Rahvuslane

teisipäev, 24. juuli 2018

Maailma rassiline jaotus

Pöörake tähelepanu eriti rõhuvale enamusele! Seepärast tuleb valge rass hävitada, nii mõnedki marksistlikud teoreetikud on tasahilju seda meelt. Miks siis räägitakse järjest valjema häälega valge rassi genotsiidist?
M.I.

Kõik ühe, üks kõigi vastu — EKRE fenomen

EKRE toetus teleküsitluses tänavu aprillis.

Ühes hiljutises intervjuus ütles Martin Helme: EKRE on kõigi vastu ja kõik on EKRE vastu. Miks siis nii?

Kõik ülejäänud viis parlamendierakonda on vähimagi kahtluseta EKRE vastu meelestatud. Miks? Sest rahvuskonservatiivid tõstatavad valusaid küsimusi üles, tegelevad nendega ega lase huvil hääbuda! Lahendada neid küll alati ei õnnestu, sest vastuseis on liiga tugev.

Mis keelab kartellierakondadel sama teha? Paljusid EKRE algatatud asju võiks ju ka nemad algatada! Näiteks usun ma, et peale sotside on kõigi teiste erakondade inimesed üsna rahul, et 2015. ja 2016. aastal Eestisse massiliselt süürlasi sisse tulla ei lastud – muidu oleks ka meil juba kaubikusõitjad ja pussitajad aktsioonis.

Peale sotside ja üksikute teiste erakondade poliitikute (Randpere, Rõivas,Tsahkna) ei hooli tegelikult keegi ei kooseluseadusest ega geidest ja keegi heteropoliitikutest pole ka pederastialembeline. Nende pärast võiks see äpardunud seadus jäädagi varjusurma, aga asja paneb paika üks asi – Lääne nõudmine tagada geiõigused, ja sellele ei julge ükski kartellierakond vastu hakata.
See ongi põhjus, miks ükski viiest suuremast erakonnast ei julge ega taha tegeleda EKRE püstitatavate küsimustega. Seda tehes tuleks neil väljuda 8-17 ja E-R mugavustsoonist ja olla 24/7 võitluses, nad saaksid kaela Euroopa Komisjoni meelepaha ja hiljem ehk ka sanktsioonid, nad jääksid ilma paljust Brüsseli pakutavast meeleheast – kellele seda jama on vaja, küsivad nad. Parem, lihtsam ja tasuvam on ju liikuda Brüsseli sabas ja pärituules, vastutuules loovimine on liiga väsitav!

Jah, nii RE, KE, VE, SDE kui ka I tõstatavad üles päris olulisi küsimusi, aga mitte kunagi midagi sellist, mille pärast nad peaksid sõdalaserüü selga tõmbama – ei, nad tegelevad asjadega, mille võib piltlikult võttes tööpäeva lõppedes nurka visata ja ise jalad seinale panna. Rahvuskonservatiivid aga peavad eestluse ja omariikluse eest võideldes kogu aeg raudrüüs ja paljastatud mõõgaga olema.
Nii ongi tekkinud olukord, kus üks erakond on asunud ühiskonna rappavajumisega tõsisemalt tegelema ja teistele ei mahu see hinge. “Kuulge EKRE poisid, mida te sellele kooseluseadusele ja neile neegritele nii hullusti vastu seisate, olge normaalsed, olge nagu meie ja siis peame me teid parketikõlbulikeks!” tahaksid nad öelda. Aga kuna rahvuskonservatiivid oma jonni ei jäta, on nad kõik koos EKRE vastu, nagu hümniseaduse aegu – peaaegu keegi vastalistest ei teadnud hümni kolmanda salmi algussõnugi, aga “vastikute ekreiitide” ootamatu (ja vajalik) algatus lasti põhja, sest nemad polnud “omad”.

Erilist viha tekitab kartellierakondades niinimetatud Trumpi efekt, kus obamalased ja klintonlased kardavad, et istuv USA president suudabki järsku midagi ära teha, sest ta viibki juba oma lubadusi täiega ellu, ja selle nimel koondatakse viimne kui palgasõdur ühise lipu alla. Ka EKRE puhul kardavad viis erakonda, et võimule tulles nad tühistavadki kooseluseaduse, kehtestavad pagulastele nullkvoodi, raputavad justiitssüsteemi ja nii edasi – hoidku jumal selle eest, see oleks ju Orbani-Ungari, kus rahvas on ühe erakonna ja liidri taga! EKRE saadikute kompromissitud ja üdini ausameelsed kõned (vastandina Ratase moodi vassimisele ja eimidagiütlemisele) Riigikogus näitavad, et neil on oma lubaduste täitmisega tõsi taga!

Mis aga puutub EKRE enda teistele vastandumisse, siis ega teisiti teha ei saagi – rahvuskonservatiivid ei taha olla nagu teised, nagu näiteks Keskerakond, kes opositsioonist valitsussse jõudes hülgas kõik oma põhilised lubadused, nagu näiteks vastuseisu Rail Balticule, e-hääletuse lõpetamise või presidendi otsevalimised. EKRE on valmis valimiskoalitsiooniks, aga mitte oma põhimõtetest loobumise hinnaga!

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/repliik/koik-uhe-uks-koigi-vastu-ekre-fenomen/

Eesti inimesed pelgavad sularahavaba ühiskonda

Paljud hoiavad sääste sularahas FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Vaatamata kaardimakse ja internetipanga populaarsusele ei poolda Eesti elanikud sularahavaba ühiskonda – 79 protsenti on sellele vastu.

Sularahavabale ühiskonnale on keskmisest suurem vastuseis väikelinnades, Lõuna-Eestis ja üksi elavate pensionäride seas, selgub Eesti leibkondade maksekäitumise uuringust.

Sularahast loobumise pooldajaid oli enam nede seas, kes teenisid üle 1000 euro kuus. Samuti nooremate (18–34aastased) elanike hulgas. Küll aga pooldab 57 protsenti inimestest kassas tasutava ostusumma ümardamist ning 1- ja 2sendiste vähendamist raharingluses.

Uuring kinnitab, et Eesti elanike maksekäitumine ning sularaha ja pangakaardi kasutamine ei ole viimasel viiel aastal märgatavalt muutunud. 90 protsendi inimeste töötasu või pension laekub pangaülekandega, 4 protsenti Eesti inimestest saab sissetuleku ainult sularahas ja teist samapalju nii sularahas kui ka pangaülekandega.

3 protsenti vastanuist on ilma püsiva sissetulekuta ega saa ei töötasu ega pensioni. Küll saavad inimesed muid sissetulekuid, näiteks tulu asjade müügist ja üüritulu, mis laekuvad sularahas sagedamini kui regulaarsed sissetulekud. 2000. aastal sai sissetuleku (töötasu ja pensioni) ainult sularahas 30 protsenti elanikest.

Kümnendik elanikest tasub igapäevaostude eest ainult sularahas, 12 protsenti on ka neid, kes kasutavad maksmisel ainult pangakaarti. Mõlema grupi osakaal on viimase viie aasta jooksul püsinud küllaltki stabiilsena. Ülejäänud inimesed kasutavad nii kaarti kui ka sularaha: nendest 58 protsenti maksavad sagedamini kaardiga ja 18 protsenti sularahas.

2000. aastal maksis igapäevaostude eest ainult sularahas 68 protsenti elanikest. Eesti Panga statistika põhjal teevad Eesti elanikud Eestis peaaegu 760 000 kaardimakset päevas, ligi 20 korda rohkem kui 2000. aastal.

71 protsenti vastajatest teeb makseid kõige enam internetipanga kaudu. Umbes viiendik tasub arveid ka pangakontoris. Arveid makstakse vähesel määral ka teenusepakkuja kontoris ja postkontoris.

Maksete tegemisel peavad inimesed kõige olulisemaks mugavust, kuid ka hinda ja kiirust. Maksete kiirus on inimeste jaoks oluline – umbes kolmandik inimestest leiab, et pankadevahelised maksed peaksid liikuma 5 minuti jooksul. Kolmandik vastanutest leiab, et makse kohalejõudmine ei tohiks võtta kauem kui paar tundi.

Sularaha võtavad inimesed välja ülekaalukalt pangaautomaatidest. Lisaks võetakse sularaha välja pangakontorist ja poekassast vastanutest. Pangakontorit kasutavad keskmisest sagedamini väikelinnade elanikud (12 protsenti), poekassast võtavad raha välja sagedamini maa-asulate elanikud (7 protsenti).

Sissetulek laekub sularahas 7 protsendil inimestest, kelle hulgas on keskmisest sagedamini selliste perede esindajaid, kes teenivad kuus 200–400 eurot pereliikme kohta.

Sularaha kasutatakse peamiselt siis, kui puudub kaardimakse võimalus (59 protsenti vastanutest). Sularahas eelistatakse tasuda ka väikseid või eraisikutevahelisi makseid, samuti kasutatakse sularaha lihtsalt harjumusest. Eraisikutevahelised sularahamaksed on enam levinud maa-asulates ja väikelinnades, kus ühtlasi väärtustatakse maksmise anonüümsust.

Sularahas hoiab sääste üle kolmandiku Eesti elanikest. 14 protsenti inimestest hoiab sääste sularahas selleks, et säästudest oleks parem ülevaade, 8 protsenti pangahoiuste madala intressitulu ja 6 protsenti pankade liiga kõrgete teenustasude tõttu.

Paari nädala eest teatas Eesti Pank, et majapidamiste hoiused suurenesid oktoobris üheksa protsenti 6,6 miljardi euroni ning nende kasv on viimastel kuudel kiirenenud.

Alates 2015. aastast on tasapisi suurenenud nende perede arv, kel jääb pärast esmatarvilike kulutuste tegemist ja laenumaksete tasumist raha üle: septembris oli selliseid peresid 67 protsenti, 2015. aastal 58 protsenti.

Tänavu septembris toimunud uuringus osales 964 leibkonda ning küsitleti elanikke vanuses 18–74. Uuringu tellis Eesti Pank.

Uuringu eesmärk on vaadelda muutusi Eesti leibkondade rahakasutuses ning finantskäitumise võimalustes ja soovides. Seekordne uuring keskendus Eesti perede maksetavadele. Eesti Pank on uuringut korraldanud alates 1998. aastast. Sel aastal viis uuringut läbi Turu-uuringute AS.

Allikas: https://majandus24.postimees.ee/4340225/eesti-inimesed-pelgavad-sularahavaba-uhiskonda
____________
Ja õieti teevad, sest ei ole vaja globalistidest pankuritele ja NWO-i jüngritele anda ülevaadet oma tuludest. NWOi puhul võetakse kasutusele ka konto sulgemine, kui inimestel on mingit kobinat kehtiva korra vastu. Nii lihtsalt tehakse kodanik täiesti lindpriiks!
M.I.

esmaspäev, 23. juuli 2018

MATTI ILVES: SPORDIS ON ASUTUD SÜÜDISTAMA RAHVUSVÕITKONDI

Esimist taolist süüdistust, et Norra käsipallinaiskond on liialt norrapärane kuulsin juba ammu, sellest kirjtasin SIIN. Sellise süüdistuse pildusid õhku (2015.a.) aga norralased ise ja seda sai võtta kui lihtsalt üliagarate multikultilaste karjatust.

Aga nüüd paistab, et taoliste süüdistuste pildumine muutub lausa üleilmseks. "Õhtulehes" ilmus artikkel pealkirjaga "KAS TÕESTI? Prantsusmaa antirassistid: Horvaatia meeskond on liiga valge", seda lugege SIIT. Prantslaste enda jalgpallimeeskond koosneb üle poole nüüd neegritest.

Selline prantsuse antirassistide süüdistus Horvaatia vastu levis aga kulutulena üle maailma. Paistab, et selliste süüdituste levimine üle ilma oligi vasakpoolsete multikultuurlaste ja antirassistide eesmärk.

Nüüd võib aga tõsisesse paanikasse sattuda meie kultuuriminister Indrek Saar, olgugi et sotsid on öelnud põhiseaduse vastaselt, et rahvusriik kuulub hävitamisele ja on üldse üks ebainimlik düstoopia, jääb spordis sellest väheks.
Meie edukaim võistkondlik spordiala on kindlasti meeste võrpall - kuldliiga võit, aga kust võtta võrkpalli neegreid? Sest isegi multikultuurse USA võistkond koosneb rõhuvas osas valgetest.
Jaa, Saarel seisab ees tõesti raske ülesanne, mida isegi "andekatel sotsidel" pole võimalust lahendada.
___________
Anti Poolamets: Head sõbrad, kas pettus või rahvuskoondise mäng nagu muiste? Väljavõtteid prantslaste võidumeeskonnast...

Allikas: Facebook

Neegrid ja preester

Eesti rahvas on ikka üks ülimalt elutark rahvas, kellel on palju rahvatarkusi; nagu näiteks: loll saab peksa ka kirikus.

Üks Itaalia tolerastist preester võttis 2 neegri pagulas-värdjat oma kabelisse elama. Esimese kuu aja jooksul kaebasid neegrid, et neil ei ole mugavusi; preester oli sunnitud muretsema neegritele, suure ekraaniga teleka, arvutid, interneti, muusika keskused ja nahkmööbli …. Olles selle saanud hakkasid neegrid nõudma, et pool kabelit muudetakse mošeeks, millest preester keeldus – neegritele tundus see neegri-õiguste jõhkra rikkumisena ning nad peksid preestri poolvigaseks …

Allikas: Aivar Pahk, Facebook

74 aastat Sinimägede lagingust

pühapäev, 22. juuli 2018

Kaks marssi, kaks kultuuri: elukultuur ja surmakultuur

Portaali Objektiiv videoproduktsioon

Sotsist kultuuriminister Indrek Saar nilpsab keelt EKRE valijate järele

Indrek Saare tõelised sõbrad peituvad NO99 seinte vahel.

Valimistel eel muutub vist must valgeks ja päike hakkab tõusma läänest, sest sotsid on asunud rahvuskonservatiivide poole piiluma.

Sotsiaaldemokraadist kultuuriminister Indrek Saar ütles, et vastandumine EKRE-ga ei ole erakonnale kasuks tulnud ning kindlasti tahavad sotsid dialoogi ka EKRE valijatega, vahendab ERR.

Saare sõnul ei olevat sotside vastandumine EKRE-le tähendanud, et nad ei tahaks mingi osaga ühiskonnast dialoogis olla. Vastupidi, kindlasti tahtvat nad dialoogi ka nendega, kes positsioneeruvad EKRE valijateks.

Muidugi jääb võimalus, et ajakirjandus vahendab poliitiku sõnu valesti, kuid eelnevas tekstis ütleb Indrek Saar selgesti, et ta tahab dialoogi EKRE valijatega. Pange tähele, mitte EKRE, vaid tema valijatega – seega on tema rahupakkumise aluseks hoopiski rahvuskonservatiivide valijate ülelöömine, mida Saar kaude ka tunnistab.

Facebookis küsis üks kommentaator pealkirja “Indrek Saar on valmis ka EKRE valijatega dialoogi pidama” peale kohe vastuküsimuse – aga kas EKRE ja tema valijad on nõus dialoogiks Indrek Saare ja sotsidega?
Tuletagem meelde, et veebruaris toetas valitsus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) Riigikogu fraktsiooni algatatud eelnõu hümni seadustamise kohta, kuid kultuuriminister Indrek Saar soovis protokollida eriarvamuse, leides, et hümniseadus pole põhjendatud. Miks peaks EKRE pidama dialoogi poliitiliste vastastega, kellega ollakse vastupidisel arvamusel peaaegu kõiges: kooseluseaduses, immigratsiooniküsimuses, omariikluses, rahvuse püsimajäämises ja veel paljudes
asjades?

Seega, kultuuriminister Indrek Saar – kui noolite EKRE valijaid, siis olete valel mängumaal. Rahvuskonservatiivsus ja marksism ei sobi omavahel kokku nagu ei sobi ka kaks meest teie toetatud kooseluseaduses. Uppuvatele sotsidele ja nende maailmavaatele EKRE päästerõngast ei viska!

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/juhtkiri/sotsist-kultuuriminister-indrek-saar-nilpsab-keelt-ekre-valijate-jarele/

Ajatu: “Majandusmõrvar“ John Perkins räägib USA korporatokraatia telgitagustest

John Perkins teenis aastaid leiba tunnustatud majandusteadlasena, töötades kõrvuti tippjuhtidega Maailmapangas, Rahvusvahelises Valuutafondis ja teistes rahvusvahelistes finantsasutustes. 20 aastat tagasi otsustas ta sellest tööst loobuda, sest tundis, et moraalselt ja eetiliselt on vale osaleda USA impeeriumi loomises, kui seda tehakse vähem arenenud riikide arvel. Talle pakuti altkäemaksu ja paluti mitte kirjutada paljastavat raamatut USA nn majandusmõrvadest, kuid pärast 9/11 sündmusi ei saanud Perkins enda sõnul enam vaikida. Järgneb kokkuvõte intervjuust, mille Perkins andis seoses filmi “Zeitgeist: Addendum“ (2008) tutvustamisega.
Tänane “Ajatu” ilmus Telegramis esmalt aprillis 2013.

Korporatokraatia ja majandusmõrvarid
Korporatokraatia on grupp inimesi, kes juhivad maailma suurimaid korporatsioone. Nad kontrollivad meediat, olles omanikud või reklaamiandjad, ja enamikku poliitikuid, kelle kampaaniaid nad rahastavad. Korporatokraatia tipus on raske tuvastada, kas keegi töötab erafirmas või valitsuses, sest nad vahetavad sageli ametikohti, haarates endale tähtsaid positsioone. Nende peamine eesmärk on maksimeerida kasumid hoolimata sotsiaalsetest ja keskkonnaga seotud kahjudest.
Oma eesmärkide saavutamiseks kasutatakse n-ö majandusmõrvareid, kes tuvastavad, kas asjakohases riigis on ressursse, mida nende ettevõtted himustavad – näiteks naftat. Seejärel pakutakse altkäemaksu riigijuhile või peaministrile või korraldatakse riigile suur laen Maailmapangast või mõnelt selle tütarorganisatsioonilt. Pakutud laen on nii suur, et riik ei saa seda tagasi maksta, ja seegi on osa plaanist. Sobival hetkel nõutakse riigilt, mis ei suuda oma võlga tasuda, odavamalt naftat, sõjaväebaaside ehitust, kaubanduse liberaliseerimist või riigiettevõtete erastamist.
See omakorda võimaldab läbi viia kuritahtlikke manipulatsioone: näiteks hakkavad rahvusvahelised korporatsioonid tegelema masstootmisega kohalikes ettevõtetes, pidurdades sellega majandust ja kahjustades keskkonda.

John Perkinsi ülestunnistused
Iraan 1952
““Majandusmõrvarid“ töötati välja 1950-ndate alguses, kui demokraatlikult valitud Mohammad Mossadegh sai Iraani peaministriks. Teda peeti Lähis-Ida demokraatia lootuseks ja valiti ajakirjas Time aasta inimeseks. Tema üheks sooviks oli, et välismaised naftaettevõtted hakkaksid maksma Iraanile palju rohkem selle nafta eest, mida nad sealt pumpasid.
Meile see ei meeldinud ning me saatsime ühe CIA agendi, Kermit Roosevelti – Teddy Roosevelti lapselapse – sinna paari miljoni dollariga. See toimis väga hästi, kuna lühikese aja jooksul õnnestus tal Mossadegh kukutada. Asemele tuli Mohammad Reza Pahlavi, kellega USA sai soodsaid naftatehinguid teha.“

Iraani peaminister Mohammad Mossadegh on vasakult kolmas.

Guatemala 1954
“Kui Jacobo Arbenz sai Guatemala presidendiks, oli see riik juba ettevõtte United Fruit ja teiste rahvusvaheliste korporatsioonide mõju all. Kui Arbanz tuli võimule, hakkas ta rakendama poliitikat, mis annaks õiguse inimestel oma maa tagasi saada.
United Fruit ei nõustunud sellega. Nad palkasid avalike suhete firma, kes käivitas tohutu kampaania USA-s, et veenda inimesi, meediat ja kongressi selles, et Arbenz on Nõukogude “käpiknukk”, kelle võimule jäädes saaksid venelased läänepoolkeral jala ukse vahele.
CIA ja USA sõjavägi asusid tegutsema. Saatsime sinna lennukeid ja sõdureid, et Arbenz elimineerida. Kui Arbenz ametist vabastati, taastati esialgne olukord ning United Fruit sai seal oma tegevust jätkata.“

Ecuador 1981
“Ecuadoris olid aastaid võimul USA-d pooldavad diktaatorid. 1979. aastal otsustati läbi viia demokraatlikud valimised. Valituks osutus Jaime Roldós Aguilera, kelle peamine eesmärk oli see, et Ecuadori naftast saadav kasum läheks kohalike inimeste aitamiseks.
Ameerika Ühendriikidele see muidugi ei meeldinud ning mind saadeti ühena majandusmõrvaritest Roldósi meelt muutma. Ütlesin talle, et tema ja ta pere saavad väga rikkaks, kui ta nõustub meie tingimustega, aga kui ta jätkab oma poliitikat, siis on ta surmalaps. Ta ei kuuletunud ja mõrvati (1981. aastal – toim.) , kusjuures kaks peamist tunnistajat hukkusid enne tunnistuste andmist autoavariis.“

Panama 1981
“Panama president Omar Torrijos oli väga karismaatiline mees, kes tõesti tahtis aidata oma riiki. Kui ma pakkusin altkäemaksu, ütles ta, et ei vaja raha. Soovides oma riigi õiglast kohtlemist, et aidata Ladina-Ameerika riikidel iseseisvaks saada, lausus ta: “Panama kanal tuleb tagasi anda Panama inimestele – jätke meid rahule!“
1981. aasta mais mõrvati Ecuadori president Jaime Roldós. Omar oli sellest teadlik ja teatas, et tema on arvatavasti järgmine. Õnneks oli ta saanud Panama kanali oma valdusesse läbirääkimistel Jimmy Carteriga (James Earl Carter oli Ameerika Ühendriikide president aastatel 1977–1981, kes andis 1979. aastal Panama kanali tsooni Panamale tagasi. Seda nähti järeleandmisena Ladina-Ameerikale ja kodumaal kritiseeriti seda otsust tugevalt – toim.)
Sama aasta juunis, kõigest paar kuud hiljem, kukkus Torrijos lennukiga alla. Ei tekkinud kahtlustki, et tema hukkumise taga oli CIA, sest üks Torrijosi turvameestest ulatas talle viimasel hetkel enne lennukisse sisenemist väikese magnetofoni, millesse oli paigaldatud pomm.“

Venezuela 2002
“Mul on olnud huvitav jälgida, kuidas see süsteem on jätkuvalt samasugune pärast paljusid aastaid, kusjuures majandusmõrtsukate tegevus on muutunud üha viljakamaks. 1998. aastal sai Hugo Chavez Venezuela presidendiks. Enne teda valitsenud riigijuhid olid väga korrumpeerunud ja peamiselt hävitanud riigi majandust. Chavez astus USA-le vastu, nõudes, et Venezuela nafta aitaks Venezuela rahvast.
2002. aastal lavastas CIA riigipöörde, nagu Kermit Roosevelt oli teinud Iraanis –, makstes inimestele tänavale protestima minemise eest raha. Televisioonis jäi mulje märatsevast ja protesteerivast rahvast kogu Venezuelas.
Paraku aga oli Chavez piisavalt tark ja inimesed seisid nii ühtselt tema selja taga, et nad lahendasid selle olukorra. See oli Ladina-Ameerika ajaloo üks suuremaid hetki.“

Fotol Hugo Chavez

Iraak 2003
“Iraak on tegelikult hea näide sellest, kuidas kogu süsteem toimib. Esimesel korral Iraagis need võtted ei õnnestunud. Majandusmõrvaritel ei õnnestunud Saddam Husseiniga kokkuleppele jõuda, “šaakalid” ei suutnud ta turvameestest läbi tungida ja sõjavägi, kes hävitas Husseini armee, ei täitnud oma ülesannet. Lõppude lõpuks oli Saddam töötanud ka CIA heaks, kui oli vaja mõrvata endine Iraagi president.
Pärast mitmeid ebaõnnestumisi saatsime uuesti kohale sõjaväe ja seekord tegime puhta töö ning kukutasime ta võimult. Operatsiooni käigus sõlmiti väga tulusad ehituslepingud, sest me pidime ehitama üles riigi, mille me just olime hävitanud. See on väga kasulik USA-le, kellel on Iraagis suuri ehitusettevõtteid.“

Fotol Saddam Hussein

Mida teha selleks, et meil kõigil oleks parem tulevik?
“Me peame arvesse võtma, et siin planeedil ei loe ainult inimese kogemus, vaid tuleb arvestada ka keskkonnaga. Edu sõltub sellest, kui hästi me suudame tervikuks siduda kõike meid ümbritsevat. Ma olen teadlik sellest, et minu lapselapsel ei ole võimalik pärida säästvat, rahulikku, stabiilset, sotsiaalselt õiglast maailma juhul, kui igal lapsel, kes täna kasvab Etioopias, Indoneesias, Boliivias, Palestiinas ja Iisraelis, ei ole seda lootust.
Tuleb hoolitseda kogu inimkonna eest, vastasel juhul tekivad probleemid. Meil on tõesti vaja aru saada sellest, et kogu maailm on kogukond. See teadmine valmistab meile rõõmu, seda võib nimetada vaimsuseks. Kindel on see, et rõõmu allikaks on head omavahelised suhted, mitte raha ja võim.“

John Perkinsi saadet saad vaadata siit.
Lisaallikad: John Perkinsi kodulehekülg, Zeitgeist Addendumi kodulehekülg

Toimetas Laur Raudsoo

Allikas: http://www.telegram.ee/maailm/majandusmorvar-john-perkins-raagib-usa-korporatokraatia-telgitagustest