Kõik ühe, üks kõigi vastu — EKRE fenomen

EKRE toetus teleküsitluses tänavu aprillis.

Ühes hiljutises intervjuus ütles Martin Helme: EKRE on kõigi vastu ja kõik on EKRE vastu. Miks siis nii?

Kõik ülejäänud viis parlamendierakonda on vähimagi kahtluseta EKRE vastu meelestatud. Miks? Sest rahvuskonservatiivid tõstatavad valusaid küsimusi üles, tegelevad nendega ega lase huvil hääbuda! Lahendada neid küll alati ei õnnestu, sest vastuseis on liiga tugev.

Mis keelab kartellierakondadel sama teha? Paljusid EKRE algatatud asju võiks ju ka nemad algatada! Näiteks usun ma, et peale sotside on kõigi teiste erakondade inimesed üsna rahul, et 2015. ja 2016. aastal Eestisse massiliselt süürlasi sisse tulla ei lastud – muidu oleks ka meil juba kaubikusõitjad ja pussitajad aktsioonis.

Peale sotside ja üksikute teiste erakondade poliitikute (Randpere, Rõivas,Tsahkna) ei hooli tegelikult keegi ei kooseluseadusest ega geidest ja keegi heteropoliitikutest pole ka pederastialembeline. Nende pärast võiks see äpardunud seadus jäädagi varjusurma, aga asja paneb paika üks asi – Lääne nõudmine tagada geiõigused, ja sellele ei julge ükski kartellierakond vastu hakata.
See ongi põhjus, miks ükski viiest suuremast erakonnast ei julge ega taha tegeleda EKRE püstitatavate küsimustega. Seda tehes tuleks neil väljuda 8-17 ja E-R mugavustsoonist ja olla 24/7 võitluses, nad saaksid kaela Euroopa Komisjoni meelepaha ja hiljem ehk ka sanktsioonid, nad jääksid ilma paljust Brüsseli pakutavast meeleheast – kellele seda jama on vaja, küsivad nad. Parem, lihtsam ja tasuvam on ju liikuda Brüsseli sabas ja pärituules, vastutuules loovimine on liiga väsitav!

Jah, nii RE, KE, VE, SDE kui ka I tõstatavad üles päris olulisi küsimusi, aga mitte kunagi midagi sellist, mille pärast nad peaksid sõdalaserüü selga tõmbama – ei, nad tegelevad asjadega, mille võib piltlikult võttes tööpäeva lõppedes nurka visata ja ise jalad seinale panna. Rahvuskonservatiivid aga peavad eestluse ja omariikluse eest võideldes kogu aeg raudrüüs ja paljastatud mõõgaga olema.
Nii ongi tekkinud olukord, kus üks erakond on asunud ühiskonna rappavajumisega tõsisemalt tegelema ja teistele ei mahu see hinge. “Kuulge EKRE poisid, mida te sellele kooseluseadusele ja neile neegritele nii hullusti vastu seisate, olge normaalsed, olge nagu meie ja siis peame me teid parketikõlbulikeks!” tahaksid nad öelda. Aga kuna rahvuskonservatiivid oma jonni ei jäta, on nad kõik koos EKRE vastu, nagu hümniseaduse aegu – peaaegu keegi vastalistest ei teadnud hümni kolmanda salmi algussõnugi, aga “vastikute ekreiitide” ootamatu (ja vajalik) algatus lasti põhja, sest nemad polnud “omad”.

Erilist viha tekitab kartellierakondades niinimetatud Trumpi efekt, kus obamalased ja klintonlased kardavad, et istuv USA president suudabki järsku midagi ära teha, sest ta viibki juba oma lubadusi täiega ellu, ja selle nimel koondatakse viimne kui palgasõdur ühise lipu alla. Ka EKRE puhul kardavad viis erakonda, et võimule tulles nad tühistavadki kooseluseaduse, kehtestavad pagulastele nullkvoodi, raputavad justiitssüsteemi ja nii edasi – hoidku jumal selle eest, see oleks ju Orbani-Ungari, kus rahvas on ühe erakonna ja liidri taga! EKRE saadikute kompromissitud ja üdini ausameelsed kõned (vastandina Ratase moodi vassimisele ja eimidagiütlemisele) Riigikogus näitavad, et neil on oma lubaduste täitmisega tõsi taga!

Mis aga puutub EKRE enda teistele vastandumisse, siis ega teisiti teha ei saagi – rahvuskonservatiivid ei taha olla nagu teised, nagu näiteks Keskerakond, kes opositsioonist valitsussse jõudes hülgas kõik oma põhilised lubadused, nagu näiteks vastuseisu Rail Balticule, e-hääletuse lõpetamise või presidendi otsevalimised. EKRE on valmis valimiskoalitsiooniks, aga mitte oma põhimõtetest loobumise hinnaga!

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/repliik/koik-uhe-uks-koigi-vastu-ekre-fenomen/