Brüssel üritab roimarite karistused salastada ja ühiskonna eest peita

Justiitsminister Kristen Michal peab Euroopa Komisjonist pärit plaani muret tekitavaks.
Jaanuari lõpus käis Euroopa Komisjoni justiitsasjade volinik Viviane Reding suure meediakampaania saatel välja algatuse ajakohastada Euroopa andmekaitseseadusi.

Pressiteadetes esitatud lubaduste järgi olevat uue andmekaitse direktiivi eelnõu mõeldud eelkõige selleks, et Euroopa Liidu kodanikud saaksid internetis turvalisemalt toimetada. Näiteks nõutavat inimeste isiklikke andmeid kasutavatelt internetiettevõtetelt nende kätte usaldatud teabega hoopis vastutustundlikumat ringikäimist, andmete kasutamiseks tuleks inimestelt saada selge luba jne.

Plaani ühe suurima uuendusena on välja reklaamitud kindel võimalus, et igaüks peaks saama igal ajal nõuda, et foto, mille ta on kuhugi üles riputanud, jäädavalt kustutataks. Näiteks kustutada oma Facebooki konto, nii et isegi selle USA ettevõtte arhiividesse ei jääks sellest mingit märki. Seda on nimetatud „õiguseks olla unustatud”.

Nagu ikka, peitub kurat iga pika dokumendi üksikasjades. Nüüdseks on selge, et Brüsseli justiitsvolinik on plaani sisse kirjutanud üpriski olulise muudatuse, mis tõstab „õiguse olla unustatud” täiesti fantastilisele tasemele.

Mõrtsukas turvatöötajaks?

Selgub, et Euroopa Komisjon on andmekaitse direktiivi eelnõusse libistanud punkti, millega kriminaalkaristustesse puutuvad andmed muudetaks ühe liigutusega delikaatseteks isikuandmeteks. See tekitaks olukorra, kus mitte keegi ei tohiks kurjategija enda loata mitte kellelegi öelda, et kohus on ta varem süüdi mõistnud, veel vähem, mille eest ta on karistuse saanud.

Teisisõnu: direktiivi jõustudes kaotaks näiteks turvaettevõtja silmapilk võimaluse karistusregistrist kontrollida, kas töölesoovija pole mitte paadunud mõrtsukas. Ja lasteaia või lastekodu direktor õiguse teha sama vältimaks näiteks seksuaalkurjategija palkamist.
Nn delikaatsed isikuandmed on selline teave, millega ringikäimist seadus rangelt piirab. Praegu kuulub Eesti isikuandmete kaitse seaduse järgi selliste andmete sekka näiteks poliitiliste vaadete, päritolu, tervise või pärilikkuse kohta käiv teave. Seda ei tohi loata ei koguda, küsida ega kuidagi levitada. Euroopa Komisjon tahaks millegipärast nimekirja lisada ka kriminaalkaristuste kohta käiva teabe.

Michal on mures

Justiitsminister Kristen Michal tunnistas eile, et uus andmekaitse direktiivi eelnõu valmistab talle tõsist muret. „Meie jaoks on seal küsitavused. Eestis on kohtupidamine ja -otsused avalikud. Samuti teeme karistusregistri avalikuks, kuhu investeerime andmete korrastamiseks 200 000 eurot,” märkis minister ja selgitas, et kõik see põhineb hoopis vastupidisel lähenemisel. „Oleme Eestis valinud tee, mille järgi teeme asju võimalikult lihtsalt, avatult ja läbipaistvalt,” viitas ta Brüsseli kavatsuse sobimatusele.

Michal kinnitas, et praegu tegelevad direktiivi eelnõu üksikasjadega tema ministeeriumi eksperdid, ja avaldas lootust, et see ei jõuagi praegusel kujul kunagi EL-i justiitsministrite nõukogu lauale. „Ma pole ainuke minister, kel on selle algatuse osas küsimusi, ka teistel riikidel on neid. Isegi Prantsusmaal on muresid,” ütles minister vastuseks küsimusele, kas ta on valmis ka plaani vastu hääletama, juhul kui see peaks senisel kujul ikkagi ministrite ette jõudma.

DIREKTIIV
On teisigi imelikke kohti

Justiitsminister Kristen Michal juhtis tähelepanu veel teiselegi tõsiasjale, mis talle Brüsselist pakutud uue andmekaitse direktiivi puhul muret teeb. Kava jõustudes tekiks kord, mille järgi iga ettevõte või asutus, mis vähegi isikuandmetega kokku puutub, peaks hakkama selleks eraldi luba taotlema. „Näiteks bensiinijaama omanik, kes tahab omale turvakaamerad üles panna, peaks hakkama andmekaitse inspektsioonist kooskõlastust võtma,” tõi minister ühe näite. „Igasuguste selliste uute lubade taotlemise sisseviimine võib suurendada taas korruptsiooniriski – annan loa, ei anna,” leidis Michal .

Raimo Poom
Eesti Päevaleht
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
___________________
Salastamine Euroopa Liidus on juba pikkade traditsioonidega, Jüri Lina kirjutab:
"30. oktoobril 1994 avaldas "Dagens Nyheter" Jesus Alcala kirjutise salatsemisest Euroopa liidu võimukoridorides. Materjalid, mida ta tutvustas, tuletavad meelde George Orwelli kirjeldatud olukorda romaanis "1984". Euroopa liidu juhtametnikud tahavad, et ükski ametlik dokument tähtsate otsustega ei lekiks ajakirjandusse. Seepärast vasustatakse iga materjali koopia salakoodiga, et oleks võimalik tuvastada, kes andis dokumendi ajakirjandusele. Ametnikud peavad vastavas eriankeedis teatama ka nende isikute rahvused ja tegevusalad, kellega nad suhtlevad. Lisaks on nad kohustatud ilmutama mismoodi nad suhtlevad. Seesugust jõledat kontrollisüsteemi ei olnud isegi Nõukogude Liidus."

M.I.