NSB, Eesti Energia
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Aeg uue eestimeelse erakonna sünniks on küps!

Eesti erakonnad on suutnud end enamiku rahva silmis nii kõvasti diskrediteerida, et nende renomee paranemist lähitulevikus näha ei ole. Erakonnad, kes peaks hoidma piltlikult kätt rahva pulsil, on asunud kaljukindlalt põlistama erakondade diktatuuri. Justnimelt erakondade diktatuur on see, mis praegu Eestis valitseb.
Viimaseks tõestuseks sellele oli äsjane riigikogu menetlusse tulnud eelnõu, millega hakkaksid riigikoguerakonnad saama eelarvest raha erakondade sihtasutustele, et levitada oma ideoloogiat. Seda kõike tehakse vaatamata sellele, et riigikogus olevad erakonnad saavad niigi riigieelarvest üle 100 miljoni euro aastas. Miks nad ei võiks oma erakondi liikmemaksudest ülal pidada nagu ülejäänud Eesti mittetulunduslikud ühingud tegema peavad. Neil on ju lisaks niigi keskmisest suuremad palgad. No mis ometi toimub? Kas tõesti masu ajal ei ole rahaga midagi targemat teha? Samal ajal pole meil raha ei õpetajatele, päästjatele ja teistele reaalselt olulistele ametikandjatele. Suletakse tuletõrjedepoosid ja arstipunkte. Rahva käest, kellelt (tundub, et täitsa rikas) riik on niigi koorinud kümme nahka, kerjatakse raha lastehaiglate heaks. Näib, et meil ei olegi mitte niivõrd raha puudust, vaid rahajagamisel on prioriteedid tugevasti paigast ära. Aga mida siin tahta olekski, sest enamusel meie poliitikutest on selline mentaliteet, et kui temal ja ta erakonnal on hästi, siis on Eestis kõik kõige paremas korras.
Kui erakonnad tõesti soovivad demokraatiat Eestis edendada, siis selleks pole mingit raha vaja (et kodanikele ajupesu teha nende oma rahadega), vaid üksnes head tahet. Head tahet luua demokraatlikke seadusi ja ajada võimalikult läbipaistvat poliitikat. Alustada võiks valimisseaduse demokraatlikumaks muutumist. Ja kui poliitikud ise ei julge seda muuta, siis pange see ometigi rahvahääletusele. Las kõrgema võimu kandja - rahvas - ütleb ka korraks valimisperioodi vahepeal oma sõna sekka. Või kardetakse seda?
Keda siis ühe raske ajalooga ja imeläbi säilunud rahvakillu - eestlasete - esindaja valima peaks?
Reformierakond - neile on võim selgelt pähe hakanud. Kes käib piltlikult "süütut Eestit rikastele välismaalastele kupeldamas" ja kellele on püha liberalistlik suhtelisus. Peamine on nui-neljaks välismaailmale endast võimalikult ilus ja kuulekas mulje jätta, seda ka oma rahva heaolu ja meeleolu eirates.
Keskerakond, kes toetub selgelt venelaste häältele ja on ebademokraatliku (Savisaare enda kõne järgi Moskvas!) Ühtse Venemaa salalepingu partnerid (nendevaheline leping on salastatud!). Samuti küsis Savisaar süüdimatult Venemaalt raha oma valimiskampaania jaoks. Lisaks on Keskerakond tüüpiliseks näiteks, kuidas prioriteedid on Eesti poliitikas paigast ära - raha läheb propagandale, mitte sinna, kuhu vaja. Samuti toimub selles erakonnas avalik Eesti taasvenestamine (sõda venekeelse hariduse eest, Pronssõduri kaitsmine, okupatsiooni eitamine jne).
IRL, kes on sõnades rahvuslikud, kuid tegelikkuses kõige ehtsamad libarahvuslased, kel tegelikkuses mingeid rahvuslikke põhimõtteid ei olegi. Kui oldi Tallinna volikogus, siis astus Laar silma pilgutamata mesti interrinde endise juhi Jevgeni Koganiga. Nüüdne IRL-i elamisloaäri on üksnes sellise libarahvusluse ja saamahimu oodatud jätk. Erakond käärib sisemiselt, võimalik et seda tabab Rahvaliidu saatus ehk lagunemine.
Sotsiaaldemokraadid, kelle eesotsas on endine keskerakondlane ja Savisaare lemmik Sven Mikser. Sõnades suured vaeste ja rõhutute toetajad, andmata aga endale aru, et sotsialism on olnud esindatud kõigis 21. sajandi verisemates ideoloogiates. Sotside edu Skandinaavias põhineb Norra naftarahadel ja selles, et Rootsi ei osalenud II maailmasõjas, vaid kogus sel ajal rasva (tehes muu seas äri Saksamaaga, sellega oma neutraliteeti rikkudes).
Sotsid on seal sotstoetustega suure osa rahva lihtsalt ära ostnud. Nii on sisuliselt ostetud hääled neile garanteeritud. Aga mida sotside poliitika tähendab Skandinaavia põlisrahvastele, see neile korda ei lähe. Immigrantide sissevool on suur, neil on üle mõistuse palju õigusi aga väga vähe kohustusi. Ühiskonnas valitseb hirmuõhkkond, kus keegi ei julge valjusti oma tegelikku arvamust välja öelda, sest kardetakse kedagi solvata.
Lisaks veel moraalituse soosimine ja multikulturism. Kõik see on skisofreeniline. Mikser näiteks räägib mingist kodakondsuspõhisest patriotismist ja väidab, et rahvusriikide aeg on läbi. Aga kas ta annab endale aru, et see ei lähe kokku Eesti põhiseadusega. Kuidas saab nii avalikult keerata Eesti Vabariigi põhialus pea peale? Kas tõesti Eesti polegi loodud eestlaste ja nende kultuuri igaveseks säilumiseks, vaid hoopis multikultuurse kodanikonna heaoluks?
Lisaks on Skandinaavia nn sotsialistlik heaoluühiskond kõige oma hääduse kõrval ikkagi jätkusuutmatu - naised lihtsalt ei sünnita! Kas tõesti on Eestile vaja eeskujuks sellist enesehävituslikku ideoloogiat? Hiljutist ESDE otsus liituda aprillimässajaid ja Õise Vahtkonna avalikult eestivaenulikke liikmeid sisaldava Vene Erakonnaga Eestis on pehmelt äeldes kummaline - sellega saadakse endale käputäis vene äärmuslasi (ja nende hääled), kuid kaotatakse ausate eestlaste hääled.
Lisaks on sotsid ametlikult homoabielude poolt - jällegi nähtus, mis ei soosi rahvastiku juurdekasvu ja tugevate peredega ühiskonna teket. Väga võigas on ka see sotside flirt punase värviga ja Internatsionaali laulmine - kõik see meenutab paljudele eestlastele valusalt sotsialistlik-kommunistliku nõukogude okupatsiooni julmusi. Ootaks ikka enne ära punaterrori ohvrite lahkumise ja siis tuleks välja selliste sümbolitega.
Iseenesest pole sotsialism ju paha, kui ta poleks nii internatsionaalne ja marksistlik. Sotsialismi ja rahvusluse pinnalt võikski Eesti poliitmaastikule ilmuda uus erakond. Rahvuslus on Euroopas tõusuteel Soomest Prantsusmaani. Euroliidu president Van Rompuy on küll kuulutanud rahvuslase Euroopa suurimaks vaenlaseks ja öelnud, et see võib viia koguni sõjani. Kui kohalikke rahvaid sundida immigrantide ees taganema ja vaikides aktsepteerima erakondade diktatuuri, siis võib see tõesti viia ka sõjani. Kuid selles pole süüdi rahvuslased, vaid rahvaste hävitajad. Ja kui paljud rahvad valivad juba rahvuslasi ja halvustavalt paremäärmuslasteks nimetavaid erakondi, siis on see nende sulaselge demokraatlik õigus.
Valitsevad erakonnad võivad neid liikumisi valimatult sõimata ja rahvast hoiatada, kuid rahvas on demokraatia kandja, mitte mingi vähemuste häälega võimutsev populistlik poliitkartell. Aeg rahvusliku erakonna sünniks on käes ka Eestis - kes eestlastest ikka hoolima peaks, kui mitte eestlased ise?
Eesti poliitik tegutsegu ennekõike põhiseaduse (preambula) järgi, mis ütleb: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade..."
Aeg on küps, riigikogu erakondade "katus sõidab" juba ammu. Erakondade vahel käib võimuvõitlus, mitte solidaarsuse otsimine Eesti heakäigu nimel. Poliitiku suurim palk olgu see, et tema riigil ja rahval hakkab paremini minema tänu tema tööle. Selle nimel ei tohiks ka nende isklik ebamugavus suur ohver olla. Meenutaks, et 1930. aastatel ei saanud vallavanemad isegi palka mitte! Aga meil käivad kõigil poliitikutel neelud raha järele - vähemalt on selline üldmulje. Olulisi kui ebapopulaarseid otsuseid ei juleta teha, sest neid peab oskuslikult ja ausalt rahvale selgitama - sellega aga tihti hakkama ei saada. Poliitiku jutt on sageli nii ümar ja mittemidagi ütlev, et tekib küsimus, kas nad isegi aru saavad, mida suust välja ajavad?
Kindlasti on Eestis ka palju häid ja ennastsalgavalt Eesti heaolu nimel tööd rabavaid poliitikuid, aga kahjuks nad jäävad varju ega ohuta kuidagi ülejäänud saamamehi. Kui midagi ei muutu, siis ei maksa imestada, et rahva pahameel aina kasvab. Mis sellise pahameele resultaat võib olla, on ettearvamatu. Igatahes ei saaks see resultaat olema ühelegi riigikogu erakonnale meeldiv. Aga ehk just seepärast nad enda positsioone järjest enam kindlustavadki ja püüavad uute poliitiliste jõudude poliitareenile kerkimist igati takistada.
Kuid selline ebademokraatlik tegevus peab lõppema. Prioriteedid paika ja vaid Eesti huvides edasi - kui uus erakond seda teeb, on hääled sama hästi kui tema!
delfi rahva hääl
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

Read more...