VABAMÕTLEJA: Liberaalse turumajanduse valupunktid ja võimalikud lahendused

Autor: Mait Mihhels

Tänane liberaalne „turuaferism“ (majanduseks oleks seda liiga ülepakkuv nimetada) on massiideoloogias sisuliselt ju kapitalistlik kommunism, kus näiliselt ON raha kõikjal aga tegelikult seda ... ju EI OLE kõikjal, vaid ainult väga teravas tipus (Kompartei varasalves). Mõiste on üldistusega komplitseeritud, kuna ideaalsuses on kommunism ühisomanduslik ja kapitalism tugineb selge eraomanduse klauslile, kuid mõlemal juhul on ühiskondlik raha, kui kokkuleppeline makseekvivalent, väga tinglik suurus. Kommunismis seda lihtsalt ei ole, vaid utopistlik fantaasia usub teadliku valiku olemasolule ja kapitalismis ... seda samuti ei ole ning utopistlik fantaasia usub teadliku laenusüsteemi olemasolule. Kumb on siis reaalsuses reaalsem? Usk ühiskonna moraalsusele või usk petliku illusiooni tõesusele?

1-se aprilli auks tahaks loota, et moraalsus võidab aferismi (siinkohal on ka tõsimeelsetel lubatud vähemalt naeratada). Kuid olles taas argine, siis võiks väita, et Harry Potter maailma saab luua kinoekraanile ning kirjapildina, kuid elukorralduse sisu peab olema siiski teostatav. 

Arutlemiseks paar nägemuslikku mõtet:

1. Esmalt ühiskondlik tahe realiteetsusega raame luua. 

Ilma sellise soovita võib mistahes ühiskond teha kuipalju erakondasid ja liikumisi, kuid vea permanentsus ei muutu. Miks? Sest kui ka juhtub, et otsuseid teeksidki ala parima koolitusega realistid, siis mitterealismis hõljuv ühiskond vahetaks sellised realistid kiirelt mitterealismi pakkuvate lubadusotsustajatega ju välja. Valimiste või nuiadega - vahet pole. Seega algne nõue on terviklik - haridussüsteemis õpetatud arusaam aednikust, aiamaast, seemnest, õunapuust, mahlapressist ja purgitatud mahlast ning inimestest oma osalusega. Ühiskond peab teadma, millised on tema eluruumi võimalused ja suutlikvastutuslikud otsustajad peavad reaalsustes planeerima, kuidas omavahelised kohustused jaguneksid nii, et "hundid oleksid söönud ja lambadki elus". Kui riik on võlgades ja ei suuda esmaseidki sotsiaalvajadusi finantseerida, siis ei arendata püsikahjumlikku lennundust. Siit tuleb teine tees:

2. Ühiskondlikud tahtmised tuleks seondada tegelikkusega.

Ärgem uskugem lollitusi viie rikkusest. Ärgem uskugem lollitusi, et miski, millel on väärtus, tuleb siiski "niisama" ja väärtuseta. Ärgem uskugem, et laisa õnne nimel teevad mittelaisad palehigis tööd. Ärgem uskugem, et tühjast kaevust saab parima vee.

3. Ühiskondlik vastutus tuleks jagada ühiskondlike oskuste alusel.

Kas muusik võiks planeerida tuumajaama jahutussüsteemi? Kas õbluke tütarlaps suudaks vägilasele kohaseid raskusi kanda? Kas osav kalur suudaks ka sünnitusmaja aparatuuri tellida? Millest siis tekib usk, et tähtsaima vastutuse kandjaid võib missivõistluste skeemil valida ning seejärel on neil absoluutne ja kontrollimatu tegevusvabadus, kus ühiskonna oma innovatiivne ja ärksuslik mõjuvahend seisneb ainult lehe lugemises? Auto juhtimiseks peab avaliku katsega tõestama oma oskusi, kuid riigi, ettevõtte või nende liitsõna juhtimiseks piisab ainult "parteipiletist"? Milleks arendada ühiskonna kõrgemat vaimsust, kui rakendusliku platvormi puudumisel see väljub ühiskonnast? Miks (end ise koordineerimatuse needusega nuhelnud) ühiskonda peab meelitama välisinvestoreid, kes eelkõige väliskasu prioriteetsuses asuksid ühiskonda väljaspool olemasolevate ebarentaabluse mudelite järgi koordineerima?

4. Eeskuju algab eeskuju loojatest.

Pole mõtet manada uhketest lossidest matsirahvast või matsikeelt, kui härrased ise sulitempusid teevad. Kaksikmoralism ei seondu moraaliga. Mis sest, et selles liitsõnas see fraas esineb. JOKK ei ole õigustav vastus, vaid kaasaegse piratismi legaliseeriv definitsioon.

5. Head lahendused ei pruugi olla magusad.

Ahjud ja kuldkalakesed, küüditusvarad, börsirikkused, riigi röövimine, jne. ei ole kunagi terviklik lahendus. Vastupidi - mida kergemini kukub vasakule, seda raskem on paremal ja vastupidi.

6. Arusaadavat süsteemi tuleb tunnustada ja järjepideva suutlikkusega parandada. 

Kujutelm et "nemad teevad" ja meie ainult oleme, on flegmaatilisuse ja parasitismi esmane tunnus. Igaüks kannab (peab kandma) oma suutlikkusega vastutust terviku eest. Kes ei kanna (ka mistahes ...kogu nimetusega end ehtinu) peab astuma liiga nõudvalt kohalt kõrvale, saama puhkust, ravi või väärusega seotud karistuse. Teesi loomulik tuletis ütleks, et arusaamatus ei ole normaalne, vaid ükskõiksuse, teadmatuse või vääruslikkuse vorm. Usalda aga kontrolli - F. Dzersinskit laenates. Ennast imetlev ühiskond stagneerub või vallutatakse teiste, agressiivsemate ühiskondade poolt.

Lühidalt öeldes: 
1. Kui (sinisilmne) ühiskond laseb end petta, siis ... teda ka petetakse.
2. Reaalsete vastuste saamiseks, saab soovida ja uskuda ikkagi ainult reaalseid lahendusi.
3. Kui iga sipelgas teeks teiste arvelt oma "Dasa", siis poleks mitte ühtegi "Dasat" - arvatavalt ka sipelgaid, rääkimata sipelgapesadestki mitte.
Allikas: http://www.vabamotleja.info/