Kas rong on läinud?
Miskit on totaalselt maha magatud ja peale tuleb lootusetuse
tunne, sest Eestist on saanud koht pelgalt vegeteerimiseks. Kõikjalt
paistab välja sügav moraalne ning vaimne mandumine.Riik kui selline ei huvita kedagi. Selle riigi vastu puudub uhkustunne, austus ja tema sümbolitest hoolivad veel vaid kõige paadunudmad rahvuslased. Sellise riigi tulevikuks on kiire hääbumine, sest pole kedagi varsti, kes sooviksid seista selle riigi eest. Valitsevad poliitikud ei tee seda juba ammu. Ühed vahivad häbematult Moskva poole ja käivad sealt raha kerjamas, teised teevad seda sama Brüsseli suunas.
Põhjused on aga siin lihtsad - pole kasvatatud armastust riigi ja tema sümbolite vastu, austust tema institutsioonide vastu ja kogu selle riigi elumahl on suunatud vaid jutuvadale finantsilisest talutavusest, mis peaks kohe-kohe viima rahalise heaoluni.
Ühiskonnas on moraalne mandumine, koolides käib õpetus vaid faktibaasil. Vabakasvatuse nime all kultiveeritakse lastevanemate õigust mitte lapsi kasvatada, sõnavabaduse nime all liigutakse kirjasõna degradeerumise suunas ning demokraatia märgi all soositakse kõikelubatavust.
On siiralt kahju, et meie suhteliselt noore (ja hääbuva) vabariigi kodanikkonnast, kes veel mõnikümmend aastat tagasi härdusega sini-must-valget lippu vaatasid ja sädelevail silmil vabariigist rääkisid, nad on loobunud lastesse süstimast seda patriotismi ja armastust oma kodumaa vastu. Enamgi veel - riik (õigemini selle juhtivpoliitikud) ei väärtusta end, on hüljanud kodanikkonna, iseolemise ning sõltumatuse põhimõtted. Seetõttu polegi kummastavat selles, et eesti ühiskonnas, kus peale vabariigi pole kunagi mingit muud riigivormi eksisteerinud, vaadatakse üha jultunumalt nende riikide poole, kus vaimsuse ja patriotismiga on kõik korras, kus moraal ja väärtused on hinnas ning rahvas oma riiki armastab ja austab. Hoolimata sellest, et nii mõnigi selline riik on nn paljuvihatud (nii on meid õpetatud) monarhia, kus rahvast ja riiki ühendab kullas-karras absoluut.
Võttes eeltoodu kokku, tuleb tunnistada, et üsna nõutuks võtab värske õhtulehe uurimus, mille katalüsaatoriks sai Evelin Ilvese tegevus. Ta kirjutas Kodukirja kolumnis sellest, kuidas Eestis on liiga palju virisemist ja vaenamist. Uurisi siis Õhtuleht oma lugejatelt gallupis, kas nad on kodumaa üle uhked.
Tulemus on siin
Kokku vastati küsitlusele 18 075 korda. Koguni 61 protsenti ütles, et nad pole oma kodumaa üle uhked - midagi on ikka väga valesti meie riigis. 25 protsenti vastanutest arvas, et nii ja naa, paradiisiks seda ei nimetaks. Vaid 14 protsenti leidis, et on uhked ja Eestist paremat paika pole.
BHR
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
2 kommentaari:
Jah, rong on läinud. Minu jaoks kihutas rong minema koos venekeelsete koolide jätkamisega Eestis. Me kasvatame ise teadlikult venekeelseid ja -meelseid Eesti riiki ja rahvast põlgavaid inimesi. Ja kui poliitikud lasevad rahulikult sellistel "ei kommentaari"-Lebedev-Kõlvart-YanaToom taolistel tegelastel Eesti inimeste hinge sülitada, siis tulemus ongi selline ükskõiksus.
Yana Toomi sõnavõtt tekitas paljudes, lausa raevuhoogusid. Samas ta ütles ka tõtt, kuna praeguste protsesside jätkudes oleme 10.a pärast "slaavistunud" euroopa osariik.
Aga samas ma ei saa aru,miks kõik jooksevad minema, miks inimesed on arad ja ei suuda kaugemale näha kui nende endi nina esine?
Just sellise põgenemise mentaliteediga oleme lasknud endale ehitada suurepärase feodaal süsteemi, neile kellel pole võimalik ära joosta!
Mõnede jaoks tundub see ära minemine olema nagu autoga ühest linnast, teise sõitmine. Samas küsige paljudelt neilt,kes on oma kodumaa pidanud sõja või genotsiidi tõttu jätma. Kas nad on oma uues kohas ikkagi õnnelikud? Paljusid neist kummitavad ikkagi mineviku varjud ja vananedes igatsus kaotatud kodu järele. Asi pole nii must valge kui meile maalitakse ajakirjanduses.
Postita kommentaar