Pensioni pärisorjus

FOTO: Veiko Tõkman

Inimesed ei ole 21. sajandil pärisorjad, kirjutab Pocopay asutaja Indrek Neivelt. Tal on pensionisüsteemi ümberkorraldamiseks kolm ettepanekut.

Eelmisel nädalal uurisin põhjalikult meie pensionifondide olukorda ja olin väga üllatunud. Poleks kunagi arvanud, et olukord nii vilets on.
Näiteks suuruselt teine fond, kus kogub raha pensioniks 102 000 inimest, on kümne aasta keskmisena saavutanud tootluse 0,55%. Samas võtab see fond täna valitsemistasu 1,21% aastas. Varem oli see veelgi kõrgem. See tähendab, et kogu tootlusest on raha omanikule läinud alla kolmandiku ja rohkem kui kaks kolmandikku on läinud pangale.

Ja kui sa tahad oma inflatsioonist puretud rahanatukese teise fondi üle viia, siis pead pangale veel ühe protsendi maksma! Ehk saagist rohkem kui kaks kolmandikku annad igal aastal ära ja peaaegu kahe aasta saagiga saab sealt ennast vabaks osta. Nii oleks arutanud meie kauged esivanemad.
Viisakas inimene vabandaks ja tunnistaks, et ei tulnud välja, ning laseks kliendil lihtsalt ära minna. Veel viisakam oleks kogu võetud teenustasu tagasi maksta.
Neid numbreid vaadates meenus mulle, et sel aastal möödub 200 aastat pärisorjuse kaotamisest Eestimaal. Kakssada aastat on möödas, aga sisuliselt pole midagi muutunud. Ainult vorm on teine. Kas selle tähtpäeva puhul oleks palju küsida, et pensionifondist väljumistasu oleks null?

Mul on seoses pensionifondide tasudega alljärgnevad ettepanekud:

1. Kord aastas peaks fondihaldur oma raportis selgelt välja näitama, kui palju teenis raha pensioni koguja ja kui palju fondihaldur.
2. Fondi haldustasu määramisel peaks eesmärk olema Rootsi tase ehk 0,24% aastas. Kui meie fondid ei suuda sellise tasemega tegutseda, siis võiksime me kogu pensioniraha anda otse ilma vahendajateta mõnele maailmatasemel fondile juhtida. 100% Eestisse investeerivatel fondidel oleks õigustatud kõrgem haldustasu.
3. Fondist väljumistasu peaks olema null. Inimesed ei ole 21. sajandil pärisorjad.
Arvestades, et pensionifondi teeb suurema sissemakse riik, siis peaks siin riigi esindajatel olema teenustasude määramisel suurem sõnaõigus ja seda sõnaõigust tuleks ka kasutada. Ning fondihaldurid ei tohiks rääkida läbi oma advokaatide suude „õigustatud ootuse“ printsiibist.
Pensionikogujal on õigustatud ootus korjata raha pensioniks. Mitte maksta teenustasusid, mis on kolmandik või pool saagist.

Allikas: Indrek Neivelti blogi

Allikas: http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/05/06/indrek-neivelt-pensioni-parisorjus?utm_medium=article&utm_campaign=button&utm_source=Facebook.com

Read more...

Aldo Roomere: Varbavahedeni kiirgav silmakirjalikkus

Blaa-blaa-blaa ja varbavahedeni kiirgav silmakirjalikkus, ise tassid seda terrorismi hulgakaupa Eestisse, sest alles piiksusid alandlikult Brüsseli isandate eest, kui hästi "eesti" kvoote täidab ja ületab. Varsti oled kaljulaip!
http://m.ohtuleht.ee/806442/president-kaljulaid-manchesterist-voitlus-terrorismiga-on-euroopa-uhine-mure

Allikas: Facebook
___________

Read more...

MATTI ILVES: E-VALIMISTEST

E-valinised peaksid olema selgelt keelatud. Toome vaid kolm kaalukat põhjust:

1. Põhiseduse § 60: "Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale."
See on praegu kehtiv põhiseadus ja selle konkreetse punkti igasugune tõlgendamine ja laiendamindamine mingiks valimisteperioodiks peaks olema keelatud.

2. E-valimised ei taga valimiste salajasust ja seda, et inimene ise üldse otsuse teeb.
Meil on juba avalik saladus, et vanade- ja hooldekodudes on ID-kaartid astuse juhataja käes ja tema sooritab valimisprotseduuri patsientide eest, vastavalt enda erakondlikule kuuluvusele või sümpaatiale. Selline "valimine" võib toimuda ka kodudes ja mujal.

3. E-valimised ei taga mingisugust valimiste vaatlejate olemasolu ja ei ole võimalik neid valimisi kontrollida selleks lähetatud erakondade infosüsteemide spetsialistidel. Ei ole ka võimalik kindlaks teha, kas e-valimiste programm ei sisalda pahavara ja spetsiaalselt kirjutatud ning sinna asetatud programmijuppi, mis tagab näiteks ühele erakonnale 30% edu.
E-valimiste infokandjad hävitatakse kahtlaselt kiirustades ja seda ilmselt selleks, et teha isegi tagantjärele kontroll võimatuks.

Asi on e-valimistega tõesti tõsine, sest nende vastu on keskerakond (praegust nende seisukohta ei tea, kuna paljusid seisukohti on nüüd valitsuses olles muudetud) ja kunagi kutsus ka EKRE mitte kasutama e-valimisi.

Read more...

MEELDETULETUS: meeleavaldus sel reedel kell 12.00

Hea Matti Ilves!

Tuletan Teile meelde, et meie meeleavaldus kohtuliku omavolitsemise teel Eesti ühiskonnale homoideoloogia pealesurumise ja hiilivalt nn "homoabielu" seadustamise vastu toimub juba selle nädala reedel kell 12.00 Tallinna kohtumaja ees (Pärnu mnt 5, Draamateatri kõrval).

 

Töötame sel nädalal pingsalt meeleavalduse ettevalmistamisega ning ka Teie saate sellele omalt poolt kaasa aidata. Sellega seoses on mul Teile kolm palvet.

 

• Esiteks, kui juhtute olema reedel Tallinnas ja saate meeleavaldusest kasvõi põgusalt osa võtta, siis tehke seda.

• Teiseks, levitage meelevalduse kohta teavet oma sõprade ja tuttavate seas ning kutsuge neid üles meeleavaldusest osa võtma.

• Kolmandaks, kui võimalik, siis toetage meeleavalduse läbiviimist annetusega (info annetuse tegemiseks saatsin juba tavapostiga).

 

Loodan, et meeleavaldus läheb korda. Nagu öeldud, teeme sellest kindlasti kokkuvõtted ka meie portaalis Objektiiv, millele juhin eraldi ka Teie ja teiste meie sihtasutuse heade toetajate tähelepanu.

 

Samuti loodan, et saame lähinädalatel peaminister Jüri Ratasele üle anda ligi kaheksa tuhande inimesed pöördumised palvega astuda abielu mõiste kindlustamiseks Eesti õiguskorras vajalikke seadusandlikke samme.

(Paraku ei ole peaminister rohkem kui kuu aja jooksul isegi mitte vastanud mu palvele saada võimalus kohtumiseks ja tuhendete inimeste pöördumise üleandmiseks, aga mõne päeva eest saatsin vastava palvega uue kirja.)

 

Siiralt tervitades

 

Varro Vooglaid

Juhatuse esimees

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Read more...

Intervjuu Kaupo Vipiga: ma ei näe kahjuks võimalusi kursi muutumiseks Eestis ega mujal

Kaupo Vipp. Foto: erakogu

Nüüd ei saa enam eesmärgiks sättida tööstusühiskonnale omase elustiili säilitamist, nüüd on see juba utoopia. Uus realiseeritav siht saaks olla “organiseeritud taandumine” oluliselt madalama, aga siiski talutava heaoluga elustandardi poole, leiab publitsist ja lektor, raamatu “Globaalpohmelus” autor Kaupo Vipp portaalile Objektiiv antud intervjuus.

Veiko Vihuri: Kaupo Vipp, viis aastat tagasi ilmus sinult raamat pealkirjaga “Globaalpohmelus”. Selle tutvustuses on öeldud: “Tööstusühiskondade poolt odavaile energiasisendeile ja pidevale majanduskasvule rajatud hedonismipillerkaar on pöördumatult ümber ja globaalne heaolupohmelus haaramas kogu tsivilisatsiooni. Olukord on juba meie kontrolli alt väljunud.” Kas sinu hinnang on ka täna sama pessimistlik ja apokalüptiline või oled pidanud oma toonastes tähelepanekutes midagi korrigeerima?

Kaupo Vipp: Raamatus “Globaalpohmelus” püüdsin rohkete teadustööde refereerimisega pöörata mõtlemisvõimeliste inimeste tähelepanu globaalsete arengute tervikpildile ja meie endi perspektiividele nende taustal. Varem oli teemat eestikeelses kirjavaras käsitletud väga vähe ning fragmenteeritult. Minu arust peaks iga normaalset inimest enda ja laste reaalne tulevik huvitama rohkem kui kollase ajakirjanduse staaride või seebiseriaali-kangelaste käekäik. Selline eskapismi vorm on siiski mitmetel põhjustel laialt levinud.
Üheks eskapismi vormiks võib lugeda sedagi, et teaduslike teadmiste alusel tehtud tulevikuprognoose kiputakse ristima pessimistlikeks või apokalüptilisteks, kui järeldused ebameeldivad näivad. Need epiteedid on omal kohal omades distsipliinides. Pessimismi või optimismi võib vaadelda inimese meelelaadina, näiteks vastuse järgi küsimusele “kas see klaas näib pooltühi või pooltäis?”. Ja apokalüpsis kuulub ilukirjanduslikku žanri, mis jutlustab religioossetest ilmutustest pärinevat maailmalõppu. Aga näiteks termodünaamika II seaduse nimetamisel pessimistlikuks puudub mõte. Või mis mõte on näiteks ristida apokalüptiliseks pärmiseente bioloogilise arengu loogika katseklaasis?
Teadustegevuse sisuks ja mõtteks ongi maailma seaduspärade väljaselgitamine justnimelt selleks, et neist lähtuvalt saaks protsesside kulgu tulevikku ekstrapoleerida – prognoosida näiteks kosmoselaeva trajektoori, biosfääri käekäiku vms. Siin ei jätku ruumi subjektiivsele optimismile või pessimismile, mõõdistamata mittekorratavale ilmutusele, isegi mitte moraalikategooriaile. Teaduslike prognooside kohta võib neid epiteete kasutama ajendada eskapistlik püüd infot pehmendada, kui soovtakse hoiduda loogiliste aga ebameeldivate järelduste teadvustamisest. See on üldinimlik psüühiline kaitsereaktsioon, sest meie ürgne emotsionaalsus on mõõtmatult võimsam üli-hiljutisest ratsionaalsusest.
Tööstustsivilisatsiooni jaoks on käimas muserdav kohanemine asjaoluga, et esmakordselt inimkonna ajaloos on võimekus energiatarbimiseks kõikjal kahanema asunud. Täpselt nii, nagu seda prognoosisid “PeakOil” (1956), “Limits to Growth” (1972), “Collapse of Complex Societies” (1988) ja paljud teised uuringud, on tipnenud tsivilisatsiooni pea-energiasisendi nafta ammutamine 2005. aastal ja asendajate (kildaõli, sünteetilise nafta jms) tootmine 2015. aastal. Oma energiasisendiga oleme jäänud lõksu, kus füüsikaliste piirangute tõttu on naftatootjaile vajalik hinnatase nüüd liigkõrge reaalmajanduse jaoks, majandusele jõukohane hinnatase aga liigmadal naftatootjate jaoks.
Et majanduskasv on võimalik vaid energiasisendi kasvu toel, et 20. sajandil said kõik meie süsteemid häälestatud toimima vaid kasvava majanduse tingimustes ja et iga päev lisandub planeedile 200 000 inimest, kelle toit, riided, peavari ja kõik muu sõltub naftasisendist, siis tähendab kasvu kadu majandusest, et iga päevaga peab keskmine planeedi elanik vaesemaks jääma. Süsteemidünaamika jaoks moodustavad ühtse, loogilise prognoositud terviku kõik käivitunud globaalprotsessid: reaalmajanduse kahanev kasumlikkus, probleemid energiavoogude ekvivalendiks olevas rahanduses; ajaloos pretsedenditu monetaarpoliitika; kõduvad sotsiaaltagatised; keskklassi hääbumine; geopoliitiline pingekasv; äärmusluse kosuv aktiivsus; kirjapandud ajaloo rekordiline majandus- ja kliimapagulaste voog jne, ja muu seesugune päevauudistest tuttav.

Me oleme nüüd keset kollapsiperioodi, mis kulmineerub alles ajavahemikus 2030–2050, ning me ei suuda kontrollida selle olukorra ühtegi aspekti, olles nagu reisijad “Ameerika mägede” atraktsioonil.

Me oleme nüüd keset kollapsiperioodi, mis kulmineerub alles ajavahemikus 2030–2050, ning me ei suuda kontrollida selle olukorra ühtegi aspekti, olles nagu reisijad “Ameerika mägede” atraktsioonil. Veel enam, vahepealsete leevendusperioodidega kollapsiprotsess on adutav vaid üle pikema perioodi tehtud võrdluste kaudu, kuna langus toimub koos kogu taustsüsteemiga korraga. Nii näiteks ei teadvusta enamik eestlastest, et ajalooliselt enneolematult pikalt – juba 10 aastat – puudub Eesti majanduses summaarne kasv. Majanduse kogumaht oli 2017. aasta alguseks madalam kui 2007. aasta lõpuks, aga kogu me taustsüsteemis (nt Euroopa Liidus) oli stagnatsioon sama ja kohati hullemgi.
Meie globaalseks kasvanud kompleksse ühiskondliku süsteemi kollaps ei tähenda siiski “maailmalõppu”, vaid süsteemi spontaanset, iseorganiseeruvat langemist madalamale komplekssustasemele. Täpselt samal moel, nagu Lääne-Rooma impeeriumi kõrgorganiseeritus kollapseerus varakeskaegse Euroopa ühiskondlikuks korraldatuseks. Ja selles mõttes oleks ehk apokalüpsise stiilis kiire ja korralik maailmalõpp mõnusam, kui reaalsed arengud. Prognooside kohaselt suudaks aastaks 2050 kollapsijärgselt lihtsustuv süsteem tänasest 7,5 miljardist inimest ära toita maksimaalselt 2 miljardit, nagu oli enne nafta kasutuselevõttu. Prognooside optimistlikuks või pessimistlikuks nimetamine ei muuda asja. Rõõmu teeks teiste vastavate uuringute toel nende ekslikkuse tõestamine, aga seda pole suudetud.

Veiko Vihuri: Kuuldavasti kirjutad uut raamatut. Millest see räägib ja millal seda lugeda saab?

Kaupo Vipp: Et asjad on arenenud stsenaariumite kohaselt, võiks tõsine küünik nüüd järeldada, et käes on paras hetk end “võitjaks” kuulutada, kuskile punkrisse varjuda ning lahtirulluvat tragöödiat kõrvalt vaatama jääda. Hingega asja juures olles pole see võimalik. Globaalpohmeluse põhieesmärgiks oli teavitus eelseisvaist väljakutseist. Raamat leidis üllatavalt suurt vastukaja, aga ka põhjendatud etteheiteid, et selles pole esitatud n-ö positiivset programmi – et mida siis nüüd teha tuleks või saaks. Midagi konstruktiivset välja pakkuda on muidugi alati keerulisem. Inimeste nõudmisel püüan seda teha uues raamatus “Lokaalravitsus”, aga loomulikult on see palju raskem ja vastutusrikkam, kui olukorra kirjeldamine.
Me ju teame, et olukordi muuta ei saa. Muuta saab eeldusi, mis olukorrani viivad, mis on selle põhjustajad. Seega leidsin, et ainus võimalus tegutsemisjuhiste väljapakkumiseks on meie seisu kujunemise, ajalooliste eelduste ja põhjuste lahtikirjeldamine ning neist lähtumine. Nii saab igaüks ise otsustada, kas kokkuvõetud eeldused ja väljapakutud soovitused on asjakohased või mitte. Vastavate uuringute refereerimine on olnud eelnenust palju raskem töö, aga tänu väga paljude inimeste ideelisele ja rahalisele toele loodan, et raamat ilmub juunikuu jooksul.
Ma väga loodan, et see aitab inimestel kohaneda fundamentaalsete nihetega, mida igapäevaelu juba meile kõigile peale suruma on asunud. Kõikjal on nüüd lahendamist vajavad sõlmküsimused tegelikult samad:

• Kuidas rohujuure- ning kohalike kogukondade tasemest alustades muutuda jätkusuutlikumaks, kui pole lootustki nende püüdluste toetamiseks globaalsete ega riiklike poliitikate poolt?
• Kuidas võiks aidata rahval kohaneda senisest kordades väiksemaks jääva energiasisendiga, mis reaalses elus kaasneb tõeliselt lokaliseerunud ning ka tegelikult emissioonivabade energia-infrastruktuuridega?
• Kuis viia kaasinimesteni mõistmine, et senist elustandardit tuleks preventiivselt kahandada ning taanduda kollapsile vastupanuvõimelisemaks, n-ö ökoloogilise eluviisi ja kogukonnakeskse organiseerituse poole?

Nüüd ei saa enam eesmärgiks sättida tööstusühiskonnale omase elustiili säilitamist. Nüüd on see juba utoopia. Uus realiseeritav siht saaks olla “organiseeritud taandumine” oluliselt madalama, aga siiski talutava heaoluga elustandardi poole.

Lisaks on selge, et tegutseda tuleb geopoliitilise olustiku kiire halvenemise taustal, perioodiliste sotsiaalsete, majanduslike ja ökoloogiliste ekstreemsuste ning kriiside tingimustes. Nüüd ei saa enam eesmärgiks sättida tööstusühiskonnale omase elustiili säilitamist. Nüüd on see juba utoopia. Uus realiseeritav siht saaks olla “organiseeritud taandumine” oluliselt madalama, aga siiski talutava heaoluga elustandardi poole. Realistlik kava võimaldaks vältida langust täieliku kaoseni ja säilitada järeltulijaile võimalikult enam kultuuriväärtusi. Tõsi küll, kõigi nende pingutuste puhul puuduvad igasugused garantiid õnnestumiseks või tsivilisatsiooni progressiepisoodi üle elamiseks. Aga panused on nii kõrged, et iga katse on riskimist väärt.

Veiko Vihuri: “Organiseeritud taandumisest” rääkimine on sulaselge ketserlus ja patt olukorras, kus ametlikult on meie riigi eesmärgiks kõigi elanike jõukuse ja heaolu suurendamine. Ja olgem ausad, see siht ahvatleb väga paljusid inimesi, kellele meeldib idee liberaalseid vabadusi austavast individualistlikust heaoluühiskonnast, kus käsikäes kasvava jõukusega suurenevad inimeste (individualistlikud) õigused-vabadused ja üldine heaolu. Mis juhtub siis, kui ühiskond ja selle poliitiline eliit sinu poolt mainitud probleeme õigel ajal ei teadvusta, vaid jätkab rühkimist senises suunas?

Kaupo Vipp: Loomulikult soovib lääneliku kultuuri inimene, et homne päev oleks muidu sarnane tänasele, ainult et minu jaoks jõukam. Inimliik on umbes 200 000 aastat vana, aga viimased 200 aastat – alates fossiilkütuste kasutuselevõtust – on meile hakanud tunduma, et üleüldine materiaalne heaolu võikski võimalikuks saada. 20. sajandil üles köetud materialistliku heaolu kultus võimaldas tootmist jätkuvalt kasvatada vaid koos oma n-ö “universaalse tarbija” kasvatamisega. Masstootmist ja sellega seonduvat üleilmastumist polegi võimalik tõeliselt efektiivseks muuta, kuni kõikvõimalikud erinevad inimgrupid või rahvad on “takerdunud” oma keele, pärimuskultuuri, rahvuskommete, usuliste eelarvamuste jms poolt defineeritud erihoiakutesse, eelistustesse ja tabudesse. Iga ideaalne universaalne tarbija peaks olema samade elust arusaamistega kogu maailmas ja tema arusaamad peaks lähtuma tootjate poolt selgeks tehtavatest moetrendidest, massiteabega standardiseeritud maailmapildist ning nendest inspireeritult aina kerkivast rahulolu-standardist, mille poole püüelda. Et üksikisik saaks oma heaolu, õigusi ja vabadusi nii mõista, tuleb tal pärimusi ning traditsioone pidada aegunud ja rumalaks väikluseks.
Rahvusvahelisteks kasvanud suurkorporatsioonide edu maailma mõjutamisel näitab, et nad on teinud kohusetundlikku tööd oma põhiülesande täitmisel – aktsionäridele kasumi tootmisel ja kasvatamisel. Siit ei tasu otsida pahatahtlikkust või vandenõud. Lihtsalt “raha tegemise töö” juures ei saa lasta end häirida sellest, et protsessi käigus korrumpeeritakse riikide valitsusi, lõhutakse kultuure ja kägistatakse planeedi elukeskkonda. Nothing personal, just business!

Kokkuvõttes lammutatakse inimliigile olemuslik ja iga üksikisiku psüühilise heaolu eelduseks olev kokkukuuluvustunne perekondlikust ühiskondliku tasemeni. Igaüks enda eest, üksikisiksu individuaalsed vabadused eelkõige!

Kokkuvõttes lammutatakse inimliigile olemuslik ja iga üksikisiku psüühilise heaolu eelduseks olev kokkukuuluvustunne perekondlikust ühiskondliku tasemeni. Igaüks enda eest, üksikisiku individuaalsed vabadused eelkõige! Selle tulemuseks on üksildaste inimeste mass, aga isegi lõputu ahastus ja stress on majanduskasvule head, kuni seda püütakse ravida üha enam kaupu ja rahusteid ostes, järgides televisiooni zombistava seebi sekka nähtud reklaame. Isegi kui kõik see kokku tõepoolest on õnn, siis on selle aeg nüüd ümber saamas. Fossiilkütused, millele me sellise heaolu kasvatamise rajasime, on lõplikud, nagu ka planeedi looduskeskkond. Meie soovid üha oma senist heaolu suurendada ja planeedil piiramatult paljuneda võivad ju lõputud olla, kuid meie lõplik planeet ei suuda neid soove rahuldada.
Ma ei ole kindel, et ühiskond seda endale tegelikult üldse teadvustada soovib, hoolimata harva kostuvatest hoiatustest või mõnest harvast dokfilmist, mis püüab inimesteni tuua pildikesi planeedil kiiresti kasvavast kaosest. Esiteks lohutab igat normaalset tarbijat progressiusk: “küllap tehnoloogiad need asja lahendavad”. Teiseks on inimesele omane keskenduda lühemale perspektiivile ning lükata halvad asjad oma teadvuses tahaplaanile. Teisiti olekski ühel oma surelikkusest teadlikul olendil keeruline elada. See tekitabki veel ühe usu: “no kui tõesti midagi liiga hullu oleks, küllap siis valitsused sellest ise märku annaks ja meie huvides tegutseks”. Aga valitsuses on samuti inimesed. Oleks ebainimlik nõuda neilt (kui nad pole just ekstra maast-madalast riigimehelikuks eliidiks või valitsejateks kasvatatud ja koolitatud) midagi enamat, kui sedasama igamehe progressiusku ning halbade teadmiste ja aimduste lükkamist tahaplaanile, hetkemurede varju.
Minu mureks on, et mida kauem me püsime senise “progressi” kursil, mida kaugemale oleme jõudmas tasakaalupunktist oma soovide ja Maa nimelise tillukese kosmoselaeva võimaluste vahel, seda rängem ja ohvriterohkem tuleb meie tagasikukkumine reaalsusesse. Lõpuks on ka minu murel individualistlikud ja egoistlikud ajendid. Palju rohkem kui tsivilisatsiooni käekäik või inimvaimu saavutuste saatus tingib seda kitsarinnaline hirm omaenda isiklike laste saatuse pärast.

Veiko Vihuri: Kas Eestis on üldse võimalik n-ö kurssi muuta? Meie poliitiline eliit – kui just seda sõna kasutada – on otsustanud siduda Eesti lääneliku liberaalse maailmakorraldusega, tõotades rahvale peamiselt kahte asja – jõukust ja kaitset idanaabri eest. Ja tundub, et see töötab. Selle nimel ollakse nõus globaliseerumisega, suveräänse rahvusriigi ideaalist loobumisega jne. Nagu Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho nukralt tõdes: “Meie ei tõrgu ja meie maaga võib teoks teha kõiki häid ja tarku plaane, mis kuskil kõrgel koridorides ette on valmistatud. Olgu juttu siis näiteks metsade raiemahtude suurendamisest, hiiglaslike tööstusinvesteeringute kavandamisest, põlevkivienergeetika väljavaadetest või muust. Ilmekaim näide on siin muidugi kavandatav Rail Baltic.”

Kaupo Vipp: Mul on oma esiisade maal Sõrves võimalik näha, kuidas kunagisest Eesti kõige tihedamalt asustatud maapiirkonnast (1922. aasta rahvaloenduse järgi) võib saada tühi ääremaa. Kahe aastatuhande pikkuse kraavitamise ja ehitamisega muudeti see maatükk viljakaks. Progressi nimel suurte teede rajamine ei hoolinud iganenud kohaliku kultuuri pärandist. Neid teid mööda on siit lahkunud enamik rahvast, kes sõdadest siia veel alles jäid, samas kui tee-ehitustel rikutud veerežiim on muutnud enamuse kunagistest ülesharitud maadest soostunud võserikeks. Ma ei tahakski vist teada, mis juhtub veerežiimidega nende alade ümbruses, kust Rail Balticu teetammile kruusa hakatakse kaevama või kus soid ja rabasid hakkab läbima kuuekümne meetri laiune ja kuni 9 meetri sügavuse kandva põhjani turvast asendav teetamm. Kõigest muust rääkimata. Progressi huvides kolme Talingradist lõunasse mineva raudtee vahele rajatav neljas superraudtee on lisaks rehepapluse musternäitele ka nagu progressi võrdkuju. PR-kampaaniaga loodav tarbimisväärtuse illusioon, mis korrumpeerib ametnikud ja poliitikud, lõhub inimeste traditsioonilise elu ja käib Eestimaa loodusega ümber, nagu vallutaja koloniaalmaadel. Ühes õiges tarbimisühiskonnas ning selle juhtimises ei jätkugi ruumi kopitanud ideaalidele, mis pappi sisse ei too. Ka majanduslik kahjulikkus pole oluline, sest see jääb kellegi teise mureks, kaugele tulevikku. Aga nüüd, kui Suur Raha liigub, siis küllap pudeneb sealt ühtteist.

Ma ei näe kahjuks võimalusi kursi muutumiseks Eestis ega mujal. Ainus, mida saaks “progressiusust” nakatumata või sellest iseseisva mõtlemisega paranenud inimesed teha, oleks metsade, mere, soode, põhjavete, õhu ja kogu elurikkuse lõhkumistempo pidurdamine.

Mis saaks panna kurssi muutma, kui hetkeheaolu sõltub sellest, et tulevikuohte ei tohigi märgata? Või arvab keegi, et valija hääletab kandidaadi poolt, kes jutlustab vajadust kokkuhoidlikumalt elada, selmet valida näiteks tasuta transpordi lubaja? Niigi oleme elamas teistest viletsamalt! Ma ei näe kahjuks võimalusi kursi muutumiseks Eestis ega mujal. Ainus, mida saaks “progressiusust” nakatumata või sellest iseseisva mõtlemisega paranenud inimesed teha, oleks metsade, mere, soode, põhjavete, õhu ja kogu elurikkuse lõhkumistempo pidurdamine. Kui tänane võhmal olev ja veel vaid giga-projektisüstide najal vaakuv süsteem lõpuks päris kokku vajub, siis saab inimeste ellujäämise eelduseks veel solkimata elukeskkonna leidumine ja ellujäämise õpetuseks pärimuskultuur.

Veiko Vihuri: Meie jutuajamine kujunes üsna murelikuks. Igal juhul ma tänan sind põhjalike ja sisukate vastuste eest ning soovin lugejamenu sinu uuele raamatule “Lokaalravitsus”, mis peaks ilmuma juunikuu jooksul. Edu sulle!

Allikas: http://objektiiv.ee/intervjuu-kaupo-vipiga-ma-ei-nae-kahjuks-voimalusi-kursi-muutumiseks-eestis-ega-mujal/

Read more...

Esindusdemokraatia müüdist

Oled sa proovinud valimistel võimust mitte ilma jääda?! Kui sa ei kuulu ca 5% kõige suurema majandusliku, sotsiaalse jms kapitaliga ühiskonnaliikmete hulka, siis kukub see katse sul läbi nii valija kui ka saadikukandidaadi rollis. Ning kahjuks ei ole see läbikukkumine kaugeltki juhuslik. Miks? Esindusdemokraatia müüdi harutab kahes osas lahti matemaatik ja poliitika analüütik Jaanus Raim.
Meil on rahvavõim, kus inimesel ei ole võimu. (Def Räädu. Kuningas Ei Eksi)
Vahetult europarlamendi valimiste eel kirjeldas Ero Liivik saadiku ja valijate suhet praeguse nn esindusdemokraatia tingimustes ja jõudis järeldusele, et seda polegi ning valituks osutunud persoon esindabki üksnes iseennast. (Ero Liivik. Loovutatud demokraatia mõrud viljad. Sirp 1. mai 2014 )
Tegemist on olulise järeldusega ühe esindusdemokraatia tahu kohta. Rahva tahe asendatakse valimiste vahelisel ajal representandi tahtega. (§ 59, lõige 3.5; Justiitsministeerium. Põhiseaduse analüüs)
Ometi jääb vastamata veel vähemalt kaks olulist küsimust. Esiteks see, et kuigi kodanikel pole võimu valimistevahelisel perioodil, siis ehk on neil seda vähemalt valimiste hetkel? Ütleb ju Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaannegi, et rahval on võimalik anda oma hinnang Riigikogu liikme tegevusele järgmistel parlamendivalimistel. (§ 62, lõige 6; Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne) Selliselt kirjeldataksegi seal saadikute ainsat vastutust oma valijate ees. Niisuguse vastutusvormi olemasoluga tunduvad vaikimisi nõustuvat ka mitmed esindusdemokraatia kriitikud. Näiteks väidab Henn Käärik, et rahvas kaotab oma võimu delegeerimise käigus. (Henn Käärik. Demokraatia võimalikkusest Eesti Vabariigis. Eesti Päevaleht 9. aprill 2007)

Selleks, et midagi saaks delegeerida, peab see aga esmalt olemas olema. Jean-Jacques Rousseau’gi vihjab, et kuigi rahvas osutub saadikute valimise järel orjadeks, on nad parlamendi liikmete valimise ajal siiski vabad. (Jean-Jacques Rousseau. Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Varrak. 1998. Lk 131–134)
Järgnevalt vaatame, kas ja kuidas see vabadus tegelikkuses realiseeruda võiks.

Kas kodanikul on valimiste hetkel võimu?

Valik erinevate isikute vahel ei tähenda automaatselt valikut erinevate poliitikate vahel. Selleks, et valijal oleks kaudseltki võimalik valida erinevate poliitikate vahel, peab tal olema võimalus saadikut ühe või teise poliitilise tegevuse kasuks mõjutada: premeerida ja karistada. Vastavalt põhiseaduse kommenteeritud väljaandele on valija ainsaks mõjutamisvahendiks oma saadiku suhtes võimalus järgmistel valimistel tema poolt enam mitte hääletada. See motivatsioonivahend ei saa toimida kahel põhjusel.
Esiteks ei pruugi valitud saadik enam järgmistel valimistel kandideerida. Ta võib oma valimisperioodi jooksul kogutud kapitali asuda kasutama ka mõnes muus valdkonnas. Teiseks ei motiveeri miski saadikukandidaati – isegi kui ta taas kandideerida otsustab – püüdlema just nende konkreetsete valijate hääli, kes tema poolt ka eelmistel valimistel hääletasid. Saadiku eelmiste valijate hulk ei kattu kaugeltki tema uute potentsiaalsete valijate hulgaga. Hinnangut oleksid talle aga õigustatud andma vaid tema eelmised valijad (juhul, kui tal neid on). Uued potentsiaalsed valijad võiksid eelmiste valijate asemel saadiku poliitika üle otsustada vaid ebareaalsel eeldusel, et kogu rahvas koosneb täiesti ühesuguste huvidega kodanikest. Tegelikkuses on erinevate kodanike huvid aga erinevad: ühtede kodanike huvide kahjustamine tähendab alati mõnede teiste kodanike huvide soodustamist (ja vastupidi), mistõttu ei tõuse oma eelmiste valijate huvide kahjustamine või soodustamine edu kriteeriumiks järgmistel valimistel. Seega saaksime me kodanike poolt kas või mingisugusegi kaudse võimu omamisest valimiste hetkel (ehk ühtlasi eelmise valimistsükli lõpul) rääkida vaid siis, kui eelmistel valimistel saadiku poolt hääletanud konkreetsed valijad (ja ainult nemad!) saaksid sel hetkel anda hinnangu oma saadiku 4-aastasele tegevusele ning ühtlasi seda tegevust siis tagantjärele motiveerida: premeerida või – kui võimu on nende huvide seisukohast kuritarvitatud – ka reaalselt karistada (uutel valimistel tema poolt mittehääletamine ei ole karistamine, sest ei tasakaalusta juba tehtud kahju). Praegu aga on kodanikud sunnitud oma võimust „loobuma“ juba ette – ilma, et nad seda enda käes hoida saaksidki. Tuleb välja, et võimu omamine vaid valimiste hetkel ei ole (otsustuskriteeriumite puudumise tõttu) võimalik – võimu saab omada kas pidevalt või üldse mitte.
Kui valija mõju valitud saadiku tegevusele on olematu, jääb poliitilist otsustusõigust omandada soovivale kodanikule veel võimalus ise kandideerida. Või kas ikka jääb? Teiseks oluliseks küsimuseks ongi, et kuigi kodanikel pole võimalik omandada võimu valija rollis, siis ehk on neil siiski võimalik omandada seda saadikukandidaadi rollis? Siin tulebki mängu kapital.

Kas kodanikul on tegelik võimalus ise valituks osutuda?

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb uurida, mis võiks üldse olla valiku langetamise aluseks. Kuna valijatel pole võimalik valida erinevate poliitikate vahel, tõuseb ainsaks valikukriteeriumiks kandidaadi (ja tema toetajate) kapital: tuntus, tähtsus, ametipositsioon, eelnevad erialased saavutused, majanduslikud ja sotsiaalsed võimalused enda reklaamimiseks jms. Prantsuse kodanikuaktivisti ja põhiseadusuuendaja Etienne Chouardi sõnade kohaselt on esindusdemokraatia müüdi sisuks, et valimistel selekteerib rahvas endale juhid, kes tema huvisid kõige paremini teenivad. (Etienne Chouard´i avalik loeng: “Sortition as a sustainable protection against oligarhy“. Marseille 23.aprill 2011)

Kuna see ligi kahe sajandi vanune müüt on jätkuvalt elujõuline, eelistab suurem osa valijaid valikut saadikukandidaadi kapitali alusel juhuslikule, võrdsete võimalustega valikule. Kõige suurema kapitaliga kandidaadid suudavad oma kapitalile toetudes ennast valimistel positsioneerida selliselt, et nad näivad valdava enamuse valijate (kes on enamuses nendest tunduvalt väiksema kapitaliga) jaoks teenivat nende huve kõige paremini. Võimalik, et valijad tavatsevad hääletada mõjukama kandidaadi poolt seetõttu, et loodavad teda sellele mõjukusele toetudes teenivat paremini ka nende inimeste huve, kes tema poolt hääletasid.

Nii ehk naa, valijate komme hääletada kõige suurema kapitaliga kandidaatide poolt paneb väiksema kapitaliga kandidaadid – ca 95% kõigist ühiskonnaliikmetest – kindlasse kaotusseisu. Nende passiivne valimisõigus ehk võimalus valimistel kandideerida osutub üksnes formaalseks. Tänapäeva tuntumaid esindusdemokraatia uurijaid, professor Bernard Manin kinnitab oma raamatus “The Principles of Representative Government“, et ükskõik kui laialdane on valimisõigus, õpetavad valimised kodanikele seda, et valitsema peavad vaid parimad (kreeka k. aristoi). (Bernhard Yack. A fresh look at representation. The Review of Politics, Vol 61, No 2. Spring 1999, lk346)
Olukorra kogu paradoksaalsuse võtab kokku Ülo Vooglaid, öeldes, et normaalses demokraatlikus ühiskonnas usaldatakse võim sellele subjektile, kes võimu teistest enam väärib. (Ülo Vooglaid. Võim – kõige raskem koorem. Riigikogu toimetised 6/2002)
Nagu näeme, on asjade mõistmiseks väga tähtis mõisteline selgus. Ka Bernard Manin rõhutab, et just valimiste kontseptsiooni ebamäärasus võib olla selle erakordse püsivuse üheks põhjuseks: nii eliit kui ka tavakodanikud võivad sellest leida, mida nad leida soovivad. (Bernard Manin. The Principles of Representative Government. 1997. Cambridge University Press, lk 156)
Esindusdemokraatia kontseptsioon tugineb mitmetele väiksematele üksteist toetavatele mõistelistele segadustele, mille jätkuv selgeksrääkimatus on müüdi püsimise aluseks. Järgnevalt esitan nendest kuus olulisimat.
Delegatsioon versus representatsioon

Kahjuks puudub ingliskeelsele mõistele representative eesti keeles populaarne sõnaline vaste (eestikeelne sõna ´representant´ ei ole leidnud laialdast kasutamist). Seega tõlgitakse representative eesti keeles enamasti lihtsalt esindajaks – sõna ´esindaja´ tähendus on aga väga lai, hõlmates muu hulgas ka esindajaid tsiviilõiguses ja delegaate (ingl. k. delegates). Viimased erinevad esindusdemokraatlikest esindajatest nagu päev ja öö: kui delegatsiooni ja tsiviilõigusliku esinduse puhul on määravaks esindatava tahe, siis esindusdemokraatliku esindamise puhul esindaja tahe. Delegaat on abimees, agent, teener. Esindusdemokraatlik esindaja (representative) on peremees, valitseja. Seetõttu on eestikeelne sõna `esindusdemokraatia` kahekordselt eksitav.
Lisaks valija mõju puudumisele oma „esindaja“ tegevusele on eestikeelne sõna `esindusdemokraatia` topelt eksitav veel seetõttu, et esindajate valim ei ole (ega saagi valimiste aristokraatliku loomuse tõttu olla) kaugeltki esinduslik – esindajate koosseis erineb väga oluliselt nende poolt väidetavalt esindatava rahva koosseisust ning on tugevalt ja süsteemselt kaldu ülemklassi kasuks. Isegi kui arvesse võtta üksnes majanduslikku kapitali, kuulub 40% USA kongressi liikmetest top 1% ning 80% liikmetest top 10% kõige rikkamate elanike hulka.
Loobumine versus ilmajätmine
On levinud mõtteviis, mille kohaselt omab rahvas valimiste toimumise ajal võimu, kuid siis (millegipärast) otsustab sellest valimistel loobuda. Tõenäoliselt tuleneb see asjaolust, et Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv sätestab, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas; ning kui hoolikas vaatleja sellest hoolimata kusagil rahvavõimu ei avasta, siis võib ta teha eksliku järelduse, et ju siis rahvas on sellest otsustusõigusest millalgi loobunud ning kõige tõenäolisemaks loobumise kohaks on valimised. Kui aga kodanikud on sunnitud oma otsustusõigusest ilma jääma juba ette – ilma, et nad seda enda käes hoida saaksidki – siis ei ole tegemist loobumise, vaid ilmajätmisega. Seega ei ole sõna ´loobumine´ esindusdemokraatia ja rahvavõimu kontekstis kohane kahel põhjusel. Esiteks saab loobuda vaid sellest, mis sul olemas on. Teiseks vihjab loobumine vabatahtlikkusele.
Formaalne versus sisuline valikuvõimalus
Valimistel on valijal võimalik valida mitmete saadikukandidaatide vahel, kuid kuna tal puudub mõju valitud saadiku poolt teostatavale poliitikale, siis puudub tal ka võimalus valida erinevate poliitikate, erinevate poliitiliste tegevuste vahel. Erinevate nimede vahel valimise näol on valija seisukohalt tegemist üksnes formaalse valikuga, mil pole midagi tegemist sisulise valikuvõimalusega – ühiskonnaliikme osalemisega oma ühiskonna asjade otsustamises. Selline valimine on samaväärne olukorraga, kus teekäijat ümbritsevad röövlid annavad talle “valida“, millisele konkreetsele röövlile oma rahakott loovutada. (Ivar Tröneri loeng: “Mis on vaesuses hämmastav? Miks me ei tunne vaesuse tõelist nägu?“ Raha ja panga teine konverents. Tallinn, 29. märts 2014)
Võimalus kandideerida versus 0-st suurem tõenäosus valituks osutuda
Igal kodanikul on olemas võimalus kandideerida (passiivne valimisõigus), kuid kuna valituksosutunud tehakse kindlaks kandidaatide poolt saadud häälte arvude kahaneva järjestuse pingerea alusel ning enamus valijaid hääletab kõige suurema kapitaliga kandidaatide poolt, siis puudub väiksema ja keskmise kapitaliga kodanikel – ca 95% ühiskonnaliikmetest – võimalus valituks osutumiseks ehk poliitilise otsustusõiguse omandamiseks. Mingist häältekogusest allapoole see võimalus enam mitte üksnes ei vähene, vaid muutub võrdseks nulliga. Arv, millest vähem hääli saavate kandidaatide valituksosutumise tõenäosus on olematu, on kohalike valimiste puhul kõige väiksemates valdades ca 10, suuremates valdades ja linnades ca 50. Riigikogu valimiste puhul on vajalik häälte arv määratud isegi valimisseadusega – ringkonnamandaadi saamiseks on vajalik saada 10% ringkonna lihtkvoodist (ehk vähemalt ca 400 häält). Erakonna üleriigilise nimekirja tipus asuvate kandidaatide jaoks on nõuded pisut leebemad – 5% ringkonna lihtkvoodist (ehk vähemalt ca 200 häält). Kandidaatide puhul, kelle majanduslikust, sotsiaalsest jm kapitalist ei piisa nimetatud piiride ületamiseks, on poliitilise otsustusõiguse mitteomandamine juba ette teada ning kandideerimisõigus seega üksnes formaalne.
Rahvas versus paljud erinevad ühiskonnaliikmed
Justiitsministeeriumi põhiseaduse analüüsi kohaselt on iga Riigikogu liige kogu rahva esindaja represantatsiooni tähenduses. (§ 62, lõige 1; Justiitsministeerium. Põhiseaduse analüüs) Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne lisab, et rahval on võimalik anda oma hinnang Riigikogu liikme tegevusele järgmistel parlamendivalimistel. (§62, lõige 6; Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne) Mõlemad tekstid eeldavad vaikimisi, et kogu rahva huvid on ühesugused. Tegelikkuses koosneb rahvas paljudest erinevatest üksikisikutest, ühiskonnaliikmetest. Erinevate ühiskonnaliikmete – kuigi nad elavad samal maa-alal, mistõttu kasutatakse nende kõigi ühisnimetusena abstraktsiooni “rahvas“ – teadvused, järelikult ka vajadused, soovid ja huvid ei ole aga kaugeltki ühesugused. On olemas mitmeid erinevaid , sageli vastandlikke huve ning neid erinevaid huve ei ole ühel saadikul võimalik üheaegselt esindada. Samal põhjusel ei saa ühed ühiskonnaliikmed anda järgmistel parlamendivalimistel hinnangut teiste ühiskonnaliikmete poolt eelmistel valimistel valitud parlamendiliikme tegevusele. Selline hinnangu andmine oleks võimalik vaid ühesuguste huvide platvormilt.
Ka põhimõtte “Quod omnes tangit, ab omnibus tractari et approbari debet“ (“mis puudutab kõiki, peab olema kõigi poolt heakskiidetud“) käsitlemine esindusdemokraatia legitiimsuse alusena põhineb just sellel mõistelisel segadusel. Kui absoluutne või suhteline enamus ühiskonnaliikmetest on hääletanud mingite saadikukandidaatide (või põhiseaduse) poolt, siis tõlgendavad võimud selle kõigi ühiskonnaliikmete loobumiseks oma poliitilistest otsustusõigustest nende saadikukandidaatide kasuks (või põhiseaduse puhul heakskiiduks sellele põhiseadusele). Enamuse tegu loetakse vääralt kõigi teoks. Nimetatud trikk teostatakse taas rahva käsitlemise kaudu tervikliku, homogeenset teadvust, vajadusi, huvisid ja soove omava olendina.
Kui visata vette grupp üksteise külge aheldatuid, kellel oleks hea koostöö korral olnud võimalik „nagu üks mees“ välja ujuda, kuid kes selle ühistegevuse puudumise tõttu ometi upuvad, siis ei saa juhtunut lugeda kõigi grupiliikmete enesetapuks.
Võimalus tõusta eliidi hulka versus võimalus olla täisväärtuslik ühiskonnaliige tavalise kodanikuna
Sageli aetakse omavahel segamini lihtkodanike võimalus ühiskonnaliikmena oma ühiskonna asjade otsustamises osaleda (poliitiline võim) ning nende võimalus tõusta ühiskonna eliidi ehk otsustajate hulka (sotsiaalne mobiilsus). Eesti keeles on sõnal `võimalus` kolm erinevat tähendust: 1)tegelik võime midagi teha; 2)luba millegi tegemiseks (see tegevus ei ole seadusega keelatud); 3) tõenäosus millegi juhtumiseks. Võimalus tõusta eliidi hulka on vaid luba ja tõenäosus, võimalus ühiskonnaasjade otsustamises osaleda aga tegelik võime. Nagu ütleb Oudekki Loone, garneeritakse süsteemi silmakirjaliku avatusega: “Igal üksikul idioodil oleks justkui võimalus eliidi hulka pääseda, kuid eliidi valvsa pilgu all ja nende seatud tingimustes. Kuid vabadus ei ole ainult üksikisiku võimalus tõusta oma klassist välja, vabadus on ka klassi vabadus tõusta üheskoos. Idiootide võimalus elada head elu, teha otsuseid enese üle ning arutleda omaenda valitud viisil selle üle, mis parasjagu südame põksuma paneb, esteetilise või loomingulise elamuse annab“. (Oudekki Loone. Idioodid kultuuri kallal. Sirp 22. november 2013)
Salajane hääletamine ja „vaba“ mandaat
Kogu sellele esindusdemokraatia teemale paneb krooni pähe hääletamise salajasus, mille tõttu ei ole kellelgi võimalik veenduda valimistulemuste usaldusväärsuses. Ei piisa ju valimiste usaldusväärsuse tagamiseks vaid iseenda hääle arvessemineku kontrollimisest – seegi on võimalik vaid seadusest mööda hiilides, enda hääletussedeli märgistamise ja hiljem valimiste vaatlejana selle märgistatud hääletussedeli teekonna jälgimise kaudu – ,veelgi vähem valimiste protsessi pistelisest vaatlemisest vaatlejate poolt. Isegi kui vaatlejatel osutuks võimalikuks kogu valimisperioodi vältel ööl ja päeval valimiskasti kõrval seista, ei asendaks see turvalisuse seisukohalt kaugeltki sellist otsest sisendi ja väljundi võrdlust, mida võimaldab hääletamise avalikkus. Salajane hääletamine muudab valimistulemused pehmelt öeldes ebausaldusväärseteks.
Eelnevale vastukaaluks toob Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne salajase hääletamise printsiibi rakendamise põhjendusena – ja ühtlasi (ainsa) positiivse omadusena – välja selle, et hääletamise salajasus kaitseb aktiivset valimisõigust. (§ 60, lõige 3.6.1; Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne). Justiitsministeeriumi poolne põhiseaduse analüüs täpsustab, et hääleõiguslik kodanik on kaitstud nii avaliku võimu kui ka eraisikute poolt tulevate rünnete eest. (§ 60, lõige 2.5; Justiitsministeerium. Põhiseaduse analüüs)
Seega oleks salajane hääletamine justkui põhjendatud sellega, et see hoiab ära hääletaja tulevase diskrimineerimise, mis tema hääletusotsuse laialdasema või kitsama avalikustamisega võiks kaasneda. Vaekaussidel seisavad ühelt poolt valimiste usaldusväärsus ja teiselt poolt hääletaja diskrimineerimise välistamine tema hääletusotsuse alusel. Ühelt poolt võimalik andmetega manipuleerimine ja teiselt poolt konfidentsiaalsus.
Seejuures tuleb hääletusandmete avalikustamise võimaliku kahju hindamisel arvesse võtta privaatsuse ja isiklike andmete vaid enda teada pidamise võimaluste laiemat konteksti praeguses ühiskonnas. Ka paljud inimese hääletamisotsusest tema jaoks oluliselt tundlikumad ja suuremat väärkasutamise ohtu kätkevad andmed on muudetud kas kõigile huvilistele (nagu näiteks suur osa inimest puudutavatest karistusregistri andmetest) või paljudele ametiisikutele (nagu näiteks inimese terviseandmed e-andmebaasides) avalikuks, ilma et keegi liialt muretseks inimeste diskrimineerimise pärast nende andmete alusel. Näiteks ei ole kellelegi pähe tulnud keelata diskrimineerimisohu tõttu selliste tundlike andmete kogumine. Suure hulga ametiisikute jaoks on potentsiaalselt avalik ka peaaegu kõikide inimestevahelise suhtlemise kanalite (telefon-, posti- ja arvutiside) sisu. Isegi president Toomas Hendrik Ilves on (telefonide pealtkuulamist kommenteerides) tunnistanud, et privaatsus on midagi sellist, millel valitsuste juures on vähe väärtust, ning on selgelt rohkem mures andmekaitse kui jälgimise pärast: “Mind paneb muretsema hoopis see, kui keegi hakkaks minu andmeid netis muutma. Konfidentsiaalsus on väiksem mure kui andmetega manipuleerimine“. (Toomas Hendrik Ilvese intervjuu Suurbritannia telekanali Channel 4 uudistele 26. november 2013)
Miks ei laiene see andmetega manipuleerimise vähendamise prioriteetsus siis valimistele?
Üheks tõenäoliseks vastuseks sellele küsimusele on – kuigi seda ei ole kusagil sõnaselgelt välja öeldud –, et hääletamise salajasus aitab tagada valija tahtest sõltumatu ehk vaba mandaadi põhimõtet. Kui keegi ei saa teada, kes olid konkreetse saadiku konkreetsed valijad, siis puudub isegi mitteametlik võimalus oma saadiku tegevusele hinnangu andmiseks. Konkreetse saadiku konkreetsed valijad ei saa üksteisega ühendust võtta ega teha poliitilisi avaldusi oma saadiku tegevuse kohta isegi tagantjärele. Saadiku tulevane karjäär jätkub, ilma et kuhugi jääks märget selle kohta, kuidas tema tegevust hindasid tema tegelikud tööandjad. Seega on hääletamise salajasus ühiskonnaliikmete poliitilise impotentsuse olulisim garantii.
Kokkuvõte
Esindusdemokraatia müüdi sisuks on, et valimistel selekteerib rahvas endale juhid, kes tema huvisid kõige paremini teenivad. Faktid näitavad aga, et saadikud on mitte kodanike, vaid suure kapitali esindajaks – mis on loomulik tagajärg sellele, et nad selekteeritakse välja üksnes suure (majandusliku, sotsiaalse jm) kapitali alusel. Mis puutub aga rahvasse (ühiskonnaliikmetesse), siis on hoopis nemad pandud oma “esindajate“ teenistusse. Ehk tegelik olukord on ideaalsele täpselt vastupidine: saadikud on peremehed ja teenriteks on rahvas. Võtke ükskõik millise maa esinduskogu ja võrrelge seda sama suure juhusliku valimiga sellesama maa elanike seast… Esindusdemokraatia on kapitaliomanike võim. The power of the rich for the rich.
Esindusdemokraatia eksperiment on kestnud juba küllalt kaua ning teda on katsetatud piisavalt paljude erinevate maade ja rahvaste juures, et mitte pidada eelnevat vaid juhuslikuks, eriliste asjaolude kokkulangemise tulemusel tekkinud kõrvalekaldeks. Esindusdemokraatia süsteemi ja selle üksikosade põhjalikum vaatlemine toob välja, et viga on süsteemne – see süsteem saabki anda vaid sellise tulemuse.
Iga müüt püsib senikaua, kuni peaaegu keegi temas ei kahtle. Esindusdemokraatia müüti toetavad mitmed väiksemad mõistelised segadused, mille selgitamine annab enam põhjust loota, et see 200-aastane esindusdemokraatlike valimiste eksperiment hakkab varsti lõppema. Üha enam ja enam inimesi taipavad, et sellisel “esindusdemokraatial“ ei ole midagi tegemist demokraatiaga (kreeka k. demos kratos) ega selle “valimistel“ kodanike poliitilise osalemisega. Me saame aru, et see eksperiment on läbi kukkunud.
Jaanus Raim
Allikas: http://www.telegram.ee

Toimetus: Tugevaim artikkel, mis eesti keeles on sellel teemal kirjutatud. Igati tervitatav lugu, Eesti riigiõigusliku mõtte arenduseks. Ma kirjutasin oma raamatus "Kuhu kadus Eesti demokraatia" lk .118, et esindusdemokraatia on "valimiste näitemäng, kus midagi ei otsustata ja kus isegi kedagi ei valita". Pettus ei ole demokraatia ja selle parandamine annab parema pettuse ja mitte parema demokraatia. Seesama Rousseau oma raamatus raiskab piisavalt ruumi, selgitamaks kõige alus on ikkagi, et inimene ei anna oma poliitilisi õigusi ära, mis välistab esindusdemokraatia, kui demokraatiavormi, st. kui Eesti oleks demokraatia siis kõik seadused peaksid läbima rahvahääletuse, riigikokku, valitsusse, presidendiks valitaks inimesed otse rahva poolt, vaid üheks korraks elus, määratud kindlaks ajaks, mis kindlasti lühem kui 4 aastat. Head edasi mõtlemist kõigile ja ärge unustage lugeda minu raamatut.
                                                                                JAAN HATTO
_____________
Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:

Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;
Tartus: Meelis Kaldalu, telefon: 55 521 619, meil: meelis@tartu1000.ee;
Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee

Read more...

Räägime asjast" 21.05.2017

Link: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/r%C3%A4%C3%A4gime-asjast-21052017/

Read more...

EKRE: pöördumatu kahju ärahoidmiseks tuleb valitsus kiiresti välja vahetada

Video: http://www.err.ee/597194/ekre-poordumatu-kahju-arahoidmiseks-tuleb-valitsus-kiiresti-valja-vahetada

 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) volikogu ütles pühapäeval tehtud avalduses, et praegune valitsuskoalitsioon ei ole toonud muudatust paremuse poole ning EKRE on valmis võtma valitsusvastutust.

EKRE volikogu märkis avalduses, et valitsuse vahetumine poole aasta eest andis lootust, et Reformierakonna võimu lõpp toob kaasa senise poliitilise kartelli lagunemise ning sillutab teed kultuursemale ja kaugemale vaatavale poliitikale.

"Tänaseks on selgunud, et need lootused on osutunud tühjaks. Õigus oli neil, kes ütlesid, et vana poliitilise kartelli osalised üksi ei ole vastutustundlikuks valitsemiseks võimelised. Peenhäälestusse takerdunud Reformierakonna asemel saime vasakpoolse kirvepoliitika," lisas volikogu.
EKRE hinnangul on praeguse valitsuskoalitsiooni majandusprogramm ebakompetentne ning viib riigi võla- ja maksukeerisesse.
"Päevapoliitilise kasu eesmärgil tegeleb valitsus taasvenestamisega. Peale selle näeme aina selgrootumat Euroopa-poliitikat – vahetult enne Euroopa eesistumisperioodi on valitsus Brüsseli käsulaudade elluviimisel veelgi innukam. On selge, et mida kauem praegune valitsus võimul on, seda rohkem halba suudab ta korda saata. Pöördumatu kahju ärahoidmiseks tuleb valitsus võimalikult kiiresti välja vahetada," lisas EKRE avalduses.

Erakond kinnitas, et on valmis uue koalitsiooni moodustamisel osalema ja ka valitsusvastutst kandma. Seejuures ei välista EKRE ühtki koostööpartnerit.
"Kõige olulisem on meie jaoks koalitsioonileppe sisu. Tõsi, ühisosa leidmine estofoobsete ja multikulti-meelsete tegelastega on äärmiselt ebatõenäoline. Peame võimalikuks osaleda valitsuses, kui kokkuleppe osaks on Rail Balticu senisel kujul peatamine, loovutuslikust piirileppest loobumine, piirivalve ja piirikontrolli taastamine kõigil Eesti piiridel, range immigratsioonipoliitika jõustamine, eesti keele positsioonide tugevdamine ja laiendamine avalikkuses ja hariduses, maksutõusudest loobumine ja ettevõtluskeskkonna parandamine ning kooseluseaduse tühistamine või rahvahääletusele panemine," loetles erakond tehtud avalduses.

Helme: valitsuse vahetus võiks toimuda pärast kohalikke valimisi

EKRE esimehe Mart Helme hinnangul võiks valitsuse vahetus toimuda pärast kohalikke valimisi, kui poliitilised jõujooned on paigas, vahendas "Aktuaalne kaamera".
"Siis on ka juba enam kui poole peal Euroopa Liidu eesistumine, mis tähendab seda, et kohalike valimiste järgselt, kui alustada praeguse koalitsiooni kukutamise ja uue koalitsiooni kokkupanemisega, siis ongi paras aeg eesistumise lõpuks see uus koalitsioon paika saada," rääkis Helme.
Ta tõdes, et praeguse riigikogu koosseisu baasilt on keeruline panna kokku uut hästi toimivat valitsust.

EKRE on pakkunud teistele opositsioonierakondadele välja idee erakorralistest valimistest. Taasiseseisvunud Eestis pole erakorralisi parlamendivalimisi olnud. Üks variant on tema sõnul kukutada koalitsiooni toel läbi riigieelarve vastuvõtmine.
"Teine variant on see, et kuna tegelikult praeguses koalitsioonis olevate erakondade sees on väga tõsised vastuolud ja lõhed, siis tekitada olukord, kui valitsus jääb vähemusvalitsuseks ja siis see kukutada. Ja kui eelnev poliitiline kokkulepe on saavutatud, et erakorralised oleks parem variant, siis kolmel korral läbi kukutada ka uue valitsuse moodustamine riigikogus," arutles Helme.
Ta tõdes, et selleks peab olema poliitlist tahet.

Toimetaja: Merili Nael

________________

Aldo Roomere kommentaar Facebookis: "Kuni Stenbocki majas, kõigis ministeeriumides ja riigikogus kükitab varbavahedest kõrvatagusteni korrumpeerunud saast, pole mingisugustki lootust paremuse poole. Kõik vargad ja reeturid tuleb juhtivatelt positsioonidelt minema peksta, aga kes on see poliitprostituutide persetpeksev jõud? Ainult EKRE-st siin ei piisa..."

Kui EKRE saab järgmistel Riigikogu valimisel valitsevaks erakonnaks, kes moodustab valitsuse, vaid siis oleks võimalik midagi teha.
M.I.

Read more...

Pühapäevased pildid

Read more...

NELJAS EESTLASE AVALIK PÖÖRDUMINE EESTLASTE POOLE ...

...JA

PATRIOODI SÕBRALIK JÄRELEAITAMISTUND EESTI VABARIIGI

PRESIDENDILE EESTI LÄHIAJALOO JA VÕIMALIKU LÄHITULEVIKU

MÕISTMISEKS

Head eestlased! Head Eesti riigile ja rahvale lojaalsed teiste rahvuste esindajad!

Austatud Eesti Vabariigi President proua Kersti Kaljulaid!

Käesoleval pöördumisel ei ole hinda: ta on hindamatu! Nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Käesolev pöördumine saab-peab(!) olema iga eestlase (imikust raugani) oleviku ja tuleviku kindlustuspoliis, mille sarnast Eestimaal pole olnud ega tõenäoliselt tulegi.

Käeolev pöördumine võiks olla iga eestlase kodus alati kättesaadavas kohas ja kindlasti peaks see pöördumine olema iga eestlase teadvuses või kui soovite, siis hinges ja südames.

Käesolev pöördumine (õigemini selle pöördumise järelmid) on järjekordne lakmuspaber, mis peab näitama, kas eestlased tõepoolest väärivad oma riiki, kultuuri ja selle arengut-tulevikku.

Ma näen… ma tunnetan… ma järeldan… ma hoiatan… ma püüan… Vaat säärane ego…

Viimases hädas võtan appi isegi Karl Marxi ja parafraseerin teda natuke:

Üks tont käib ringi mööda Eestimaad! See on eesti rahva rumaluse tont, mis vähemalt taasiseseisvumisest saati on rahvalt märkamatult võtnud kaine ja loogilise mõtlemisvõime, põlvkondadevahelise kasvatusliku ja tööoskusliku järjepidevuse, lisanud kamaluga agressiivset rumalust ja laseb eestlaste üle irvitades piduliku paigalmarsi ja hoolikalt varjatud nurina saatel meil aastakümneid kuidagimoodi vegeteerida.

Eelpooltoodust võiks nagu järeldada, et olen ainuke tark Eestimaal ja imekombel kõigest halvast pääsenud? Kahjuks ei ole. Näen, et aastate lisandudes silub aeg kõik eestlaste väljaulatuvad rumaluse mäed ja tarkuse künkakesed ja uus maailmakord (Novus Ordo Seclorum) on kergelt ja vääramatult võimust võtmas. Minul veab,- ma jõuan õigel(?) ajal ära surra, kuid see teadmine ei rõõmusta mind. Ja nii lasengi elu loojangul edasi vanaemalt-vanaisalt pärit patriootlikus vaimus ja meie põhiseaduse preambulit nii talismani- kui kaitsekilbina kasutades.

Aga asja juurde: Väidan, et

EESTI RIIK ON MAAILMA RIKKAIM RIIK !!!

Mille poolest? Maavarade poolest! “Per eestlane” kohe kindlasti ja üsna tõenäoliselt ka “per eestimaalane”! Vähemalt täna, vähemalt praegu.

Teadsin juba sajandivahetusel, kui konsulteerisin kompetentsete teadlaste ning Eesti patriootide Endel Lippmaa – ja Hardo Aasmäega, et Eesti on tegelikult maailma üks rikkamaid riike. Enam-vähem tõese tulemuseni jõudsin eelnevalt ise huvi pärast asja uurides ja arvutusi tehes, kuid tegelikuna tunduva (!) olukorra seletasid mulle lahti need kaks tublit eestlast. Ja mulle tehti selgeks kõigest pool võimalikust tõest! Ülejäänut polevat mul tervislik teada. Õnneks olin tookord kiire taibuga ja leppisin olukorraga. Olen mõlema mehega (olgu muld neile kerge) vestelnud seltskonnas ainult mõned korrad ja igapäevaselt meeles on mõlema ühine arusaam: kuidas küll eestlased saaksid vastu seista üleilmsete kompaniide ähvardavale ahnusele ja röövimistele … ning kuidas vastu seista meie juhtide-otsustajate pugejalikkusele ja (ära)ostetavusele. Hea nõu jäi leidmata. Kõlama jäi, et kui avaneks eestlaste ürgne tarkus ja kavalus ja et üksi läheb raskeks ja et suur ei ole väikese sõber. Suur on suure sõber. Sõjaga kallaletulekut ei pidanud kumbki mees tõenäoliseks. Tõdeti, et Eesti võetakse ära viisakalt ja märkamatult. Et suuremas osas juba ongi ära võetud. Enda naiivsuses ütlesin, et parem oleks, kui need röövlid ja eesti rahvas sellest rikkusest midagi ei teaks. Sain kohe Lippmaa etteheitva pilgu osaliseks ja teada, et välismaised röövfirmad olid siin kohe platsis, kui me endid vabaks laulsime. Oskavad nemadki arvutusi teha. Tahtsin juba suud jälle vale koha peal paotada, kui Hardo ütles umbes nii:”Ära mitte loodagi, et meie võimumehed ei tea,- nad istuvad juba praegu miljoniliste lutipudelite otsas ja tulevikus hakkavad ammutama piimajõgedest…”

Endel Lippmaa uuris teraselt minu arvutusi ja ohkas kergendatult, et amatööri kohta polegi paha. Et tema on ka arvutusi teinud ja saanud kokkuvõttes poole suurema tulemuse. Taga hullemaks! Ütlesin, et säärane olukord võib viia Eesti riigi ja rahva surmaohtu. Lippmaa vastas, et surmaoht on eestlase kohal alati olnud. Et Eesti riik, kui niisugune, võib nime poolest kesta veel tuhat aastat, kuid kas selles riigis ka mõni eestlane veel alles on, polevat üldsegi kindel.

Meenutan praegu, mida teadsin ja ütlesin eesti rahvale juba aastal 1998 !

Juba tollal püüdsin rahvast ergutada-turgutada ja näidata, et tegelikult oleme maailma riikide seas loodusvarade rikkuselt arvutatuna ühe elaniku kohta üsna tõenäoliselt esikohal!!! Uskumatu? Jah, uskumatu tõesti. Aga nii see on.

Ja ideaalis: Me ei peaks seda teades hulluks minema, vaid kokkuhoidlikult ja ausalt-arukalt käitudes-kaevandades võiks eestlust tõepoolest säilitada aegade lõpuni.

Nüüd lugu ise:

EESTI ON RIKAS PRUUT.

1991. aastal varjusurmast ärganud Eesti Vabariik on täna veel liialt lapseohtu, et mehele minna. Kosilased (Venemaa, Euroopa Liit, Põhjamaad, USA jt.) teevad praegu kõik, et tulevikus kaunitariks sirguvast Eestist endale väärt kingitus vormistada. Peigmeeste ja isameeste omavahelise sobingu tulemusena on väike Eesti pandud Tuhkatriinu ossa: ta on vaene, tema arvamust ei küsita, ta peab olema alandlik ja kuulekas. Tegelikult on Eesti väga rikas pruut, kes võiks ise vabalt endale tulevikus printsi valida.

Mis pruudil siis veimevakas on?

Esiteks: põlevkivi on 2,3 miljardit tonni.

Teiseks: fosforiiti on näiteks Rakvere maardlas 6 miljardit tonni. Euroopa suurim varu!

Kolmandaks: kurikuulsat diktüoneemakilta on üle 60 miljardi tonni.

Neljandaks: uraani leidub ainuüksi Toolse piirkonnas üle 27 tuhande tonni.

Viiendaks: molübdeeni üle 57 tuhande tonni.

Kuuendaks: vanaadiumi 150 tuhat tonni.

Seitsmendaks: strontsiumi miljon tonni ja 25 miljonit tonni transuraane Kabala piirkonnas.

Kaheksandaks: rauamaaki üle poole miljardi tonni Jõhvi lähedal 300 m sügavuses, kusjuures ta on kergesti rikastatav ja sisaldab 32% rauda, mis on sama hea, kui rootslastel Kirunas.

Üheksandaks: kulda-hõbedat-plaatinat sadu tonne Võru lähedal ja tuhandeid tonne Põhjarannikul, mille kaevandamine täna (eriti Võru lähedal) on siiski veel ülearu kallis.

Kümnendaks: graptoliitargilliidi varud on 70 miljonit tonni (sisaldab palju tsinki, pliid,niklit).

Peale selle on veel: metsa üle 2 miljoni hektari, lisaks palju tsementlubjakivi, turvast, ravimuda, dolomiiti, puhast (põhja)vett, mineraalvett ja kui väga vaja, siis maaõli (naftat) ja gaasigi!

Ja asukoht. Sama hea, kui kaunitaridel Panamal, Gibraltaril või Singapuril.

Eestist rikkamaid pruute või võrdväärseid võib lugeda ühe käe sõrmedel. Sõrmi jääb ülegi. Kes küll ütleks väikesele pruudile: ära kiirusta, kasva veel, küll sinu aeg tuleb.

Muidugi on võimalus, et üks või mitu mesijuttu puhuvat peigmeest otsustavad pruudi taas vägistada ja tema kaasavara omastada. Siin tuleb loota Looja poolt Maarjamaale antud ürgsele tarkusele välja valida õige peigmees ja mitte tormata ühe karvase ning kohmaka käitumisega kosilase eest teise, libekeelse ja kalgi südamega kosilase sülle!

Viisin selle artikli isiklikult Postimehe toimetusse 22.11.1998.a. Ei avaldatud.

Aastal 2015 avaldas selle loo Tallinna rahvuslaste leht “Rahvuslik Teataja”. Tagasiside oli kurvastavalt vähene, et mitte öelda: olematu!

SURMAOHT LÄHENEB EESTLUSELE VÄÄRAMATULT

Ei puutu asjasse Putin ega Trump, ei puutu asjasse üleilmne imperialism või kommunism, ei puutu asjasse 700-aastane orjapõli või Stalini Eestis kordasaadetud genotsiid. Isegi meie endi “kodukootud” juhid-vargad-valetajad on tegeliku ähvardava ohu kõrval kõigest moosivargad, keda kibeda soolvee vitsakimbuga saaks veel õigele ja ausale teele juhatada.

Surmaohul on kindel nimi: AHNUS ! Laiemas mõttes saamahimu, mis ei tunne riikide - rahvaste-rahvuste – rasside jne. piire. Ahnusega käib alati kaasas tema kaksikvend – SURM! Kas sellele võiks vastu saada eestlase oletatava, üleöö tärkava, kaine ja terase mõistuse-tarkuse abil? Jah, võiks, kuid ühel tingimusel. Vaja on lisaks vähemalt üht abilist eestlaste mõistuse-tarkuse kõrvale, on siis selleks ülitõhus relvajõud, ridamisi õnnelikke ja eestlust päästvaid (juhuslikke?) kokkusattumisi, Taara, Jehoova või UFO.

Kas ja kuidas oleks seda surmaohtu võimalik kasvõi natukenegi eemale juhtida? Usun teadvat, et täna ja homme on see peaaegu võimatu,- ülehomme aga võib olla hilja… Seda piltlikult öeldes.

Kena laulusalm ütleb: “… ei hõbedat, kulda ei leidu me maal…” Ega see väga vale olegi, kuna tuhandeid tonne kulda maa sees on kõige ülejäänu kõrval tõepoolest tühiasi.

Eelpooltoodud maavarade-andmeid ei tea tänasel päeval 99,9 protsenti eestlastest! Ei tea tõenäoliselt ka Teie, proua president! Võiksin veelgi rohkem Teile ja oma rahvale teada anda:

Esiteks: meie suure varitseva rikkuse juures oleme täna maailma pankadele võlgu miljardeid eurosid, kusjuures Nõukogude Liidust lahkudes olime suhteliselt rikkad (kui erastamata-ärastamata asutused-ettevõtted, kinnistud, merlaevandus jne. arvutuslik summa dollarites jagada eestlaste (või ka eestimaalaste) arvuga). Siis tuli ärastamine. Euroopa Liitu astudes Eesti riigil võlgasid veel ei olnud!!! Kuidas siis on lood täna? Seisuga 16.05.2017. oli Eesti riigi võlg 26 227 727 192 eurot!

Üksiku isiku osa sellest (imikud ja pensionärid kaasa arvatud) oli 19 899 eurot ! Ja võlg muudkui suureneb iga päevaga! Aga keda see alatus ja ülekohus peale minu ja mõne üksiku patrioodi üldse huvitab?

Proua president! Toon väljavõtte:

Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi kõne Euroopa tulevikust ja Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisest Euroopa Liidu olukorda käsitleval konverentsil Firenzes 5. mail 2017:

“… Tähtis on avaldada Euroopa Liidule kohast tunnustust võimaluste eest, mida ta liikmesriikide poliitikakujundajatele pakub. Sama tähtis on ka mitte süüdistada Brüsselit viltuläinud asjade eest. Eesti inimesed usaldavad meie liitu, sest kõik Eesti valitsused on öelnud, et nad suudavad. Sellised sõnumid on veel tähtsamad kui Euroopa Liidu toetusskeemid, sest nagu teame, võib võrdset ja suurt Euroopa Liidu toetust saavates riikides liidu riiklik käsitlusviis erinev olla. Seega ei määra inimeste suhtumist mitte raha, vaid ideaalid.

Euroopa Liit on saavutanud majandusliku lähenemise vallas märkimisväärset edu. Kui vaatame, kus me 2004. aastal olime ja kus oleme nüüd, siis räägivad numbrid enda eest – eestlased on 2,24 korda rikkamad kui ELiga liitudes…”

Milline demagoogia! Milline sõnamulin! Milline ilustatud vale! Ma olen Teis sügavalt pettunud, proua president, kuid suudan veel mitte öelda enamat. Olen võimeline iga Teie öeldud sõna argumenteeritult ümber lükkama, kuid mida suudaksin sellega Teile tõestada? Elate ju hoopis teises, Eesti-vaenulikus maailmas, milles Teie poolt väljavalitud ja kahtlemata võimekad nõunikud nii magusaid ja alatuid valesid Teie kõnedesse põimivad …

Mind huvitab, kuidas selle eelpooltoodud kurva tulemuseni oleme jõudnud? Kas süüdi on loll eestlane, juhtimisvead, pumba juurde pääsenute saamahimu või on tegu üleilmsete niiditõmbajate teadliku tegevusega Eesti-nimelisel katsepolügoonil? Olen seda meelt, et siin mängisid-mängivad kõik tegijad-niiditõmbajad ühte pika vinnaga mängu, mille kaotajaks on kõik eestlased. Nii muidu rumalad, agressiivselt rumalad, kui üksikud arukad-targad. Isegi täna ja homme heal järjel olevad “tublid ärimehed”, kes ülehomme endid eestlaseks kohe kindlasti ei nimeta. Pole kasulik. Halvasti lõpetavad nemadki …

Teiseks: Kas presidendiproua ja eestlased üldse teavad, mis toimub praegu Ida-Virumaal? Ei tea ja see samuti ei huvita kedagi. Ja noored üle Eesti,- meie tulevik? Peaasi, et saaks kergelt pappi, pidu panna, alkoholi ja narkotsi tarbida ning keppi teha. Ja see loll Kortspärn võibki jaurama jääda …

Ei tea minagi, mida Virumaal tegelikult tehakse ja kui, siis hästi natuke. Kõikjal käib tasane röövkaevandamine ja riigist mööda äritsemine. Ajakirjanduses aga ilmuvad nukrad teated tehaste, tsehhide ja kaevanduste sulgemiste kohta ja tuntakse kaasa töökohtade kaotajatele. See nutulaul on poolik tõde. Olen veendunud, märgid näitavad, et vaest ja rumalat eesti rahvast pügatakse kohe täiega. Loomulikult kitsas ringis turvalise käendusega kaitstud võimuladviku teadmisel ja osalemisel. Kes viitsiks (või julgeks) üles otsida ja lugeda praegu Ida-Virumaal tegutsevad kaanid-puugid ja nende firmad? Eesti varanduse varastamine on rahvusvaheline, kus töötavad sõbralikult ja saavad kasu väljavalitud eestlased, venelased, sakslased, soomlased, rootslased, ameeriklased jpt.

Eelpoolloetletud loodusvarad on üldrahvalik omand ehk rahvuslik rikkus, mille kasutamisest saadav tulu peab õiglaselt jõudma iga Eestimaa kodanikuni. Seni pole seda toimunud, kasum läheb väheste valdusse. Kuni riigikogu ei võta vastu vastavat seadust üldrahvaliku omandi kasutamisest saadava tulu õiglase jaotamise kohta, ei tohi jutukski tulla mingi maavara tööstuslik kaevandamine … Tean samas, et reaalelus meie rikkus ei jõua lihtsa eestlaseni mitte iialgi. Ka kaudseid teid pidi mitte. Jäävad ainult EL-i toetused, kuhu me mitu korda rohkem summaliselt alati võlgu jääme. Varsti (2020) jääme meile juba harjumuseks saanud toetustest ka ilma, kuna oleme nii hästi arenenud ja võime hoopis ise teisi toetama hakata. Nii meie juhid on meile seletanud ja see on rumala eestlase väljateenitud tulevik …

Hiljuti olevat Eesti andnud nõusoleku Kanada ja Austraalia geoloogidel Eesti maavarasid uurida! Lähematest uurijatest ma ei räägigi. Kas me tõesti oleme lollid? Ju oleme… Ma mõtlen siinjuures lihtrahvast, lihtsat eestlast.

Kolmandaks: Õigus oli Einar Laignal, kui ta kuulis Eestimaal alateadvuses ainult üht sõna: “Vale-vale-vale-vale-vale-vale-vale vale…” Eestis vohav vale on tõe juba 1990-ndatest saati varjutanud. Valetamine on aastatega saanud eestlase ja ka eestimaalase kõige tähtsamaks tunnuseks-iseloomustuseks, mis mäekõrguselt varjutab kõik teised head ja halvad omadused. Võtan ühe eestlasi mittehuvitava teema: kuidas on eestlaste ja eestluse olukord Ida ja Lääne Virumaal? Eriti Põhjarannikul ja Narva jõe ääres Narva-Jõesuust Vasknarvani? Mõlemal joonel nii 20 kilomeetrit sisemaa poole? See on ehtne Venemaa üksikute veel elusolevate või surnud eesti talukohtadega. Pingutustele vaatamata pole ma saanud teada, mitu kinnistut ja kui palju ruutkilomeetreid maid-metsi on ametlikult või variisikute kaudu Peterburi elanike (Venemaa kodanike) poolt kokku ostetud? Kui palju on siinsete venekeelsete mittekodanike käes ja kuipalju ruutkilomeetreid on venekeelsete Eesti kodanike käes? Aga variisikute ja varifirmade käes? Olgu lugejale juba täna teada: mitte ükski Eesti, Vene, EL-i või rahvusvaheline seadus ei saa takistada kohalikel venelastel (venekeelsetel) Ida-ja Lääne Virumaal korraldamast referendumit, mille tulemusena oleks ta kuu-paari jooksul ametlikult-seaduslikult Venemaa koosseisus. Kõik oleneb Moskva suvast, kas, millal või kui üldse ta seda trumpkaarti kasutab. Puänt on selles, et seda trumpkaarti polegi vaja kasutada. Miks on Eesti juhid korraldanud nii, et järjekordne 10-15 % Eestimaast on jälle juba täna asetatud pidulikult Venemaa jalge ette ja Eesti annab mõista, et “tulge ja võtke meid, kuna meie oleme rumalamad kui teie…” Kas on veel tarvis juurde lisada, et Eesti juhtide poolt innukalt loovutatud Narvataguse ja Petserimaa ning praeguse piirilepinguga kaotatavad maa-ja veealad ei rahulda karu isu, vaid hoopis suurendavad seda? Muide: Euroopa veelgi näljasemat hüääni tuleks veelgi rohkem karta-arvestada. Eestlasest lammas maitseb mõlemale…

Neljandaks:

TEGELIK OLUKORD ON HULLEM, KUI KEEGI MEIST KARTA OSKAB!

Jah, olukord on juba täna väga hull. Kõik märgid näitavad mulle, et üleilmne ahnus on asunud Eestimaa kallale. Paljud selgema pilguga eestlased ei saa hästi aru, mis Eestimaal toimub. Olen aastate jooksul seda püüdnud endale selgeks teha. Loogikat ja fakte kasutades. Ja jõudnud järeldustele, nagu viimases pealkirjas: tegelik olukord on hullem, kui keegi meist arvata oskab! Ah et Rail Baltic on mittevajalik projekt ja kulgeb mööda Lääne-Eesti soid? Loll riik ja loll valitsus? Stopp! Teeme suure vea, kui alahindame otsustajaid. Kõige lihtsam põhjus, et rajada ülikallis raudtee, pole mitte tema loodetav tulusus, vaid raudteest saab üks Euroopa Liidu kuuleka liikme Eesti (aga ka Läti ja Leedu) edasise pärisorjalikkuse garantii, mis võimalikul EL-ist välja astumisel kõik kenasti kinni (tagasi) tuleb maksta! See, et saab meie maavarasid ja reisijaid transportida, on teisejärguline.Kes imestaks, kui Eesti EL-ist väljaastumise hinnaks saab meie maavarade “vabatahtlik” kingitus EL-ile (USA-le) ja “meie sõpruse tõenduseks” saab teise maavarahunniku kingituseks Venemaa? Mõneks aastaks oleks rahu majas. Pyrrhose võit…

Läheme edasi. NATO vihmavari olevat hää! Kaitseb nii, et kivi ei jää kivi peale. Ja ega`s Vene NATOT ei ründa ju!? Väidan vastu: ründab küll! Nagu nalja, naerul näoga ja purustava jõuga!

Kas Teie, proua president, ikka teate, et Eestis on ennast sisse seadnud kaks USA kaitsejõudu!? Üks, “ametlik”, NATO relvajõudude koosseisus ja teine,”ametlik” USA valitsuse ja “uue maailmakorra” käepikendusena NATO viigilehe varjus, kes sisuliselt juba on meie Eestimaa sõjaliselt okupeerinud, kelle seadused on meil ülimuslikud (nagu meil EL-iski) ja kelle iga sõrmenipsu peale EV valitsus kõik käsud-nõudmised täidab!? Ja eestlase jaoks polegi oluline, kas Venemaaga hakkab “verist valesõda” pidama NATO või USA. Valesõda?

Ennustan võimalikku arengut: … kogu “sõda”, lahingutegevus, saavad olema eelnevalt kokku lepitud: homme ründan mina vaat seda ruutu Põhja-Eestis nii mitme raketi, lennuki või pommiga, aga ülehomme ründad sina vaat seda ruutu nii ja niisuguse lõhkekogusega. Eestlased ei tea sellest midagi. Nendeni õiget ja ausat infot ei laeku. Lihtsalt ei laegutata ja kõik. Aga nn. toetavat-ja abitegevust jagub meie KAITSEväel ja KAITSEliidul küllaga. Ja reaalselt surma hakkame saama ainult meie, eesti kaitseväelased ja ka nn. rahulikud elanikud. “Eestlastest ülejäänud” NATO ja Vene poolelt keegi naljalt surma ei saa ja kui, siis kogemata. Loomulik kadu. Aga noodid liiguvad üle ilma ägedasti: a la Vene rünnakus sai surma xx NATO sõjameest ja hävitati x raketiseadet ja x lennukit. Sama kisab Vene, et NATO rünnakus sai surma xx sõdurit ja xxx rahulikku elanikku ja et rikutakse seda ja toda kokkulepet. Mõne kuuga on Põhja-Eesti nagu üles küntud. Paberite ja ahastavate kõnede taustal on hukkunuid palju, kuid tegelikult on kõik hukkunud millegipärast eestlased ja see info maailmasse ei jõua. Säärane on ainuke mõlemale poolele ülimalt kasulik sõjapidamise viis ja kumbki pool hõõrub heameelest käsi. Ja tohutu eeltöö kaevanduste rajamiseks saab nii originaalsel kombel tehtud ja kõik sõjakulutused üleilmse maksumaksja raha eest kuninglikult kinni makstud. Kõikide aegade tulusaim sõjaline konflikt! Ja kaevandused tulevad! Kes seda “ülesküntud” Põhja-Eestit enam rekultiveerima hakkab? Enne maavara ikka välja ja siis teeme maa uuesti ilusaks. Ja üleilmsed rohelisedki on rahul.

Eelpool kirjutasin, et Eesti on rikas pruut. Tänane olukord on selline, et tema peale on himura pilgu heitnud kaks julma ja südametut koletist (USA ja Venemaa), kes kavatsevad pruudi vägistamist. Kuna otseses omavahelises võitluses on suured vigastused garanteeritud, siis koos tegutsedes on rahul mõlemad. Olen veendunud, et pruudi kaasavara jagatakse sõbralikult kaheks: EL-le (USA-le) ja Venemaale. Millegipärast meenub Saksa-Vene pidulik sõjaväeparaad Brestis 22.09.1939.a. … Ja ometi Poola ei olnud tollal mingi tuhkatriinu … Veel meenub Jalta 1945, kus “võidukad lääneliitlased” meid reetsid ja NSV Liidule kinkisid. Mina aga tean lihtsat elutõde: kes kord on reetnud, reedab ka teist-kolmandat korda! Ja kordan eelpooltoodut: suur ei ole väikese sõber! Suur on suure sõber. Kui see kasulik on.

Vaat säärane stsenaarium, milliseid võiksin välja tulistada kümneid. Eks elu näitab, kas see oli/on minu vandenõu teooria või oli mul siiski õigus? Ja kuhu ma siis oma õigusega lähen? Teadagi, kuhu …

Proua president! Kirjutan veel ühest olulisest, haakuvast teemast. 10. mail külastasite meie riigipiiri (enam isegi ei vaevuta rääkima kontrolljoonest!) ja imetlesite näidis-piirilõiku. Tohutu raha magama pandud, et minusugust rumalat eestlast rahustada!? Milleks võimas traataed loomade tõrjeks? Miks nad ei võiks vabalt liikuda? Miks Teie ja meie vormikandjad usuvad, et vaenlane tuleb üle maismaapiiri? Läbi looduslike tõhusate tõkete? Kas ta on rumal? Oh ei, proua president! Ma tean hästi ja täpselt, kuidas eestlased ja lojaalsed muulased saaksid ülitõhusalt Eestit kaitsta! Vähemalt füüsilise vaenlase vastu. Kaitseliit ei tohiks olla meie kaitseväe käsuliinide ja juhtimise all. Ehitatud mitte ülevalt alla, vaid alt üles! Kaitseliitlase tegutsemisala tänapäeva mõistes on tema lähim kodu-ümbrus (linnaosa, maksimaalselt linn, alev, alevik, lähimad külad, maksimaalselt vald). Suurim lahinguüksus on jagu (5 lahingpaari + pealik), väikseim üksus on üksikvõitleja, optimaalne on lahingpaar. Keda, kas, millal, kuidas ja kus rünnata, otsustab pealik, kes on selle jao komplekteerinud. Kokku umbes 300 kaitseliitlastest sissidega (ca 3300 võitlejat) lahingjagu lapitekina üle terve Eestimaa. Igal kaitseliitlasel peab olema maailma parim täna saadaolev tulirelv, pooled neist snaipripüssid. Praegu on nende kätte “usaldatud” ebakindlad ja tõrkeid andvad Saksa-Rootsi päritolu kasutatud ja vananenud tulirelvad. Pean seda meie sõjaväejuhtide ja poliitikute teadlikuks ja patriootide vastu suunatud reeturluse koledaimaks näiteks. Edasi: igal kaitseliitlasel peaks olema kodus peidetuna Eesti riigilt saadud vähemalt 100 (kaitseotstarbelist) granaati (a la F-1) ja kõikvõimalikke (veel seadusega lubatud!) miine või piisaval hulgal (kümnetes, sadades kilodes) lõhkeainet ja detonaatoreid. Ah et kõiki kaitseliitlasi ei saa ega tohi usaldada? Olgu pealegi. Varustage siis neid, keda saab usaldada! Neljasilmavestluses kõrgete ülemustega olen saanud vastuseks: varustaks küll, kuid meie liitlased on vastu ja hea, et kaitseliidul üldse lubatakse eksisteerida. On ainult üks rohi sääraste “liitlaste” vastu: jagada igale kaitseliitlasele 100 asemel 200 granaati jne. Enamgi veel: Eestil oleks juba ammu aeg taganeda Ottawa-maamiinide lepingust. Jne. Jne.

Mida tegite Teie? Kirjutasite 08.05.2017. alla käskkirjale, millega ülendasite kaitseväe juhataja ettepanekul Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili kindralmajoriks! Kaitseliidu taastajaliikmena (1990) tean täpselt, et tänane Kaitseliit ei ole see, mis meie isade-vanaisade ajal oli, ei ole isegi see, mis ta 90-ndate alguses oli, vaid on äranuditud ja allasurutud, teadlikult võimalikult kehvade relvadega varustatud suur hulk isamaaliselt mõtlevaid-käituvaid mehi, keda kamandavad palgalised ülemused, kes ei pea meie isaisade kogemusi ja võitlusoskusi millekski, kes on lihtsalt kellast-kellani palgatööl, täidavad kuulekalt ülemuste ja poliitikute kummalisi käske ja muigavad põlastavalt tõeliste patriootide üle.

Kas teate, kuidas on Eesti riik mõnitanud juba surnud ja veel elusolevaid suures sõjas käinud veterane? Kas teate, et minu Sinimägedes haavata saanud isa ei olnud vabadusvõitleja ega hilisem veteran, vaid oli Hitleri käsilane, ei võidelnud EV ja eestlaste eest, vaid võitles fašismi ja Suur-Saksamaa eest!? Säärane oli EV peaministri ja õiguskantsleri selgitus aastal 2013. Õnneks jõudis mu isa „õigel ajal” (1993) ära surra ...

Kui saaks nii korraldada, et koos Teiega, proua president, külastada homme suvalisi kaitseliitlasi erinevates kohtades Eestimaal, siis nende ausa vastuse korral saaksite teada, et nad ei tea, mida peavad tegema või kuhu minema, kui vaenlane korraldab äkkrünnaku. Kui nende relv on kesklaos, nagu enamusel, siis jääbki see sinna, kuna ladu on ammu vaenlase poolt üle võetud. Kui relv on kodus, pole sellestki kasu, kuna käsku tulistamiseks ei tule,- ei jõuta või ei julgeta käsku anda ... Kuidas ma tohin-julgen nii rääkida? Igal aastal viin võimaluse korral, omaalgatuslikult, sääraseid küsitlusi läbi ...

Proua president! Tahan väga uskuda, et neljasilmavestluses olete minuga ühel meelel. Mis või kes takistavad Teil seda avalikult tunnistamast-välja ütlemast?

Lõpetuseks veel rikka pruudi juurde tagasi:

2014. aasta 31. detsembri seisuga on Eesti maavarade koondbilansis arvel neli üleriigilise tähtsusega fosforiidimaardlat – Rakvere, Aseri, Toolse ja Tsitre – kogumahuga ligi 2,936 miljardit tonni.

Rakveres 15. oktoobril 2015 toimunud maavarade konverentsil teatas Euroopa Komisjoni esindaja van Maercke, et Eesti fosforiit kuulub Euroopale. Euroopa Liit on lisanud 2014. aastal fosforiidi kriitiliste maavarade nimekirja, mis näitab, et Euroopal on kiire. Reformierakondlane Kalev Kallemets on fosforiidikonverentsidega tegutsenud juba aastaid, nüüd püütakse siis asjale anda ametlik käik majandusministeeriumi ja ka riigikogu kasutades.

Eelpooltoodut arvestades väidan: Eesti fosforiidikaevandamisel pole mõtet senikaua, kuni Eesti Vabariik on Euroopa Liidu liige.

Lõppu tagasihoidlik järeldus juhuks, kui mingi ime läbi Eestil ise otsuseid vastu võtta lubatakse:

Kõiki poolt ja vastu argumente kaaludes oleks näiteks fosforiidikaevanduse rajamine ja kaevandamine õigustatud ainult sel juhul, kui Eesti kodanikud imikust raugani sellest otsest kasu saaksid. Ükshaaval, igakuiselt, sularahas või pangaarvele. Mittekodanikud jääksid ilma, kuna nad on ennast teadlikult näidanud eestlusevaenulikena. Aga Eestil on kombeks eraldised-toetused keerukaks teha, ära peita ja ära varastada. Miljardid kuluvad, kuid inimesed ikka vaesed …

Olles hästi kursis Eesti riigijuhtide ülipüüdlike pugemisharjumustega tugevamate suunas ja eestlaste järjest kiirenevas agressiivse rumaluse võidukäigus inimliku mõistmise ja tarkuse üle olen sunnitud vastumeelselt tõdema: mul on järjest sagedamini häbi, et pole suutnud midagi olulist ära teha, korda saata, et oma rahvast õigele teele juhatada. On vaja õige vähe ja samas võimatut: tubli eesti pere, põlvkondadevaheline tööharjumuslik ja tööoskuslik järjepidevus, iseseisev mõtlemisvõime ja järelduste tegemise oskus, rahvuse kallikspidamine, ühistegevus, otsustav vastuhakkamine kurjale ja halvale …. Kohe kuidagi ei tahaks säärase valusa häbitundega surra … Kes aitaks? Ehk Taara-Tarapita? Neitsi Maarja? Pudel viina? Omakohtu kiire rakendamine? Kokkukogutud meelekindluse riismed?

Olen leidnud oma nn. pehme tee avalike pöördumiste näol. Juba mõnda aega on stardivalmis ka ülikarm stsenaarium, mis mõistab karmi kohut meie seniste teada-tuntud riigireeturite ja riigivaraste üle. Ja edaspidi ärgu olgu neil rahulikku und ega meelerahu.

Üha sagedamini mõtlen kirjanikule ja patrioodile Rudolf Rimmelile ja tema krestomaatilisele manifestile “Viimne kujund”. Kas Teie, proua president ja eesti rahvas üldse teate-mäletate, miks Rudolf Rimmel märtrisurma läks? Ei tea? Häbi teil olgu! Kas peaksite teadma? Jah, kindlasti.

Teie hinges ja südames, proua president, ja eestlaste hingeis ja südameis mõistmise-arukuse-südametunnistuse-julguse-aususe tärkamist näha lootes ja järgnevatele olulistele tegutsemistele isamaa surmasuust päästvatele tegevustele kaasa aidates ning…

…ettevaatliku lugupidamisega

Heiki Kortspärn

parteitu pensionärist patrioot.

19.05.2017.

Allikas: Saadud meili teel
_______________
On andmeid, nagu Heiki Kortspärn oletab, et maavarade kaevandamine juba salaja käib:
http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2017/03/matti-ilves-rail-baltica-ehitatakse.html
Kellele lähevad siis need tulud?
Kunagi ammu kirjutasin  Eesti rikkustest ka siin blogis:
http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2012/09/matti-ilves-eesti-maavaradest.html
M.I.

Read more...