ENDEL SUSI: Austagem esivanemaid!

Saada sõbrale
Vanemale põlvkonnale oli teose Eesti ajalugu II ilmumine nagu ämber külma vett näkku. Nõukogude Liidus propageeriti uut rahvust - nõukogulane, seepärast tookordse ideoloogia järgi sellisel rahvusel nagu eestlane puudus nii minevik kui tulevik.
Lugesime eestlaste 13. kui ka 20. sajandi vabadusvõitlusest salaja kättesaadavast kirjandusest ja haudusime plaane vabadusvõitluseks. Selline teguviis oli nõukogude korra ajal eestlaste hulgas populaarne. Seega oli pinnas ettevalmistunud uuesti Eesti Vabariigi tekkeks, mis saigi 1991. a teoks vastavate asjaolude kokkulangemisel. Tekib küsimus, kas me enamuses olime lollid, et vabaduse nimel Balti ketis seisime.
Nüüd tahetakse tõestada, et olimegi. Meil esivanemad puuduvad, kes oleks ihanud vabadust. Kes olid siis need, kes Eesti territooriumil oma eksistentsi eest võitlesid, on autorite arvates väheoluline. Tekib mõte, et autoritele oli esmajoones tähtis euro multikulti, et oleks võimalik samaaaegselt meeldida nii meie ida- kui läänenaabritele.
Enamus kaasaegseid peab Eestimaa territooriumil elanud inimesi siiski eestlasteks, seepärast ollakse nõus kokkupuutel raamatu autoritega neile kohapeal koha kätte „näitama“. Kas mängus oli Brüsseli või kohalike kollaborantide käsi, see pole enam nii tähtis. Kohalikule tellijatele ehk Eesti riigile viitavad ka autorid ise, kui nende käest 5. II arutelul küsiti, kes oli raamatu tellija.
Albert von Buxhovdeni (ajaloos tuntud piiskop Albertina ehk ristisõdade organiseerijana meie maale) teenistuses olnud ristiusu preester Läti Hendrik (lad. Henricus Lettus) kirjutas paavst Honorius III legaadile Modena Wilhelmile aruande Läti ja Eesti ristiusustamisest, mis lõppes 1227. a. Seda aruannet tuntakse kui Läti Hendriku kroonikat. Kuigi see kroonika kirjutamine on lähtunud tolleagsest ilukirjanduslikust käsitlusest, samuti liialdustest rüütlite tegudele, saame sellest kroonikast piisavalt materjali esivanemate vabaduspüüdest XIII sajandil. Kuigi kroonikale on ette heidetud, et puudub majanduslik, õiguslik, kultuuriline ja sotsiaalne elu käsitlus selles, on ta siiski ainus tolleaegne algallika koopia meie elu ehk täpsemalt ligi 20 aastat väldanud vabadusvõitlusest oma iseseisvuse eest.

Teistest ürikutest, olgu selleks Liivimaa vanem riimkroonika, Vene, Saksa, Taani või Rootsi ajaraamatud, leidub ainult üksikuid vihjeid meie esivanemate tegudele.

Mitte austada oma esivanemaid, on kurjast. See tekitab inimestes sellise minnalaskmise meeleolu, milleks see Eestimaa, parem siit jalga lasta ja otsida paremaid võimalusi oma ideede teostamiseks mujal. Aga kes siis meie emakese maa eest hakkab hoolitsema? Uue ajalooraamatu üllitajatele pole see tähtis, nemad on oma töötasu kätte saanud. Aga meie, ülejäänud rahvas? Mina küll, nagu paljud teisetki kaasmaalastest mõttekaaslased, ei poolda siit lahkumist, kuna meie esivanemaid peetakse kõige paiksemaks ja kõige kauem kohalviibinud rahvaks Euroopas. On, mille üle uhkust tunda!
Neid momente on teisigi. Näiteks sportlaste, muusikute, kunstnike, teadlaste jne saavutused. Olgu selleks Lurich, Palusalu, Antson, Järvid, Pärt, Viirald, Puusepp, Öpik jt. Nende saavutused on meie elu helgem pool, mille nimel tasub pingutada ja mõelda, et meie esivanemad ei vandunud kunagi raskustele alla, vaatamata sellele, kui raske neil ka polnud.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php