23 veebruar - KUUM PÄEV MEIE POLIITILISES AJALOOS

Eestlased teavad, mis päev see on ja kui tõsiselt võetav ning valskuseta püsib ta meie rahva ja riigi ajaloos.

Vähesed aga teavad, et see sama päev - 23. veebruar 1918 on ka venemaa jaoks oluline päev, mis aga sündis müütidele toetudes ja ehiti venemaa poolt ajaloolise ebatõe liivalossidega.

Jah - täna on ka venemaa lipuehetes, sest oma identiteediotsingutes jõuti 1991. aastal nii kaugele, et peeti vajalikuks tänast päeva venemaal tähistada "isamaa kaitsjate päevana". Kuid mitte ainult alates 1991. a. ... Samal põhjusel on venemaa täis viisnurkadega (saatanlike pentagrammidega) kaunistatud põrguplagusid, sest seda sama päeva on venemaa sõjardid ning sõja-ametnikud (keda seal maal ka ohvitserideks kutsutakse) alates oma riigi tekkimise esimestest aastatest (1919 - 1946) tähistanud nimetuse all "NSV Liidus Punaarmee päev", hilisemal perioodil aga kui "Nõukogude armee ja sõjamerelaevastiku päeva" (1946–1991) ja teevad seda tänase päevani.

Pisut erinevate kuid siiski suhteliselt sarnaste trakteeringute kohaselt seostavad venelased seda päeva 95 aastat tagasi toimunud sõjasündmustega Eestis ja selle lähistel e. Valka, Keila, Narva ja Pihkva lahingutega ning nendest lahingutest võrsunud müütilise eduga.

Venekeelne Wikipedia, tutvustades selle päeva geneesi märgib, et tegemist on mütoloogiaga.

Genees

Noor punavenemaa vajas oma masinavärki toimimas hoidvatele hammasratastele moraalset õli tähtpäevade näol. Paraku vanu kasutada ei saanud ja uusi tekkinud veel polnud. Need tuli välja mõelda.

Algas kõik I maailmasõja jätkusündmustest Liivimaa pinnal.

Pealetung idarindel ja punaste põgenemine.

18.02.1918 alustasid Saksa ja Austria-Ungari väed pealetungi idarindel, kus üheks põhisuunaks sai liikumine Rävala (Rewel, tänane Tallinn), Pihkva ja Narva suunas.

Siinses piirkonnas faktilist võimu hoidvad sotsid/esseerid püüdsid olemasolevatele, kuid nõrga moraali ning olematu distsipliiniga revolutsioonilistele väeosadele lisa hankida punakaardi maakasitseväe üksuste loomisega vabatahtlikest, ent kõik need katsed  ebaõnnestusid. Enamgi veel - ka olemasolevates revolutsioonilistes väeosades valitses pigem desertöörluse vaim, kui soov sõjaliselt vastu astuda saksa 8. armeele.

Iseseisvusmanifesti ettelugemine Pärnus

22. veebruari pärastlõunal evakueerusid Pärnu Nõukogu Täitevkomitee ja punakaartlased Revelisse (Tallinna), võim Pärnus läks 2. eesti polgu III pataljoni kätte.

Kuigi Päästekomiteel ei läinud korda jõuda Haapsallu, õnnestus Maavalitsuse ametnikul Jaan Soobil manifest Pärnusse viia ning 23. veebruaril 1918 luges Maakogu liige Hugo Kuusner selle esimest korda avalikult "Endla" teatri rõdult ette teatriplatsil seisvale rahvale

Sotsiaaldemokraatidel polnud Eesti jaoks aega ega jõudu.

Olukord oli kogu venemaa jaoks (kuhu loeti toona kogu tsaariaegse riigi territoorium) täiesti katastroofiline ning kui kuskil ääreprovintsis loetigi ette mingit laadi iseseisvuse manifest, siis olude tõsisust arvestades ei pööranud sotsiaaldemokraatide tsentraalvõim Peterburis sellele mingit tähelepanu.

22. veebruaril jätkus Saksa vägede pealetung Reveli peale Hapsali (tänane Haapsalu) suunalt ja Lihulast. Reveli punakaartlaste ja madruste salkadega peeti esimesed lahingud Udruma vallamaja ja Kolovere mõisa juures.

23.02.1918. a. toimus ajalooline vene sotsiaaldemokraatliku partei keskkomitee istung, kus Lenin kutsus üles vastu võtma sakslaste ultimaatumit ja püüdis seltsimehi veenda sakslastega mis iganes tingimustel rahu sõlmima.

Sakslaste ultimaatum võetigi vastu.

23. veebruari õhtul pidasid Toompea lossis nõu Eesti Nõukogu Täitevkomitee, Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei Eestimaa Komitee ja mujalt Tallinnasse kogunenud enamlased. Loeti ette Jossif Stalini telegramm, milles Nõukogude valitsus teatas, et nõustub Saksa rahusaatkonna nõudmistega loovutada Eesti Saksamaale.

Niisuguses lootusetus olukorras otsustati koos Balti laevastikuga evakueeruda Petrogradi. 24. veebruari hommikul asus suur osa nõukogude aktivistidest, punakaartlastest ning osa töölisi oma perekondadega Reveli sadamas laevadele. Linna jäi vaid enamlik linnavalitsus eesotsas Voldemar Vöölmanniga.

Reaalne jõud Revelis oli aga peagi Pitka juhtimise all tegutsevate omakaitseväelaste käes, kes ei sümpatiseerinud sotsidele ega ka vastupidi.
23. veebruaril olid just Pitka organiseeritud Omakaitse salgad need, mis võtsid korra tagamise Tallinnas enda kätte ja võimaldasid järgmisel päeval Iseseisvusmanifest pealinnas välja kuulutada ning Eesti Ajutisel Valitsusel tööle asuda.

Punaarmee aastapäeva tekkimise võimalikud alused.

Kuigi venemaa punane valitsus oli täiel määral nõustunud sakslaste esitatud ultimaatumiga, siiski ei suutnud sakslased pealetungi päriselt peatada ja mitmel pool tekkisid osaliselt spontaansed kokkupõrked saksa ja punaste vägede vahel. Tuntuimad siinjuures olid tõesti kokkupõrked punaste väeosadega Valkas, Pihkvas ning mujalgi.

Suur kokkupõrge toimus näiteks Riisipere raudteejaamas.
Kõige ägedama lahingu andsid sakslastele Keilasse kogunenud suuremad punakaartlaste ja madruste üksused, mis olid kaotuste hinnaga sunnitud õhtul siiski taanduma. 24. veebruaril jõudsid Saksa üksused Reveli külje alla Sauele. See lahing koos Pihkva ja Valka lahingutega on jõudnud märkimisväärsena punaarmee historiograafiasse. Ja loetakse neid millegipärast tööliste-talupoegade punaarmee sünnilahinguteks.

Oma olukorra lootusetust adudes avaldas 23. veebruar 1918. aastal Rahvakomissaride Nõukogu ülevenemaalise dekreedi "Sotsialistlik kodumaa on hädaohus", kutsudes üles kõiki haarama relva, et kaitsta sotsialismi. Sisuliselt oli tegu üleskutsega totaalsele kaitsele ning ehk ka ainuke tõsiselt võetav alus punaarmee tähtpäeva jaoks.

Esimene ametlik ettepanek.

Teada on, et 10.01.1919. aastal saatis tööliste-talupoegade punaarmee kõrgeima sõjainspektsiooni esimees Nikolai Podvoiski ettepaneku revolutsioonilise venemaa kõrgeimale võimuorganile - Ülevenemaalisele Kesktäitevkomiteele, milles teeb ettepaneku tähistada töölis-talupoegade punaarmee aastapäevana 28. jaanuari.

Podvoiski viitas sellele, et nimetatud päeval 1918. aastal andis Rahvakomissaride Nõukogu välja dekreedi töölis-talupoegade punaarmee loomiseks.

23.01.1919. a. vaatab kesktäitevkomitee läbi selle ettepaneku, kuid lükkab selle taagsi.
Kuid hoolimata eeltoodust nakatab teema Moskva värskeid punavõime ning 24.02.1919. a. arutab Moskva Nõukogu Presiidium seda sama küsimust ning otsustab kuulutada Punaarmee aastapäevaks e. "Punase kingituse päevaks" (с днём Красного подарка) nüüd ja edaspidi 17. veebruari. Kuivõrd aga sellel aastal sattus 17. veebruar olema esmaspäevane päev, siis lükati päeva tähistamine edasi 23. veebruarile.

Samal päeval avaldab 28. jaanuari-17. veebruari-23. veebruari segase päeva teate ja kuulutuse 1912. aastal asutatud ning selleks päevaks riigi tähtsaima ajalehe staatuse saanud vene sotsiaaldemokraatliku töölispartei häälekandja "Pravda".

Pravda kirjutab muuhulgas: "Punase kingituse päeva ülevenemaaline tähistamine on üle viidud 23. veebruarile. Sellel päeval organiseeritakse linnades ja rinnetel Punaarmee aastapäeva tähistamine, milline täitus 28. jaanuaril."

Peale 1919. aastat aga see tähtpäev mitmeks aastaks vajus unustuse hõlma kuni ta taasavastati 1922. aastal.
1922. aasta 27. jaanuaril avaldati Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidiumi määrus Punaarmee 4. aastapäeva kohta, kus öeldi järgmist.

"Vastavuses Ülevenemaalise IX nõukogude kongressi määrusega Punaarmee kohta, pöörab Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Presiidum kohalike täitevkomiteede tähelepanu asjaolule, et saabumas on Punaarmee loomise aastapäev (23. veebruaril)."

Nii ta siis paika sai, kuid "söödav" ning poliitiliselt põhjendatud ning korrektne põhjendus sellele päevale puudus endiselt. Pigem oli asi veelgi segasem.

Esimesed püüded 23. veebruari põhjendada - algavad võltsingud.

Kui 1923. aastal oli saabumas Punaarmee 5. aastapäev, siis sooviti seda tähistada sobiliku pidulikkusega, mille juurde kuulusid ka sobivad legendid ning lugulaulud.

Toona toimunud otsingutel jõuti järeldusele, et 23. veebruaril 1918. aastal "... olles vaenlase surve all, tööliste ja talupoegade valitsus kuulutas välja vajaduse luua endale relvastatud jõud..."

Sellele legendile sekundeeris veel samal aastal ajakiri «Военная мысль и революция» (Sõjaline mõte ja revolutsioon), kus avaldati väide, et 23.02.1918. aastal loodi esimene Punaarmee väeosa, milline sai koheselt ka lahinguristsed Looderindel (s.o. Eesti- ja Liivimaal).
Järgmisel aastal (1924) ilmutati ajakirjas «Военный вестник» (Sõjalised Teatised) fotokoopia Lenini dekreedist tööliste-talupoegade punaarmee moodustamise kohta (originaal 28. jaanuarist), mille kuupäev oli võltsitud 23. veebruariks 1918. a.

Muuhulgas esitatakse kuupäeva võltsimise asjus põhjenduseks ka seda, et selleks ajaks oli poliitiliselt korrektse mõtlemise vajadus arenenud juba niikaugele, et oli vaja varjata mitmesuguseid häbiväärseid kohti noore punariigi ajaloos.

Üheks selliseks oli ka asjaolu Saksamaa ultimaatumi vastuvõtmise asjus.
Ei ole ju loogiline, et kui vapper Punaarmee loodi juba jaanuarikuus, et siis miks oldi veebruaris sunnitud põgenema ja võtma veel vastu sakslaste ultimaatumit.

Hoopis loogilisem on ju, et sakslaste poolt pealt pealesurutud ultimaatum mobiliseeris noort sotside vabariiki looma omale uut moodi relvajõud.

Möödunud sajandi 30. aastatel, eriti selle aastakümne teisel poolel süvendati müütilist mõtet, et Punaarmee aastapäeva sünd oli seotud sellel päeval toimunud väljapaistvate lahingutega sakslaste vastu Pihkva ja Narva all. Räägiti isegi nende linnade vabastamisest Punaarmee poolt.

Tänapäevaks on teada, et tegemist on tõeliste müütidega, sest sellel päeval asusid saksa väed Pihkvast 55 km kaugusel ja Narvast 170 km kaugusel.
Ja seostada seda või järgnevaid päevi punaarmeelaste kangelaslikkusega - selleks on vaja fantaasiat rohkem kui seda keskmisel inimesel leiduda võiks.

Narva "tagasivallutamine"

Näiteks Narvaga oli nii, et saksa väed jõudsid oma pealetungilahingutega Narva alla 25. veebruaril 1918.
Narvat hoidsid toona enda võimuses tsiviilvõimu tähenduses Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei Eestimaa Komitee, kelle sõjajõududeks olid nõrga distsipliiniga revolutsiooniliste sõdurite ja madruste rühmad komissar Kljave-Kljavin (Кляве-Клявин) juhtimisel ning grupp ungari nn "internatsionaliste", keda juhtis Bela Kun - Ungari sotsiaaldemokraatliku partei juhtiv funktsionär, tulevane Ungari Nõukogude Vabariigi juht, kes omasuguste poolt 1938. aastal stalinlike repressioonide käigus tapeti.

Kõikide salkade üldjuhiks oli Balti laevastiku madrus, 1912. aastast sotsiaaldemokraatliku partei liige Pavel Dõbenko.

Ligikaudu 5 km kaugusel Narvast avasid punased lähenevate sakslaste suunas korratu püssitule ning sakslaste kolonn peatus. Sakslased võtsid sisse lahingukorra ja valmistusid asjalikuks lahinguks.
Paraku seda lahingut ei olnud ega tulnud. Ei eesliinil ega ka Narva pärast.

Peale esimest arglikku peatamiskatset ja kasutades ära sakslaste lahinguks valmistumist, taandusid punased koheselt Narva ja seejärel ka linnast. Sakslased seda muidugi ei teadnud.

Sakslased, kes peale põhjalikke ettevalmistusi järgmisel hommikul rünnakule asusid, ei kohanud grammigi enam vastupanu ning Narva langes ühegi püssipauguta.

Narvast põgenenud punasalgad taandusid Jamburgi (praegune Kingissepp), kus neid ning teisigi punavägesid püüdis lahingukorda seada, käskida ning innustada punaste poole üle läinud endine tsaariarmee kindral D. P. Parski, kes plaanis tõepoolest ka Narva tagasivallutamist.

Kõik punakindrali plaanid luhtusid, sest sõjavägedes oli "demokraatia" ning Narvast taandunud revolutsioonilised madrused otsustasid võtsid otsuse vastu mitte minna tagasi Narva. Enamgi veel - nad lahkusid ka Jamburgist ning otsustasid kiiresti taanduda edasi Gatšinasse.

Rong, milles revolutsioonilised madrused koos Narva vägede ülemjuhataja komissar Dõbenkoga pidasid läbirääkimisi kindral Parskiga, käsutati Gatšina poole ning vene ajaloolased märgivad, et kindral Parski pääses vaevu-vaevu sealt tulema ning tagasi Jamburgi, et täita edasi oma revolutsioonilist sõjakohustust.

Kuid edasine tegevus sakslaste vastu polnudki enam võimalik, sest jõusse astus Bresti rahuleping.

Muide, kindral Parski oli teadlik Narvat vallutanud saksa jõudude kogusuurusest, mis oli suisa naeruväärne, eriti kui pidada silmas hilisemaid väiteid just nagu tahtnuks saksa väed tungida Petrogradi peale. Sakslaste kasutada olid mõned jalaväe pataljonid ja kaks ratsaväe polku.

Tahaks pisut rääkida veel sellest Dõbenkost.
Tegemist ei olnud lihtsa komissariga, kui selline mulje ka eeltoodust jäi.

Sotsidel oli tavaks kõik vanad nimetused ära muuta revolutsiooniliste ja "moodsate" nimetuste vastu ning loomulikult polnud neil ka kombeks olla varakas, sealhulgas käia riides kuidagi väljapaistvalt. Mida hallim, seda parem. See siis tähendab, et enesest lugupidav sots riietus äärmiselt tagasihoidlikult. Oma kaaslastele oli seltsimees või kui kõrgem ametimees siis olgu näiteks komissar.
Aga samas vajas igasugune riigimasin ja selle osa, sealhulgas ka armee tööjaotust ning vastavaid ametipulkasid pidi ka kuidagi nimetama. Nii sünnitatigi keerukas nimede süsteem, mis vastas tegelikult vanale kehtinud süteemile, kuid kõlas teist moodi.
Uue revolutsioonilise riigijuhtimise süsteemi järgi oli Dõbenko muuhulgas riigi mereasjade rahvakomissar, juhtides Vene NFSV mereasjade rahvakomisariaati. Normaalse maailma mõistes oli ta seega minister - mereminister.

Ka oli ta riigi merejõudude rahvakomissar ehk kõrgem laevastiku juht. Tema sõjaväeline ametlik auaste oli 2-rangi komandarm e. normaalsesse keelde ümberpantuna nagu armeekindral.

Tema põgenemine Narvast, selle sakslastele loovutamine ja sõjaväelisele distsipliinile mitteallumine sai aluseks sellele, et teatud aja möödumisel ta vahistati ja anti tribunali alla, kus kõik nimetatud süüdistused talle ka süüks pandi (ja mitte ainult need). Ta vabastati kõikidelt ametikohtadelt, visati välja parteist ning lasti 1938. aastal maha.

Stalinlikud teesid sünnitasid uhke ja naeruväärse müüdi

Mis puudutab müüti kangelaslikest võitlustest ning võitudest Pihkva ja Narva all kui Punaarmee sünnilahingutesse, siis need olevat välja mõelnud Stalin 1938. aastal.

Esmakordselt mainitakse neid "võite" 16. veebruaril 1938. aastal ajalehes "Izvestija", kus ilmus kirjutis pealkirja all "Tööliste talupoegade punaarmee ning sõjalaevastiku 20-ks aastapäevaks. Teesid propagandistidele", kus vastavalt kõlas järgmine tees.

"Narva ja Pihkva all anti saksa okupantidele otsustav vastulöök. Nende liikumine revolutsioonilise Petrogradi peale sai peatatud. Päev, millal löödi tagasi saksa imperialistlikud väed, sai noore Punaarmee juubelipäevaks"

Sama aasta septembris avaldati ajalehes "Pravda" alapealkirja all "VK(b)P lühike ajalookursus" sündmusele selline "poliitkorrektne" selgitus: "Saksa imperialistide relvastatud interventsioon kutsus riigis esile võimsa revolutsioonilise puhangu. Vastuseks Partei ning Nõukogude valitsuse poolt esitatud üleskutsele "Sotsialistlik isamaa on hädaohus", vastas töölisklass Punaarmee väeosade kiirendatud loomisega. Uue armee noored rühmad - revolutsioonilise rahva armee omad - kangelaslikult lõid tagasi hambuni relvastatud saksa kiskja. Narva ja Pihkva all anti saksa okupantidele otsustav vastulöök. Nende edasitung Petrogradi peale sai peatatud. Päev, millal saksa imperialism sai tagasilöögi - 23. veebruar - sai noore Punaarmee sünni päevaks.

Veelgi otsustavama selgituse toimunule (mütoloogilises plaanis) andis Stalini päevakäsk 23.02.1942. a.:

"Punaarmee noored rühmad, astudes esmakordselt sõtta, lõid pilbasteks saksa sissetungijad Pihkva ja Narva all 23. veebruaril 1918. aastal. Just selle pärast kuulutati see päev Punaarmee sünnipäevaks."

***

Mis siis ikka. Palju õnne venelastele isamaa kaitsjate päeva puhul ja eestlastele loomulikult iseseisvuse manifesti väljakuulutamise päeva puhuks.

Aga kogu eelneva pika jutu kokkuvõtteks võiks soovida tublile eesti rahvale ja riigile õnne väärika tähtpäeva lähenemise puhul ning vene rahvale samas edu identiteediotsingute jätkamiseks, et ükskord rahu ka neile hinge jõuaks, tõde võidutseks ja õiglus saaks rajada teed ilma absurdse poliitilise korrektsuseta.

Anar Rand

Allikad: Wikipedia, Histrodamus

Allikas: http://bhr.balanss.ee/